Sinu ette pannakse nupp, mida vajutades võidad 500 000 eurot, aga kuskil sureb seetõttu üks inimene. Kas vajutad nuppu? / Jääksid ilma mõlemast käest või oleksid pime? 

Ma olen juba sellest kirjutanud, et ÄSK on igati äge seltskonnamäng, mida sõprade või töökaaslastega ajaviiteks mängida, kui mingi üritus toimumas on. Seal on mõned päris head küsimused, millele ma mõtlesin ise ka kirjalikult siin vastata 🙂 Muidugi kõikidele ei viitsi –  ja kui keegi tahab selle mängu muretseda, aga ei taha teada, mis küsimused seal peituvad, siis ei pea järgnevat teksti lugema. Ahjaa, Reaalsuskontroll on ka äge, aga ma muretsesin endale selle karmi versiooni – seda ma pole veel seltskonnas mängida jõudnud, siiani olin ainult tavalise versooniga kokku puutunud (seda mul endal pole). Kuid see karm versioon tundub küll päris vinge – seega tuleb millalgi seltskonnaga see ikka ette võtta 🙂 Seal on näiteks kaardid kõige suurem peeruvabrik, kõige litsakam inimene, kõige suurem tuhvlialune, kõige rajuma seksuaaleluga inimene, kõige suurem pornosõber, kõige suurem homofoob, kõige suurem joodik jne. Oma seltskonnas ei solvuks keegi selliste asjade peale, võõraste inimestega on võib-olla natuke teine teema.

Aga jah, mõned ÄSK-i küsimused siis, millele ma mõtlesin niisama kirjalikult vastata.

Nimeta kaks iseloomuomadust, mis sulle enda juures meeldivad ja mis ei meeldi. 

Meeldivad julgus ja kohusetundlikkus. Ei meeldi laiskus ja see, et ma vahel kõigest sääsest elevanti teen.

Nimeta film, mida viitsid alati vaadata. 

“10 põhjust sind vihata”. Heath Ledger oli selles filmis ikka sitaks kuum! Kahju, et tal elupäevi nii väheks jäi. Laupäeval tuli jälle see film TV3-s, aga Härra ema nautis siiani vabalevi ning alles ülejärgmisel nädalal tullakse kanaleid paigaldama, seega ma sel korral seda ei vaadanud. Aga ilmselt vaatan korduses uuesti 🙂

Kas tahaksid minna 500 aastat minevikku või 500 aastat tulevikku, kui tead, et peaksid sinna elama jääma? 

500 aastat tulevikku! Tahaks näha, mis maailmast siis üldse saanud on. Ilmselt ma saaksin nii suure šoki, et ma ei suudaks ühiskonda sisse sulanduda, aga ikkagi tundub see variant huvitavam, sest sellisel juhul poleks mul õrna aimugi, mis mind ees ootaks. Ja mulle põnevus ja adrenaliin meeldivad! Äkki siis polegi enam eriti inimesi, sest kogu maailm on robotite peale üle läinud? Või on vahepeal tuumapommid maailmast üle käinud, et kõik on hävinud?

Kas sa usud vaimudesse? On sul nendega kokkupuuteid? 

Usun küll, endal otseseid kokkupuuteid ei ole, aga kindlasti usun, et lisaks meie maailmale on olemas ka see, mida meie ise nii hästi ei mõista.

Ausus ja truudus on öeldud, nimeta veel 3 asja, milles peitub hea suhte saladus. 

Hea seks, usaldus ja teineteise mõistmine.

Oled sina või keegi sinu lähedastest käinud kunagi ennustaja juures? Kui jah, siis kas ennustatud asjad on läinud täppi? 

Lähedastest ei tea, et keegi oleks ennustaja juures käinud, aga mina töötasin 3,5 aastat ennustajate/selgeltnägijate kõrval – seega on mulle paar korda ennustatud küll. Aastal 2014 pidid mind ootama mingid väljakutsed, mille ma ületan. Ju siis ületasin ka 😀

Kas elaksid pigem ühe elu, mis kestaks 100 aastat või 4 erinevat elu, mis kestaksid 25 aastat? 

See on paras pähkel! Sellisel juhul valiksin ühe elu, kui ma 100-aastaselt veel natukenegi ise toimetada suudaksin ega peast päris soe poleks. Kui oleksin juba viimased paarkümmend aastat voodis ja liikumatu olnud, siis pigem valiks lühemad, aga kvaliteetsemad elud. Kindlasti ei tohiks mul  nendes eludes enne 25-ndat eluaastat lapsi olla, sest seda ma ei tahaks, et nad ilma minuta üles peaksid kasvama.

Sinu ette pannakse nupp, mida vajutades võidad 500 000 eurot, aga kuskil sureb seetõttu üks inimene. Kas vajutad nuppu? 

Jällegi sõltub. Kui ma teaksin 100 protsenti, et surma ei saaks mitte ükski inimene minu lähedastest ega tutvusringkonnast, siis ma vajutaksin. Maailm on nagunii ülerahvastatud ja kui üks inimene kuskil nälgivas Aafrika riigis ära sureb, siis vajutaksin küll. Lihtsalt sellepärast, et sealne vaesus on nagunii kohutav – ja ma võiksin sellise asjaga sellele inimesele pigem teene teha. Kõlab inetult, aga nii on. Kui sellist garantiid kaasa ei anta, et keegi lähedasest surma ei saa, siis ei vajutaks. Sellise teadmisega ma elada ei suudaks, et olen kellegi enda jaoks kalli inimese surma saatnud, aga kui see on keegi, keda ma ei tunne (ja kes on hoopis kuskilt mujalt mandrilt), siis see mulle süümepiinu ei tekitaks.

Kas elu pärast surma on olemas? 

Kindlasti on.

Kõige mõttetum või imelikum kingitus, mis sulle on kingitud? 

Kuuendas klassis kinkis üks klassivend mulle Arnold Oksmaa kasseti. Ta ei sallinud mind ja tahtiski tropp olla. Viskasin selle kasseti prügikasti, sest mulle Oksmaa laulud peale ei lähe.

Saad helistada ükskõik kellele kogu maailmas ja vestelda temaga tund aega. Kellele helistad? 

Seebikastaar Sonya Smithile! Pole kahtlustki, et talle! Juba väiksest peale on mu unistus olnud temaga kohtumine või rääkimine, mida kunagi ilmselt ei juhtu 😀

Kuidas oled viimase viie aastaga muutunud? 

Küpsemaks, rahulikumaks, sihikindlamaks, ehk ka targemaks 😀

Kas eelistaksid pigem teada, kuidas sa sured või millal sa sured? 

Pigem kuidas. Samas – kui see oleks bussiõnnetus vms, siis ei julgeks enam üldse  bussiga sõita, sest kardaksin, et äkki nüüd ongi aeg kätte jõudnud. Aga millal – see tundub jällegi hirmutav, sest kui olekski, et Jaanika, 10 aastat pärast oled kutupiilu, siis oleks kuidagi maruniru selle teadmisega see vähene aeg edasi elada.

Pead käima aasta aega psühholoogi juures. Psühholoogiks on kas Edgar Savisaar või õed Sõnajalad. Kumma valid? 

Õed Sõnajalad. Edgar Savisaart kuulates hakkab viie minutiga juba pea valutama, seega kui ma peaks aasta aega seda pläusti kuulama, siis võiks mind hullumajja juba kohe sisse kirjutada.

Mida eelmine aasta sulle õpetas?

2016 õpetas mulle vanast, mugavast ja juba täiesti igavast lahti laskma (saatest ära tulemine). 2017 õpetas mulle seda, et alati tasub proovida midagi totaalselt uut – kui keegi oleks mulle eelmisel aastal öelnud, et aasta pärast kirjutan ma IT-firmas inglisekeelseid tehnilisi uudiskirju ja räägin telefonis klientidega tootmise teemadel, siis ma poleks uskunud, et ma sellega hakkama saan. Ehk siis 2016 õpetas mind vanast lahti laskma ja 2017 pani mind rohkem enda võimetesse uskuma! Seega on kogu see aasta minu jaoks väga arendav ja superhuvitav olnud! 🙂

Kas usud monogaamiasse? Kas kaaluksid ka teist varianti, kui pärast pikka kooselu tunned, et suhe on purunemas ja partner vihjab, et polügaamia võiks suhte päästa? 

Usun monogaamiasse. Ja väga kahtlane, et ma teist varianti kaaluda suudaksin, sest kui ma kedagi armastan, siis minu jaoks teisi inimesi ei eksisteeri. Seega oleks see suhe juba nagunii hukule määratud, sest ma ei suudaks õnnelik olla, kui tean, et partner teistmoodi arvab. See poleks lihtsalt minulik. Lõpuks oleks see ikkagi vaid endale valetamine ja ma saaksin nagunii haiget. Pigem juba oma teed minna siis.

Oled sa kunagi valetanud, kuna ei ole tahtnud teist inimest solvata? 

Ikka olen. Kes meist ei oleks? Isegi kõige õilsamad inimesed on!

Kui peaksid elu lõpuni sööma ühte toitu, siis mis see oleks? 

Kartulisalat!

Kelle järgi sa endale nime said? 

Pole õrna aimugi, suht suvalt ilmselt. Mu isal ja õel on sama algustähega nimi, mu emal ja teisel õel on ka sama algustähega nimi, aga minu nime võtsid nad õhust, sest polnud enam kellegi järgi võtta 😀 Mu õde on kusjuures sama traditsiooni järginud, sest ta poja nimi algab tema algustähega ja tütre nimi mehe omaga. Mulle taheti nimeks panna Kristel, aga mu ema arvas, et see ei sobiks mu perekonnanimega kokku. Mina olen rahul, et mu nimeks Kristel ei saanud, sest siis ma oleksin pidanud gümnaasiumis kahe inimesega oma eesnime jagama (ehk siis meil oli juba kaks Kristelit ja ma oleksin kolmas olnud), aga olin ainuke Jaanika klassis 😀 Okei, okei, kui ma oleksin hetkel Kristel, siis oleks see minu jaoks ilmselt juba väga tavaline.

Jääksid ilma mõlemast käest või oleksid pime? 

See on ka väga raske küsimus. Kui vaadata (issand, kui tobedalt see praegu kõlas, ma tean!), kui elurõõmus on meie endi blogija Kai, siis valiksin pigem pimeduse, aga samas – see ei tähendaks, et mina suudaksin samasugune olla. Tõesti väga raske küsimus… Ilma käteta tundub ka elu ikka väga sitt. Ma vist tõesti ei oskaks valida. Mida teie pigem selliste jubedate valikute juures eelistaksite?

Mida sa kõige rohkem kardad? 

Lähedaste inimeste surma.

Kas veedaksid 4 aastat vanglas kuriteo eest, mida sa ei sooritanud… või elaksid kogu oma elu hirmus, et sind võetakse vahele kuriteo eest, mille sooritasid. 

Pigem esimene variant. Ma ei suudaks elada pinges, et igal hetkel võidakse pokri pista. Kui neli aastat saaks läbi, siis üritaksin kuidagi ära tõestada, et ma olin ikkagi süütu, nõuaks kohtult valuraha emotsionaalse hingepiina eest, mida nelja aasta jooksul kogema pidin 😀

Rohkem ma hetkel neile küsimustele vastata ei viitsi, aga kuulaks huviga teie arvamusi nende küsimuste kohta 🙂 ÄSK-is on neid küsimusi tegelikult kõvasti rohkem, ma valisin ainult mõned välja.

P.S: Kas märkasite kahepalgelisust? Minu kõige suurem hirm on enda lähedaste surm, aga samas täiesti võõra inimese surmanupule ma vajutaksin, kui 500 000 eurot selle eest saaksin. Kas üks ei peaks loogiliselt võttes teist välistama? Minu puhul igal juhul ei välista. Sellised need inimloomad juba kord on – küüned ikka enda poole ja nii mõneski asjas tundetud…

19 kommentaari “Sinu ette pannakse nupp, mida vajutades võidad 500 000 eurot, aga kuskil sureb seetõttu üks inimene. Kas vajutad nuppu? / Jääksid ilma mõlemast käest või oleksid pime? 

    • Seda kindlasti. Kui ma mõtlen sellele, siis saan aru küll, et tegelikult on inimese elu rohkem väärt, aga sellise olukorra puhul ma unustaksin selle kahjuks ära.

    • Õige vastus on: inimese elul pole hinda.
      See vastus peaks olema automaatne.

      Kas see on mingi psühhopaadi tuvastamise test?

  1. Kui Sa oleksid mu ilma käteta sõber, siis ma kingiksin Sulle särgi, mille peal on dinosaurus Rex ja kuhu on kirjutatud tekst: IF YOU ARE HAPPY, THEN CLAP YOUR… UPS! 😀
    Muahaha! 😛

    Aga tõsiselt rääkides, siis pimedana on elu ju palju lihtsam. Mõtle, kui paljudes toimingutes on käsi tarvis – söömine, kokkamine, riietumine, vetsus käimine, pesemine jne. Kõik sellised lihtsad ja väikesed asjad nagu teisele inimesele pai tegemine, kallistamine jne. Ma ei tea. Ma valiks vist iga kell pimedaks jäämise, või noh, see tähendab ma ei saa enam midagi valida – ma juba olen, aga kui saaksin valida, siis raudselt pimedus 😉

    • Ma just sinu rõõmsameelsusele mõeldes valiksin ka enne pimeduse, aga ise ma oleksin ikka päris ahastuses. Samas eks inimene harjub vist kõigega, kui ainult peab. Lihtsalt palju aega läheb selleks. Sest muud ju üle ei jääks nagunii 🙂

  2. Ma valiks käteta elu – käsi saab natuke asendada, aga ma ei kujutaks ette, et ma ei näeks enam kunagi oma armsamat, kevade tärkamist, jõuluaegset lumesadu… Samuti ma ei vajutaks nuppu, elu on palju-palju rohkem väärt. Okei, inimene on hetkel ehk õnnetu ja muredes, aga mis siis, kui elu/saatus/horoskoop/Jumal (vali ise oma tõekspidamistele vastavalt) naeratab sellele inimesele ja ta elab kasvõi ÜHE täiusliku päeva täis armastust ja hingerahu – kas sa vahetaksid selle tühise 500 000 euro vastu oma elus ja suudaksid selle teadmisega elada?

    • See on jah juba omaette küsimus. Kui saaks kuidagi niimoodi, et see nupuvajutus kustutatakse mu mälust täielikult. Sest kuigi alguses võib tunduda, et see valik ei hakka pärast piinama, siis kes teab, mis tegelikult juhtuma hakkab.

      • Minu point oli küll rohkem see, et üks hea päev on rohkem väärt kui 500 000 eurot ja ei ole õige meil inimestena otsustada teiste inimeste elu ja surma üle, aga noh, erinevad inimesed – erinevad arvamused. 🙂

  3. Sellest poole miljoni ja nupule vajutamise dilemmast on film ka tehtud ” the box” .paris hea vaatamine oli. Soovitan!

  4. Inimene ei peaks olema see otsutaja kes otsustab kes elab ja kes sureb. See on paratamut, kui inim populatsiooni vähendab loodus ise selleks ongi Loodusõnnetused, millega on pidanud inimesed juba ammusest ajast kokku puutuma. On katastroofe mis on hävitanud terve linnatäis inimesi. Pompei on üks rängemaid mis ajaloos juhtunud. Kui mulle antakse valida, siis mina nuppu ei vajutaks see inimene kes sureb ei vääri seda, mitte keegi ei vääri surma. Mõtle selle inimese ema peale, kui energiat ta pidi kulutama, et uus elu ilmale tuua. Palju valu, pisaraid, kas see oleks väärt 500,000. Ma arvan, et su arusaam muutub kui sa peaksid ühel päeval lapse saama.

  5. Kas ma saan õigesti aru, et sa oled põhimõtteliselt nõus raha nimel kedagi tapma? Võib-olla küll mitte päris nii, et võtad püssi ja lähed tänavale, aga mõtle, kui su nupuvajutuse peale võtab keegi teine püssi ja läheb tänavale ja laseb kellegi maha – see on sinu meelest täiesti okei, nii kaua kui see tapetav ei ole sinu sugulane/tuttav? Päriselt? Nagu päris-päriselt?

    Ma saaksin aru, kui keegi annaks valiku, et sured kas sina või keegi võõras, või siis keegi sinu tuttav või keegi võõras, siis vist jah valiks võõra; või äärmisel juhul mõistaks seda nupule vajutust siis, kui sulle kallis inimene on väga haige ja selle rahaga saaks ta terveks teha, aga lihtsalt niisama?

    Ma ei suuda uskuda, et sa päriselt ka nii arvad.

    • Nagu ma ka seletasin, siis jah – sellisel juhul oleksin nõus vajutama, kui sureks keegi hoopis vaesest Aafrika riigist (kelle elu on nagunii kohutav, teame ju nagunii, kuidas mõnedes Aafrika riikides see eluke on). Või näiteks mõne sellise, kes on mõrvar või vägistaja jne, nende puhul pole vahet, kust see inimene pärit oleks. Ning ei, seda ma heaks ei kiida, et siis keegi võiks pärast seda kellegi maha lasta jne.

      Ma tean, et see kõlab halvasti, minu enda jaoks kusjuures ka. Kuid ma olen üsna kindel, et ma pole mitte ainuke, kes niimoodi mõtleb.

  6. see nupuvajutuse värk oli küll kahtlane, ah suva mingi nälgiv sureb, sest neil on raske, “raske” et ma saaksin raha.
    elus on mõni hetk kallimaga, iseendaga, loodusega elus eksisteerimisega väärt seda 500 tuhande asemel rohkemgi veel.
    selle, eest saad napilt normaalse maja ja nii mõnegi aasta normaalselt ära elada ja muud midagi..kuid see on ka aint üle hullus. eluks pole palju vaja, veidi peavarju, süüa, soojust, lähedust. maitse asi.

    ja sa võiksid tõesti oma kulme veidi tumendada või lasta värvida pruuniga või kulmupalletiga vahel ise värvida. kohati kaob sul näo ilme veidi ära, mitte pahaga. teadmiseks.
    ise olen ka heleda naha ja juustega, a tumedate “breznevi kulmudega” :P:D kuid neid korrastan ikka aegajalt. mingi nurga alt on heledad ka vahel.

    mis klassis ühesugused nimed, pole hullu. meil oli kolm katit, a öeldi vist perekonnanimede järgi põhikoolis, täpselt ei mäletagi.

    eluaeg süüa kartulisalatit juudas. ma mõtlen poe omadele, mammad, selverid, grossi omad on suht magedad, kleepuvad, jms. samas usina oma on söödav a palju porgandit, hernestega ei söö. ning õige on selline lastevorstiga juurde tehtud midagi usina salati moodi..ja võibolla mingi mahedamaitseline majonees vms sees. :D:P
    kuid ma ideaalimaailmas sööks” burksi või mingit idu-lehtsalatit jms huvitavat 😀

    • Sina ja su kulmujutt alati 😀 Ma ei tee oma kulmudega niisama midagi. Järgmisel korral septembris, kui pulma lähen, siis küll jumestaja nendega midagi selleks päevaks ette võtab, sest lasen nagunii üldjumestuse teha. Kuid niisama ma ei tee nendega midagi, olgu nad siis heledad või mitte. Mind need olematud kulmud ei häiri, seega vana laul juba, mida kogu aeg kommentaarides laulda 😀

      Kartulisalat on mu lemmiksöök, just sellepärast ma selle toidu valiksingi, kui saakski ainult ühte toitu kuni surmani süüa. Teine valik oleks maksakaste, aga kui ühe toidu peab valima, siis pigem kartulisalat.

      • kulmud ei ole sõimusõna:P ja ma olen seda võibolla 2-3 korda maininud ja võibolla elus 5-9 kommentaari kirjutanud. ei tasu solvuda iga väikse asja peale.
        lihtsalt elus kunagi vaheldust proovida kasvõi selle pulmameigi jumestusega.
        maksakaste väka:P:D
        maitseasi:P:)

      • Ei solvunudki 🙂

        Paljud vihkavad maksakastet, aga mu lemmiktoit 🙂 Peale kartulisalati! Maitsed on tõesti erinevad, see ainult rikastab maailma 🙂

  7. Veel üks küsimus nagu öeldakse igal asjal on kaks otsa nii pluss kui ka miinus pool. Kas tahaksid minna 500 aastat minevikku või 500 aastat tulevikku, kui tead, et peaksid sinna elama jääma?
    1) 500a minevikku läheksid sa aastasse 1517.
    2. Sa peaksid läbi elama kõik need koledad õudused: sõjad, must katk.
    Kunagi oli selline pilt et ma olen õnnelik et ma sündisin sel ja sel ajal. Ma olen ka mõelnud, et ma olen õnnelik et mina ei sündinud aastatel 1914-1945) Aeg kui toimus 1. ja 2. maailmasõda. Mitte et ma paaniliselt kardaksin, aga olen natukene kindel selles, aga meie põlvkond peab üle elama 3. maailmasõja, kui midagi siin ei muutu, sest elektrit on väga palju õhus. Aga mõtleme positiivselt, et seda ei juhtu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s