Ma olen juba sellest kirjutanud, et ÄSK on igati äge seltskonnamäng, mida sõprade või töökaaslastega ajaviiteks mängida, kui mingi üritus toimumas on. Seal on mõned päris head küsimused, millele ma mõtlesin ise ka kirjalikult siin vastata 🙂 Muidugi kõikidele ei viitsi – ja kui keegi tahab selle mängu muretseda, aga ei taha teada, mis küsimused seal peituvad, siis ei pea järgnevat teksti lugema. Ahjaa, Reaalsuskontroll on ka äge, aga ma muretsesin endale selle karmi versiooni – seda ma pole veel seltskonnas mängida jõudnud, siiani olin ainult tavalise versooniga kokku puutunud (seda mul endal pole). Kuid see karm versioon tundub küll päris vinge – seega tuleb millalgi seltskonnaga see ikka ette võtta 🙂 Seal on näiteks kaardid kõige suurem peeruvabrik, kõige litsakam inimene, kõige suurem tuhvlialune, kõige rajuma seksuaaleluga inimene, kõige suurem pornosõber, kõige suurem homofoob, kõige suurem joodik jne. Oma seltskonnas ei solvuks keegi selliste asjade peale, võõraste inimestega on võib-olla natuke teine teema.
Aga jah, mõned ÄSK-i küsimused siis, millele ma mõtlesin niisama kirjalikult vastata.
Nimeta kaks iseloomuomadust, mis sulle enda juures meeldivad ja mis ei meeldi.
Meeldivad julgus ja kohusetundlikkus. Ei meeldi laiskus ja see, et ma vahel kõigest sääsest elevanti teen.
Nimeta film, mida viitsid alati vaadata.
“10 põhjust sind vihata”. Heath Ledger oli selles filmis ikka sitaks kuum! Kahju, et tal elupäevi nii väheks jäi. Laupäeval tuli jälle see film TV3-s, aga Härra ema nautis siiani vabalevi ning alles ülejärgmisel nädalal tullakse kanaleid paigaldama, seega ma sel korral seda ei vaadanud. Aga ilmselt vaatan korduses uuesti 🙂
Kas tahaksid minna 500 aastat minevikku või 500 aastat tulevikku, kui tead, et peaksid sinna elama jääma?
500 aastat tulevikku! Tahaks näha, mis maailmast siis üldse saanud on. Ilmselt ma saaksin nii suure šoki, et ma ei suudaks ühiskonda sisse sulanduda, aga ikkagi tundub see variant huvitavam, sest sellisel juhul poleks mul õrna aimugi, mis mind ees ootaks. Ja mulle põnevus ja adrenaliin meeldivad! Äkki siis polegi enam eriti inimesi, sest kogu maailm on robotite peale üle läinud? Või on vahepeal tuumapommid maailmast üle käinud, et kõik on hävinud?
Kas sa usud vaimudesse? On sul nendega kokkupuuteid?
Usun küll, endal otseseid kokkupuuteid ei ole, aga kindlasti usun, et lisaks meie maailmale on olemas ka see, mida meie ise nii hästi ei mõista.
Ausus ja truudus on öeldud, nimeta veel 3 asja, milles peitub hea suhte saladus.
Hea seks, usaldus ja teineteise mõistmine.
Oled sina või keegi sinu lähedastest käinud kunagi ennustaja juures? Kui jah, siis kas ennustatud asjad on läinud täppi?
Lähedastest ei tea, et keegi oleks ennustaja juures käinud, aga mina töötasin 3,5 aastat ennustajate/selgeltnägijate kõrval – seega on mulle paar korda ennustatud küll. Aastal 2014 pidid mind ootama mingid väljakutsed, mille ma ületan. Ju siis ületasin ka 😀
Kas elaksid pigem ühe elu, mis kestaks 100 aastat või 4 erinevat elu, mis kestaksid 25 aastat?
See on paras pähkel! Sellisel juhul valiksin ühe elu, kui ma 100-aastaselt veel natukenegi ise toimetada suudaksin ega peast päris soe poleks. Kui oleksin juba viimased paarkümmend aastat voodis ja liikumatu olnud, siis pigem valiks lühemad, aga kvaliteetsemad elud. Kindlasti ei tohiks mul nendes eludes enne 25-ndat eluaastat lapsi olla, sest seda ma ei tahaks, et nad ilma minuta üles peaksid kasvama.
Sinu ette pannakse nupp, mida vajutades võidad 500 000 eurot, aga kuskil sureb seetõttu üks inimene. Kas vajutad nuppu?
Jällegi sõltub. Kui ma teaksin 100 protsenti, et surma ei saaks mitte ükski inimene minu lähedastest ega tutvusringkonnast, siis ma vajutaksin. Maailm on nagunii ülerahvastatud ja kui üks inimene kuskil nälgivas Aafrika riigis ära sureb, siis vajutaksin küll. Lihtsalt sellepärast, et sealne vaesus on nagunii kohutav – ja ma võiksin sellise asjaga sellele inimesele pigem teene teha. Kõlab inetult, aga nii on. Kui sellist garantiid kaasa ei anta, et keegi lähedasest surma ei saa, siis ei vajutaks. Sellise teadmisega ma elada ei suudaks, et olen kellegi enda jaoks kalli inimese surma saatnud, aga kui see on keegi, keda ma ei tunne (ja kes on hoopis kuskilt mujalt mandrilt), siis see mulle süümepiinu ei tekitaks.
Kas elu pärast surma on olemas?
Kindlasti on.
Kõige mõttetum või imelikum kingitus, mis sulle on kingitud?
Kuuendas klassis kinkis üks klassivend mulle Arnold Oksmaa kasseti. Ta ei sallinud mind ja tahtiski tropp olla. Viskasin selle kasseti prügikasti, sest mulle Oksmaa laulud peale ei lähe.
Saad helistada ükskõik kellele kogu maailmas ja vestelda temaga tund aega. Kellele helistad?
Seebikastaar Sonya Smithile! Pole kahtlustki, et talle! Juba väiksest peale on mu unistus olnud temaga kohtumine või rääkimine, mida kunagi ilmselt ei juhtu 😀
Kuidas oled viimase viie aastaga muutunud?
Küpsemaks, rahulikumaks, sihikindlamaks, ehk ka targemaks 😀
Kas eelistaksid pigem teada, kuidas sa sured või millal sa sured?
Pigem kuidas. Samas – kui see oleks bussiõnnetus vms, siis ei julgeks enam üldse bussiga sõita, sest kardaksin, et äkki nüüd ongi aeg kätte jõudnud. Aga millal – see tundub jällegi hirmutav, sest kui olekski, et Jaanika, 10 aastat pärast oled kutupiilu, siis oleks kuidagi maruniru selle teadmisega see vähene aeg edasi elada.
Pead käima aasta aega psühholoogi juures. Psühholoogiks on kas Edgar Savisaar või õed Sõnajalad. Kumma valid?
Õed Sõnajalad. Edgar Savisaart kuulates hakkab viie minutiga juba pea valutama, seega kui ma peaks aasta aega seda pläusti kuulama, siis võiks mind hullumajja juba kohe sisse kirjutada.
Mida eelmine aasta sulle õpetas?
2016 õpetas mulle vanast, mugavast ja juba täiesti igavast lahti laskma (saatest ära tulemine). 2017 õpetas mulle seda, et alati tasub proovida midagi totaalselt uut – kui keegi oleks mulle eelmisel aastal öelnud, et aasta pärast kirjutan ma IT-firmas inglisekeelseid tehnilisi uudiskirju ja räägin telefonis klientidega tootmise teemadel, siis ma poleks uskunud, et ma sellega hakkama saan. Ehk siis 2016 õpetas mind vanast lahti laskma ja 2017 pani mind rohkem enda võimetesse uskuma! Seega on kogu see aasta minu jaoks väga arendav ja superhuvitav olnud! 🙂
Kas usud monogaamiasse? Kas kaaluksid ka teist varianti, kui pärast pikka kooselu tunned, et suhe on purunemas ja partner vihjab, et polügaamia võiks suhte päästa?
Usun monogaamiasse. Ja väga kahtlane, et ma teist varianti kaaluda suudaksin, sest kui ma kedagi armastan, siis minu jaoks teisi inimesi ei eksisteeri. Seega oleks see suhe juba nagunii hukule määratud, sest ma ei suudaks õnnelik olla, kui tean, et partner teistmoodi arvab. See poleks lihtsalt minulik. Lõpuks oleks see ikkagi vaid endale valetamine ja ma saaksin nagunii haiget. Pigem juba oma teed minna siis.
Oled sa kunagi valetanud, kuna ei ole tahtnud teist inimest solvata?
Ikka olen. Kes meist ei oleks? Isegi kõige õilsamad inimesed on!
Kui peaksid elu lõpuni sööma ühte toitu, siis mis see oleks?
Kartulisalat!
Kelle järgi sa endale nime said?
Pole õrna aimugi, suht suvalt ilmselt. Mu isal ja õel on sama algustähega nimi, mu emal ja teisel õel on ka sama algustähega nimi, aga minu nime võtsid nad õhust, sest polnud enam kellegi järgi võtta 😀 Mu õde on kusjuures sama traditsiooni järginud, sest ta poja nimi algab tema algustähega ja tütre nimi mehe omaga. Mulle taheti nimeks panna Kristel, aga mu ema arvas, et see ei sobiks mu perekonnanimega kokku. Mina olen rahul, et mu nimeks Kristel ei saanud, sest siis ma oleksin pidanud gümnaasiumis kahe inimesega oma eesnime jagama (ehk siis meil oli juba kaks Kristelit ja ma oleksin kolmas olnud), aga olin ainuke Jaanika klassis 😀 Okei, okei, kui ma oleksin hetkel Kristel, siis oleks see minu jaoks ilmselt juba väga tavaline.
Jääksid ilma mõlemast käest või oleksid pime?
See on ka väga raske küsimus. Kui vaadata (issand, kui tobedalt see praegu kõlas, ma tean!), kui elurõõmus on meie endi blogija Kai, siis valiksin pigem pimeduse, aga samas – see ei tähendaks, et mina suudaksin samasugune olla. Tõesti väga raske küsimus… Ilma käteta tundub ka elu ikka väga sitt. Ma vist tõesti ei oskaks valida. Mida teie pigem selliste jubedate valikute juures eelistaksite?
Mida sa kõige rohkem kardad?
Lähedaste inimeste surma.
Kas veedaksid 4 aastat vanglas kuriteo eest, mida sa ei sooritanud… või elaksid kogu oma elu hirmus, et sind võetakse vahele kuriteo eest, mille sooritasid.
Pigem esimene variant. Ma ei suudaks elada pinges, et igal hetkel võidakse pokri pista. Kui neli aastat saaks läbi, siis üritaksin kuidagi ära tõestada, et ma olin ikkagi süütu, nõuaks kohtult valuraha emotsionaalse hingepiina eest, mida nelja aasta jooksul kogema pidin 😀
Rohkem ma hetkel neile küsimustele vastata ei viitsi, aga kuulaks huviga teie arvamusi nende küsimuste kohta 🙂 ÄSK-is on neid küsimusi tegelikult kõvasti rohkem, ma valisin ainult mõned välja.
P.S: Kas märkasite kahepalgelisust? Minu kõige suurem hirm on enda lähedaste surm, aga samas täiesti võõra inimese surmanupule ma vajutaksin, kui 500 000 eurot selle eest saaksin. Kas üks ei peaks loogiliselt võttes teist välistama? Minu puhul igal juhul ei välista. Sellised need inimloomad juba kord on – küüned ikka enda poole ja nii mõneski asjas tundetud…
minumoodimaailm 