Üle pika aja bachatamas/ Autojuhiloast/Kui kõik teised arvavad, et see inimene on supertore, aga su sisetunne ütleb, et see siiski pole niimoodi – ja sul on õigus!

Täna oli mul tantsimine üle viie nädala. Kõigepealt oli õps kaks nädalat puhkusel, siis oli mul puhkus (ja ma mõtlesin, et ei hakka puhkuse ajal ka tantsimas käia), eelmisel nädalal pidi tegelikult juba tund olema, aga kuna õpsil oli sünnipäev, siis jäi see ka ära. Täna siis lõpuks oli see päev, kus mul üle üle pika aja tantsimine oli.

Olin kindel, et ma ei mäleta mitte essugi. Oli bachata päev, mis on minu jaoks oluliselt lihtsam kui salsa. Ja ma mäletasin! Isegi õps ütles, et mul tuleb juba suht okeilt välja, arvestades sellega, et alguses jäid mulle sammud ja liigutused kõvasti aeglasemalt meelde (nüüd sai lausa kiirema muusika järgi tantsida!). Tunni lõpus tuli üks raskem liigutus, mis mul üldse ei sujunud, aga eks järgmisel korral siis 🙂 Ega mul kuhugi kiiret õppimisega pole. Ma olen alati arvanud, et eks ma üks puujalg olen, mida ma kindlasti ka mingil määral olen, aga enam mitte nii palju kui varem 🙂

Härra müüs oma auto maha ja ostis endale teise asemele. Nüüd siis automaatkäigukastiga. Tal oli viimase viie aasta jooksul kaks autot olnud – mõlemad manuaalkäigukastiga, aga nüüd on jälle automaat (kunagi oli tal varem juba automaat olnud). Talle meeldivad mõlemad, aga automaat on muidugi mugavam. Nüüd on autos nahkistmed sees ja sellistel autodel on alati nii omapärane lõhn – kas teile ei tundu? Mul paneb kohati nagu pea valutama 😀 Mitte just päris konkreetselt, aga natuke selline tunne tekib küll.

Mul autojuhiluba pole, aga mu sõbranna tegigi näiteks ainult automaatkäigukasti autojuhiloa, sest teadis, et ta ei taha manuaaliga sõitma hakata. Teine sõbranna teeb hetkel autojuhiluba ning tema teeb siiski tavalised. Ja mina… – kõik ütlevad mulle, et ma autojuhiloa ära teeks, aga no ma kardan. Ma pole mitte kunagi elus roolis olnud, ma tean, et paljusid (eriti poisslapsi just) õpetatakse juba lapsepõlves kuskil tühermaal sõitma, aga meie peres autot polnud. Seega ma isegi ei teaks, kas ma tegelikult oleks ka nii kohutav, kui ma hetkel seda enda peas mõtlen, sest ma pole kunagi proovinudki. Eks see vajalik ja tore oskus muidugi oleks, aga Tartus sees elades olen ma bussidega nii harjunud kollama. Millal teie autojuhiloa tegite? Või on veel keegi, kes ilma autokooli minemata juba eos arvab, et ta oleks aasta läbikukkuja sellises asjas? 😀 See on see inimeste lollakas mõttemaailm, et nad vahel ilma proovimatagi arvavad, et raudselt ei saa hakkama. Tegelikult peaks ju enne vähemalt proovima ja siis alles otsustama hakkama!

Kes teil on ka vahel niimoodi, et on mingi inimene, kes tundub pealtnäha ülitore, armas ja sõbralik, aga teie sisetunne ütleb teile kogu aeg, et tegelikult on see kõik vaid näitemäng, fassaad – et reaalselt on ta paras bitch? Minul mõnede inimestega on selline tunne tekkinud, ma vahel ei pea neid isegi isiklikult tundma, aga miski sees kogu aeg ütleb, et Jaanika, et ära usu seda kõike, mida sulle hõbekandikul ette serveeritakse. Ja kui hiljem välja tuleb, et tegelikult oligi mul täiesti õigus, siis on kõik teised šokeeritud, et selline asi üldse juhtuda sai, sest see inimene oli ju nii sõbralik ja heatahtlik… Ja minul jääb vaid öelda maailma kõige koledam lause (ma ise vihkan ka seda täiega!): “Ma ju ütlesin sulle, et see inimene ei ole nii hea, kui alguses paistab. ” Aga noh – ega siis keegi enne ju ei kuula, kui omad vitsad peksma hakkavad. Ja valusalt. Olen isegi sama reha otsa mitu korda elus astunud.

Advertisements

33 thoughts on “Üle pika aja bachatamas/ Autojuhiloast/Kui kõik teised arvavad, et see inimene on supertore, aga su sisetunne ütleb, et see siiski pole niimoodi – ja sul on õigus!

  1. Load on aastast 2009. Olin kindel et ega minust mingit sõitjat ei saa aga autokoolis sain alustades lausa kiita, et maanteel nii sirgelt sõita oskan :D:D. Varasemaid kogemusi mul polnud, max paar korda olin rooli sattunud aga muidu mitte. Tehtud ma sain ja väga happy et load käes, lube on hea omada, annab mingis mõttes teatud vabaduse. Nüüd olen igapäevane sõitja.

    Oojaa, mul on rohkem kui korra juhtunud sama asi mis sul, et tunned et mõne inimese puhul ei ole asi OK. Kõige hullem on minu jaoks see kui küsitakse et noh kas pole tore inimene :D, siis ma olen eee, ju vist? Kuigi tegelikult mõtlen et parem olla ettevaatlik, aga ma ei oska selliseid asju teistele serveerida ilma et ise kahtlane välja ei paistaks :D. Aga jah,sisetunne mul tavaliselt ei valeta. Kui tundub et inimene on tegelt mäda siis seda ta ka on.

    • Härra sõbra elukaaslane oli ka selline, kes polnud varem üldse sõitnud, mitte kordagi roolis olnud, aga tegi autojuhiloa ilusti ära! Ta ütles mulle, et eks keeruline oli alguses ikka, aga ei midagi ületamatut. Lihtsalt palju lisasõidutunde pidi võtma, et asi käppa saada.

      Jah, mul kusjuures ka on mitme inimese puhul see sisetunne paika pidanud. Et kuigi tundub, et terve ülejäänud maailm peab seda inimest ingliks, siis minule sisetunne ütleb, et see pole niimoodi, et midagi on valesti. Ja peaaegu alati juhtub see asi, et mul on õigus. Võib-olla ma lihtsalt olengi juba inimeste suhtes skeptilisem, kes teab 😀 Tahaks loota, et lihtsalt juhus see ometigi pole, sest oleks hea endale pai teha ja öelda, et Jaanika, su sisetunne ei vea sind kunagi alati 😀

  2. Ma olin mingi 35 autokooli minnes ja oli ikka raske küll. Mida nooremalt lube teha, seda lihtsam õppida.
    Minul ka 20nendates polnud vaja, aga kui on pere ja toidukotid jms, siis kulub autosõiduoskus vägagi ära.

  3. Mina olin 17 kui load sain, kehtima hakkasid kui 18 sain. 22 aastat olen lubadega olnud ja igapäevaselt vabadust nautinud, mis load võimaldavad.

    Mul on üks sugulane, kellel on suht kogu aeg võlts naeratus näol. Võlts peaks kõik ütlema.

    • Superäge, et nii varakult autojuhiloa ära tegid! 🙂

      Jah, just täpselt – võlts jäi mul enne mainimata, aga mõned inimesed lihtsalt tunduvad sellised, kuigi arvatakse, et nad on tegelikult toredad. Kahjuks kipub juhtuma see, et tegelikult on nad ikkagi lihtsalt võltsid, kes ainult üritavad näidata, et nad on toredad 😦

  4. ma olen mitu aastat hoogu võtnud, et autokooli minna, aga mind sõitmine tegelikult üldse ei huvita. jah, vahel oleks hea, kui mul load oleksid, et elukaaslane ei peaks kogu aeg sõitma (ja ma nt tarbin alkoholi suhteliselt harva ja on olnud olukordi, kus oleme pidanud nt kellegi poole ööseks jääma, sest elukaaslane on paar õlut teinud, kuigi parema meelega tuleks ikka koju oma voodisse) ja ilmselt kulub autosõiduoskus marjaks ära, aga mind lihtsalt ei huvita. ja ma ei saa aru, kuidas inimesed suudavad linnas sõita, samal ajal liiklust järgida ja erinevaid nuppe ja pedaale vajutada. olen paar korda proovinud sõita ja minu jaoks on isegi juba keeramine nii keeruline, nii et.. tundub lootusetu 😀

    • Tundub, et oleme samas paadis! Ma pole küll kunagi isegi roolis olnud, aga see tundub juba niisamagi nagu kõrgem matemaatika (ja matemaatikaga pole mul kunagi head suhted olnud :D).

  5. inimeste iseloomud on nii erinevad ja olekud ja klapp, et kõik ei sobigi ega saagi omavahel sobida. samas meis kõigis on olemas need head ja halvad tunded, käitumised, emotsioonid, mis meile ei meeldi ja meeldivad.
    ma aastaid tagasi tegin autokooli läbi eksamid teooria vist suht ühe korraga. teooria arkis sain läbi ja sõidus kukkusin paar korda läbi. mitmed korrad pisivead ja lollid vead, üks kord n.ö unustasin korraks kõik ära, mida tegelikult oskasin parkimisel, lihtsalt harjutada on vaja ja närv vedas alt, ju siis polnud õige aeg veel. nüüd pean veel mõnda aega ootama, et peale tervise paranemist saada uuele katsele kunagi. elu keerdkäigud on ettearvamatud ning kunagi teen loa lõpuni kui õige aeg jms, et elu hädaolukordades oleks see sõiduvõimalus olemas.

    • Ma ise olen ka mõelnud sellele, et juhiluba peaks kas või sellepärast juba olema, et kui tõesti peaks sõitma, siis vähemalt saaks seda teha. Mu õel näiteks on niimoodi, ta ise küll eriti ei sõida, sest talle ei istu (mitte et ma usuks, et selline asi on geenides, aga hetkel tundub natuke küll :D), aga juhiluba on olemas. Ja vahel harva siis sõidab. Samas selline mõtlemine pole mind kahjuks veel tegudeni viinud – ehk kunagi viib 🙂

      • räägitakse vahel jah, et mõni inimene sobib rooli ja mõni mitte, no kuidas võtta. :P:) minu jaoks on autosõit olnud nagu rattasõit, et kui pole ammu proovinud,siis tuletad meelde ja kökimöki. samas ma olen jube halb orienteeruja, et vanasti oli see tomtom gps seade autodel pööra sinna või tänna inglise või eesti keeles. kuid nüüd on mobiilides need gps seadmed ja see wazaa vms äpp või rakendus, kus on ka olemas, kus on liiklusummikud, politsei, jne.
        Kui olla nii autojuht kui ka jalakäija, siis arvestab nii autojuhi kui jalakäija poole pealt liiklusega ja saab olukordadest paremini aru. Kohati läks mehe kõrval mingi aeg see autokooli tarkus talle õpetusena ära, sõida nii naa hoia pikivahet, ta teeb kõike õigesti, a siis nagu eriti hoolas ja jälgid nagu õppesõiduõpetaja” kuigi tegelikult, mees ütleb näita, kas sul on load ja siis räägime. Siis olen tasa või ütlen, et mul autokoolilõpu vms tunnistus on a luba jah veel pole.
        Kuigi Eesti ühistranspordil ka väga viga pole ning igasugu arvutused maal linna käies klapivad, siis okei v.a pikad vahemaad ja kohutav ajakulu ühistranspordi peale, et autoga saaks hulga kiiremini, kuigi kohati on linna transport odavam. n.ö maitse, eluviisi, võimaluste ja mugavuse värk.

      • Tartus elades on ühistransport täitsa normaalne, Tallinnas oli muidugi veel parem. Kuna ma olen terve elu bussidega sõitnud, siis olen nii harjunud ka. See aeg, mil Härral nüüd autot polnud (müüs vana juba kuu aega tagasi maha ja uue ostis alles paari päeva eest) – ta vuras jalgrattaga tööle, sest talle ühistranspordiga sõitmine eriti ei meeldi. Õnneks on Tartu küll piisavalt väike, aga ta siiski töötab teisel pool linna – seega veits väntamist ikka. Aga noh, ta on mõned aastad tagasi Tartust Põltsamaale ja tagasi rattaga sõitnud – nii et see väntamine on tema jaoks kökimöki 😀 Nüüd oleme viimased korrad muidugi Põltsamaale bussiga ikka läinud 🙂

        Kui nüüd natuke piinlikkust tunda, siis ega ma eriti hea jalgrattaga sõitja ka pole. Ma viimati tegin seda Puhjas, kui ma mingi 10-aastane olin ja öeldakse, et selline oskus ei saa ununeda, aga kui ma nüüd paar nädalat tagasi Põltsamaal uuesti proovisin, siis ma ei saanud hakkama 😀 Tasakaalu ei olnud. Seega kui rattaga juba ei ole üldse osav, siis kas maksaks üldse autorooli ronida? 😀

      • tead ma õppisin rattasõidu ka veidi hiljem selgeks ning olin väga algaja, kuid noorena teisel maal sõitsin koguaeg rattaga nii meeldima hakkas.
        eks seda auto asja peab ise vaatama kas on vaja ja proovida, kuigi see on selline mitmesaja eurone lõbu. mul läksid veel sõidutunnid üle. ju mind harjutati kaua ja siis mingi hetk pidin kõike ise otsustama, alguses sai nalja a hiljem hakkas juba sujuma.
        rääkidest rattasõidust, siis ma suutsin ka üle aasta kahe rattaga sõita eelmine aasta, maal kruusateel ja asfalteeritud teelõigul ütlemine nii, et see paar kilomeetrit oli päris vaevaline üle pika aja, et sörkimine meeldis tol ajal ikka rohkem.

  6. kusjuures aastaid üritas mu vanem vend mulle autosõitu õpetada, tähendab ta kogu aeg küsis, kas ma ei tahaks, no ei tahtnud, tee või tina. nüüd enda elukaaslasega olen paar korda proovinud ja mulle täiega meeldis 😀 nii et ma arvan, et esialgseks õpetajaks peaks sulle sobiv inimene olema, kes mõistab sind ja kes jääb rahulikuks. ses suhtes mul veel lube pole, aga nüüd juba vaikselt tahan tegema hakata, sest kas või kui elukaaslane peaks töö tõttu taas eemal viibima, siis auto ei seisaks niisama, vaid ma saaks vajalikud käigud ära teha.

    • Härra ka ütleb, et ta võiks mulle natuke autojuhtimise proovimist õpetada, ta on muidu suhteliselt rahulik inimene, aga ei tea, kas ta siis samuti suudaks rahulikuks jääda 😀 Sest selliste inimestega mina ei suudaks õppida, kes oleksid närvilised. Näiteks ka autokooli puhul mu suurim hirm oleks selline õps, kes pole üldse rahulik – mu sõbranna jättis eelmisel korral lausa juhiloa tegemata, sest talle ei sobinud see õps. Hiljem kadus tükiks ajaks isu ära ja alles aasta tagasi sai ta juhtimisõiguse kätte (esimene kord proovis ta aastal 2010, aga siis jättis asja katki, alles nüüd siis julges sama tee uuesti ette võtta – õnneks edukalt). Aga vähemalt nüüd on tal see olemas! 🙂

      • Kui sõiduõpetaja ei meeldi või millegi pärast ei istu, saab väga lihtsalt vahetada lihtsalt õoetajat 😉

  7. Ma olin ka loa tegemise ajal pigem raugaohtu, nimelt 28-aastane. Kugi esimest korda läksin autokooli 22-aastaselt. Tol ajal Tartus, aga sain sellest kogemusest vaimselt ebastabiilse asendusõpetaja tõttu täieliku trauma, nii et see protsess jäigi poolikuks ka Tallinnasse kolides.

    Uuel katsel võtsin aga ennast kokku ja tegin ära. Sõita (autot käsitseda) ma juba oskasin, kuigi mitte filigraanselt. Põhiaur lähebki algul just sellele. Ka mulle tundus alguses hullumeelsena, et keset auto haldamist tuleb veel jälgida liiklust, vaadata korraga kõikidesse peeglitesse, näha jalakäijaid jne. Õige pea sain aru, et kogu aeg ei pea kõiki asju vaatama. Vaatad siis, kui on vaja. Näiteks peeglitesse. Sinna pole vaja niisama hea pärast üldse vahtida 🙂 See mugavustunne, et võid keset sõitmist ja käikudevahetust jne ka jumala muuseas juttu ajada, tuleb nagunii alles siis, kui luba juba tükk aega käes olnud. Aga see tunne tuleb!

    Mul on ka üks sõber, kes tegi automaadi load, aga mina seda ei soovita. Auto ostmisel on hiljem valik piiratud ja pead arvestama natuke kallimate hindadega. Milleks mingisuguse algushirmu tõttu kogu ülejäänud eluks endale piirang peale panna? Tundub täiesti ajuvaba. Ega see manuaaliga sõitmine igaveseks keeruliseks jää, see on ainult alguses raske.

    Mu strateegia oli kohe alguses selline, et esimeseks autoks manuaal, et ei unustaks seda sõitu ära ja kinnistuks ajju. Pärast võib ka automaadiga auto osta. Selleni ma veel 4 aasta jooksul jõudnud pole. Aga küll jõuab.

    • Jah, enne peaks tõesti proovima ikka manuaali autojuhiloa teha ja siis edasi vaadata. Et kui tõesti kohe üldse välja ei tule niimoodi, siis ainult automaadi oma teha. Sest ega ma ju ei tea, kuidas mul see sujuks, sest ma pole proovinudki, ma lihtsalt eeldan. Vahel ei ole eeldamine kõige parem tegevus, sest kunagi ei või teada.

  8. Ma tegin keska viimases klassis load, 2000.aastal. Ausalt, ma armastan autoga sõitmist. Päris algul olin kaine rool koguaeg, et saaks ainult sõita. Meil pikalt nahkistmetega auto olnud, ei ole küll mingit lõhna, ainult kohe peale keemiliselt puhastusest tulemist.

    Mul ka sisetunne üldiselt ei peta. Kunagi ühes töökohas üks naiskolleeg mulle ei meeldinud. Ta küll üritas olla siuke nunnu, aga hiljem selgus et paras bitch ikkagi.

  9. Tegin autojuhiload ära kui olin 18. Sellega oli mul päris palju jamamist. Sõiduõpetaja mulle üldse ei meeldinud kuna halvustas mind a’la sa oled nii halb sõitja ikka jne. Peale seda tekkiski mul vastikus sõitmise vastu. Mulle üldse ei meeldinud sõita ja ma ei tahtnud. Tahtsin isegi autokoolist ära tulla. Õnneks tuli mõistus tagasi ja tahtsin näidata sellele Sõiduõpetajale, et ma suudan load saada 🙂 ja nii oligi. Sain ilusti load omale 😛
    Ma arvan, et sa võiksid ka load ära teha. Sa ei tea iial mis tulevik toob ja kuidas sul neid vaja oleks. Äkki kunagi on vaja lapsi sõidutada jne 🙂
    Päikest 🙂

    • Väga tubli oled! 🙂 Ma ikka kogun julgust veel. Ma tean, et peaks ära tegema, vähemalt proovima, sest tõesti – annab ju teatava mugavause ja kunagi ei tea, millal vaja võiks minna.

  10. Ma usun, et kättevõtmise asi ja mida rohkem edasi lükkad, seda raskem on 😀
    Ise autokooli minnes ei olnud ka roolis istunud ja arvasin, et ohlord, ei saa mitte kunagi selgeks, aga ei olnud midagi nii hullu 😉 Ise kesklinnas elades igapäevaselt autot ei kasuta, aga nädalavahetuseti ikka hea kuskil kaugemal käia (kui üksi vaja minna) ja ikkagi kasulik oskus, kui keegi abi palub vms 🙂
    Niiet go for it, karta pole midagi!

    • Sellised kommentaarid on väga motiveerivad, aitäh! 🙂 Ma vahel olen ise see, kes juba eos mõtleb, et ah, raudselt ei saa hakkama. Pessimist natuke, aga ei tohiks nii olla!

  11. Mina käisin autokoolis 16-aastaselt – kui ma õigesti mäletan, siis nii sõidus kui teoorias kukkusin esialgu läbi. Teooria tundus keeruline ja sõiduõpetaja oli närviline (“no kuhu ja kuidas sa küll ometi sõidad, näe, terve bussitäis rahvast vahib, häbi ka on või???”). Nii et lubade tegemiseni ei jõudnudki. Alles 29-aastaselt võtsin asja uuesti ette – sõidukooli ei läinud (16-aastaselt läbitud õppe tunnistus kehtis jätkuvalt), aga õppisin teooriat iseseisvalt, harjutasin teste ning sõidutunde võtsin eraviisiliselt juurde nii palju, et tundsin end lõpuks valmis eksamile minekuks. Tegin eksami esimese hooga kenasti ära, ei tekkinud mingit probleemi. Ja nüüd naudin igapäevaselt sõitmist, oman teist autot. Ja mõtlen, et miks ma küll varem juba ei teinud lube ära, nii hea vabaduse ikka annab see 😀 Lisaks on mul tööga seoses ka vahel vaja sõita, nii et olen harjunud ka võõraste autode ja rendiautodega sõitma, ei karda. Harjumise asi.

    • Eks see tõesti vajab natuke (või päris palju, olenevalt kellel) harjumist! Uued asjad ongi alguses rasked, aga hiljem juba mõtled, et miks varem ära ei õppinud!

  12. Üks asi veel: autoga sõita on niiii mõnus! Kui sellest algaja krambist üle saad, võib auto valdamine, maanteel kihutamine või väikestel kõrvalteedel seiklemine väga nauditav olla. Mulle nt meeldib väga autoga hilja õhtul tühjadel tänavatel ringi sõita, automakk üürgamas :).

  13. Kui sul mehel load olemas, auto samuti, siis jumala eest kasutage võimalust ja minge kuskile pärapõrgusse metsateedele harjutama.. saad autosõidu käppa ja siis lihtsam autokooli minna ja selle linnasõiduga harjuda.

  14. Ma arvasin enne autokooli minekut, et juhtimine on lihtne ja et saan load ruttu tehtud. Sõtade seas enamus nn ossid ja nende koos sai driftimas ja kiirendamas käidud (mina kõrvalistmel), jätsid mulle mulje, et auoga sõitmine on kerge 😀 Enne esimsest sõidutundi tabas mind kohutav hirm ja see saatis mind peaaegu kõik 30 tundi, mis ma läbi tegin. Oleksin saanud tehtud kolme-nelja kuuga, aga õpetaja tahtis mind peale kohtustuslike tundide läbimist kohe eksamile saata, ma ise polnud valmis ning järgmine kord läksin autokooli ca 10 kuud hiljem. Siis läks veel kaks-kolm kuud, kuni Maanteeameti eksami läbisin (teisel korral). Nüüd sõidan ainult siis, kui elukaaslane ise rooli istuda ei saa. Ma ei naudi, aga saan hakkama.

    Ülimalt palju sõltub õpetajast. Kui kunagi autokooli välja valid ja Sõiduõppe ABC kasuks otsustad, võid mulle e-maili saata, olen seal pea kõigi õpetajatega vähemalt korra sõitnud 😀

  15. Ma olen seda teed praegu läbimas. Eks sõiduõpetajad on jah, nii nagu nad on. Ma olen ise ka korralikult sõimata saanud ja tundnud ennast, kui maailma lollimana. Ma tegelikult pean ennast üsna heaks õppijaks ja üritan ikka teha nii, nagu õeldakse..aga noh, välja kukub nii nagu ikka :).

    Olen hetkel selle teekonna lõpus ja püüan hambad ristis viimaseid sõidutunde ära kannatada. Püüan kõiki segadusi ja arusaamatusi üle küsida, et sõita hiljem probleemideta. Ma jõudsin isegi vahepeal sõiduõpetajat ka vahetada, kuid teisega tunnen veelgi rohkem läbikukkununa. Samas, eks nad peavad 21 tunniga vorpima inimesest autojuhi, seega, eks neil ka keeruline ole igasuguste inimestega.

    Tasuks vist mainida, et ma enne autokooli istusin ühe korra rooli maal ja mul puuduvad inimesed, kellega saaks ametlikult sõitmist harjutada (need, kellel on üle 5 aasta load ja pole kuidagi karistada saanud, need võivad vormistada juhendajaks ja saab harjutada vabalt). Kui su peika on tubli olnud, siis saad sõitude kõrval harjutada tema kõrval ka.

    Ühesõnaga, palju pole enam jäänud ja varsti saab sõiduõpetajatest ka lahti. Igaljuhul kasvatab see hea paksu naha ja liikluses närvipinge jääb ka olemata. Iseenesest olen elevil, et varsti läheb ehk õnneks ja saan load kätte.

    • Edu sulle, Kata! 🙂 Varsti kannavad pingutused vilja ja saad juba sõitma hakata 🙂

      Härral on autojuhiluba olnud juba 10 aastat, ta tegi need kohe 18-neselt ära. Seega saaks ta mind küll õpetada, ilmselt võtamegi selle varsti ette. Ja kui ma peaksin üks kord autokooli minema, siis saaks ta küll end juhendajaks vormistada.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s