Nädalavahetus Ida-Virumaal: ööbimine Alajõe hostelis (Peipsi järvest 100 meetri kaugusel)/ Kuremäe klooster, kummituslinn Viivikonna (mis ei olnudki nii kõle, kui ma lootsin!), Sillamäe ja niisama olemine Peipsi järve ääres :)/ Prisma käib alla…

Nädalavahetus on jälle läbi saanud! Sel korral otsustasime Härraga väikese väljasõidu Peipsi järve äärde teha. Alustasime sõitu juba reedel ja kell 21.00 jõudsime ööbimiskohta – kaks päeva veetsime Hostel Villa Marikas. Me ei ööbinud seal peamajas, sest need kohad olid selleks ajaks juba täis, kui me broneerisime, aga kõrval on seal kämpingute moodi puitmajad (aga siiski natuke mugavamad kui muidu kämpingud) – need ongi avatud ainult suviti. Just seal kämpingus me ööbisimegi.

Kui kohale jõudsime, siis läksime Peipsi järve äärde, kuhu oli vähem kui 100 meetrit! Kuna oli juba õhtu ja suhteliselt jahe, siis vette me sel korral ei läinud, vaid klõpsisime niisama pilte – mida nüüd näitangi 🙂

 

Öine Peipsi järv. Järve küll nii hästi ei näe, aga noh – natuke aimatav on 😀

Siin juba natuke näeb 😀

Idüll 🙂

Nendest samadest treppidest alla minnes jõudis kohe Peipsi järveni. Meie ööbimiskoht jäi nendest treppidest üles minnes kuskil 100 meetri kaugusele – seega olime väga lähedal 🙂 Need püksid, mis mul jalas on, on maailma kõige mugavamad püksid, mis mul kunagi olnud on! 🙂 Käisin nendega isegi tööl, kuigi need on pigem vabaaja rõivastuseks mõeldud. Aga kuna ma klientidega otse kokku ei puutu, siis telefonis ega e-mailis ei saa keegi aru, kui ametlik või mitteametlik ollakse 😀

🙂

Hommikusöök oli hostelis selline tavaline Rootsi laud – ei midagi erilist, aga samas suhteliselt maitsev.  Kuna suviti on see koht ülipopulaarne, siis vabu tube enam absoluutselt ei olnud – me saime viimase. Eks see Peipsi järve lähedus ja keset loodust paiknemine lisab sellele oma võlu juurde, miks inimesed sinna alati lähevad 🙂

Eilne päevaplaan nägi meil ette kõigepealt seda, et külastasime Kuremäe kloostrit. Mina käisin seal viimati põhikoolis ja siis oli minu mäletamist mööda see reegel, et naine pidi seelikut/kleiti kandma. Nüüd enam õnneks sellist reeglit pole, aga ma plaanisin küll kleiti kanda – mure oli nimelt selles, et kloostri jaoks oli see liiga lühike. Seega toppisin selleks ajaks kleidi alla need samad püksid, mida ennist nii kiitsin  – ja lisasin räti pähe – seega olin kloostri külastamiseks juba piisavalt kõlbulik (hiljem muidugi võtsin püksid jalast ära ja räti panin ka kotti tagasi)! Kloostris sees pilte teha ei võinud, ma ei hakanud ka. Mul oli selgesti meeles veel see, kuidas seitsmendas klassis üks klassivend üritas nunnast salaja pilti teha ja viimane läks nii äksi täis, et tuli ja krahmas tüübil kaamera käest ja käskis pildi ära kustutada (sest ta ise ei osanud). Mina olin kuni selle ajani arvanud, et nunnad on ühed sõbralikud tädikesed, aga pärast seda juhtumit olen ma aru saanud, et nad võivad päris julmad mutid olla 😀 Härra ütles sellepeale, et kui seksi ikka üldse ei saa, siis on loomulik, et millalgi muutud kibestunuks 😀 Eks see nii ole jah (samas on see nende endi valik, keegi ei sunni sellist elu valima). Ma väiksena kusjuures arvasin, et nunnad ja mungad omavahel seksivadki, et nad tavainimestega ei või seda teha, aga omavahel võivad. Et tehakse mingeid salajasi orgiaid vms 😀

Kuremäe kloostris 🙂 Mulle on öeldud, et ma näen tiiutalutütrelik välja. Kui eelnevad pildid vbl ei õigustanud seda arvamust, siis see kohe kindlasti 😀

Pärast Kuremäe kloostrit oli minu kindel plaan külastada Viivikonnat. Eesti kõige kuulsam kummituslinn, kus hetkel elab kuskil 90 püsielanikku. Kunagine kaevanduslinn, mille allakäik algas 1974-ndal aastal, kui sealne kaevandus suleti. Hetkel elavadki seal pigem pensionärid, sest noored on kõik kuhugi mujale elamisväärset elu otsima läinud. Seega on Viivikonna mahajäetud ja kõle – vähemalt niimoodi näitasid Google pildid. Lugesin veel kuskilt blogi kommentaaridest, et keegi ei julgenud sealt isegi autost välja tulla, sest see pidavat nii hirmus koht olema, kuna kõik laguneb jne.

Juba tee sinna oli kõle ja auklik, oli tõesti tunne, et sõidame kuhugi pärapõrgusse. Kuna teel olid veel mitmed lombid, siis sattus Härra paanikasse, sest ta oli just oma uut autot pesemas käinud. Ma läksin sellepeale närvi, sest Härra on alati öelnud, et ta on looduseinimene ja nüüd siis põeb mingi sitase auto pärast 😀 Et peseb uuesti ära ja asi ants!

Kui Viivikonnasse kohale jõudsime, siis arvasin alguses, et oleme vales kohas, et ju Google Maps valetas (tegelikult HERE WeGo, sest kasutame seda äppi). Helistasin isegi sõbrannale, kes on seal kunagi käinud ja küsisin, et kas see ongi või? Ka sõbranna mainis, et ta ootas sellest midagi enamat… Jah, olid lagunenud majad ja oli kõle, aga mitte midagi sellist, mis oleks nii jube tundunud, et seal liikuda ei julgeks. Alguses küll parkisime auto ühe maja juurde, kus mingi kuri tädike vene keeles midagi rääkima tuli, aga kuna me kumbki vene keelt ei oska, siis ei vastanud talle sõnagi. Siis sai auto mujale pargitud ja natukene ringi vaadatud. Isegi inimesi nägi, kes vapralt aias tööd rügasid. Kaks mutikest olid ühel teepervel kokku saanud ja tundus, et lobisevad maast ja ilmast (või telekas jooksvatest seebikatest – kes teab :D). Rohkem oligi üks osa Viivikonnast lagunenud ja kõle, aga ei midagi sellist, mida ma ootasin. Härra ei saanud üldse aru, miks ma sinna tahtsin minna, aga ma ütlesingi, et mulle sellised mahajäetud ja kõledad kohad meeldivad, aga nad võiksid seda veel rohkem olla 😀 Omapärane kogemus oli küll, aga kes soovib sellist kõledat ja kummituslikku õhkkonda eest leida (nagu mina!), siis nendele ma ei soovita, sest see pole üldse nii hirmus, kui ma eeldasin. Pigem üldse pole hirmus. Ehk öösel minnes oleks tõesti natuke hirmus 😀

Lagunev Viivikonna!

Natukene nagu on kõle, aga samas nagu ei ole ka!

Pettunud, et Viivikonna ei olnudki nii jube, kui ma lootsin 😀 P.S: Nii lühikese kleidiga oleks vist tõesti kohatu olnud nunnakloostrisse minna, seega sellepärast ma sinna minekuks need püksid alla toppisingi 😀

Selliseid lagunevaid hurtsikuid oli Viivikonna täis.

Pärast Viivkonnat oli plaan sööma minna. Alguses mõtlesime, et sõidame Jõhvi, aga kuna Sillamäe oli lähemal, siis läksime hoopiski sinna. Kui märtsis Sillamäelt läbi sõitsime, jättis see mulle väga muserdava mulje – seega otsustasime sellele linnale uue võimaluse anda. Ning see oli seda väärt! Sillamäe rannaäärne ala oli päris normaalne (muidugi ei anna seda Pärnu rannaga võrrelda, aga see on ju igati loogiline). Jalutasime natuke Sillamäel ringi ja üritasime ka autopesulat leida, üks kusjuures oli täiesti olemas, aga laupäeval suletud – seega lükkus Härra autopesemine edasi (ta teeb seda täna Põltsamaal hoopis ise).

Käisime söömas kohvikus nimega Krunk. Seal ühel pool asus see restoran, aga me sõime teisel pool, kus oli samanimeline kohvik. Kuna esimene teenindaja eesti keelt ei rääkinud, kõnetasin teist juba automaatselt inglise keeles, aga tema oskas isegi natuke meie emakeelt. Toidud olid maitsvad ja suured (ma sõin kanasuppi ja pastat).

 

Sillamäe 🙂

Pärast seda, kui kõhud olid pilgeni täis, sõitsime Alajõele tagasi, et natukene leiba luusse lasta. Õhtupoolikul läksime Peipsi järve äärde, kus oli väga vähe rahvast. Mulle meeldivad just sellised rannad, kus ei ole palju rahvast, sest see inimene-inimeses kinni tunne on nii nõme. Eeldatavasti olid kõik need inimesed just seal konkreetses kohas peesitamas ja ujumas, kes ka meie ööbimiskohas ööbisid, sest niisama ei pruugigi sellepeale tulla, et just seal nii maagiline rannaala on 🙂 Härra ujus natuke ja mina solberdasin niisama vees.Öösel jõudis äike ka Alajõele (Tallinnas oli päris hull see asi olnud), selleks ajaks olime me juba ammu oma toas. Õnneks midagi nii hullu ei olnud, sest eks ma muidu ikka veits kardan äikest.

Hommikul startisime Tartusse tagasi. Ma nägin mitmeid putkasid, kus müüdi suitsukala – ainult et nemad müüsid suitsu kala. Kui juba Ida-Virumaalt välja saime, siis muutus õigekiri paremaks ning müüdi ikka rohkem suitsukala, mitte suitsule kuuluvat kala 😀

Härra tõi mu Tartusse ära, pakkis enda kodinad kottu ning läks Põltsamaale. Tal algas nimelt kahenädalane puhkus ja ta teeb sel ajal Põltsamaal remonti. Nüüd näemegi teineteist nädalavahetusel, kui ma ka sinna lähen. Homme tuleb mu õeke juba Eestisse üle pika aja ja saab ilmselt päris tihti mööda kohvikuid käidud. See on alati meie traditsioon olnud! Et kui muidu ma ehk nädala sees nii palju väljas söömas ei käi, aga kui mu õde on Inglismaalt Eestisse puhkama tulnud, siis tuleb seda oluliselt rohkem ette 🙂

Kui muidu tegeleb kilpkonna toitmisega Härra, siis nüüd võtan selle temalt paariks nädalaks üle. Ta tavaliselt varub ühe suure kilekoti täie külmutatud räimesid, millest jagub pikaks ajaks. Ja just nüüd said need otsa! Kuna meie kodupoes neid tihtipeale ei ole, läksin Prismasse (mis oli enne kolimist meie kodupood). Ma ei tea, mis ikaldus selle Prismaga juhtunud on, aga nõukaaja tunne tekkis küll. Ma pole küll ise seda viimast kogeda saanud, aga no pooleldi tühjad WC-paberi riiulid ja mitmed muud vahed, kus kaupa tundus küll kõvasti vähem olevat kui enne (ja mitmed riiulid täiesti tühjad) – ehk siis täpselt selline asi, nagu ma juttudes nõukaajast kuulnud olen. Või oli asi lihtsalt selles, et juhtusin pühapäeval enne pärastlõunat sinna? Ja nagu kiuste – külmutatud räimesid ega kilusid seal ka ei olnud (küsisin lausa teenindajalt järgi, sest äkki ma lihtsalt ei suutnud leida, aga ei olnud siiski). Läksin siis kodupoodi, kus neid tavaliselt kunagi ei müüda, aga sel korral imekombel isegi oli. Jumal tänatud, sest mulle ei meeldi mingi ühe asja pärast sada poodi läbi käia – see lihtsalt ajab mind närvi 😀 Kui poleks olnud, siis eks ma ikka oleksin mujale läinud, aga ajab närvi ikka küll, kui nii jurakas poes nagu Prisma mitte sittagi ei müüda. Mis kasu sellest poest siis üldse on? Kunagi oli Prisma üks mu lemmikpoodidest, aga nüüd olen õnnelik, et see enam mu kodupood pole, sest kvaliteet on kõvasti alla käinud. Olen sinna mõned korrad pärast kolimist ikka juhtunud ja märkasin juba siis, et see asi pole enam nii hea kui varem.

Lõpetuseks veel üks niisama suvakas pilt, mis neljapäeval Tartus tehtud sai 🙂

 

Advertisements

6 thoughts on “Nädalavahetus Ida-Virumaal: ööbimine Alajõe hostelis (Peipsi järvest 100 meetri kaugusel)/ Kuremäe klooster, kummituslinn Viivikonna (mis ei olnudki nii kõle, kui ma lootsin!), Sillamäe ja niisama olemine Peipsi järve ääres :)/ Prisma käib alla…

    • Täitsa kaine olin terve nädalavahetuse. Mina küll kuskil parmunägu ei näe, väsinud olin ehk tõesti. Kui sina näed, siis tuleks silmi ehk kontrollida lasta – vbl vajad prille 😉 Mõni pilt lihtsalt õnnestubki paremini kui teine – kogu lugu 🙂

      • Noo ma ei tea, ma vaatasin just neid pilte ja mõtlesin, et lust vaadata, terved ja õnnelikud, ja ausalt minu arust on sellist tyypi ehtsad pildid täpselt nagu reaalelu ja kui Merili reaalsust ei talu siis kehva lugu küll 🙂

  1. Kus kandis sa Tartus elad, kas Karlovas? Nimelt sinna igapäevaselt tööle kõndides näen ma vahel täitsa sinu koopiat. Mitu korda olen vaadanud, et ah ikka ei ole ja järgmise päeval vaatan, et eiei on ikka küll 😀

  2. Pingback: Laisklemise ja Ida-Virumaa kauniduse kaitseks | Manjana blogib

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s