Miks Tartus ei saa e-poe kaudu süüa tellida? / Ma olen bachatas hullult aeglase tempoga, aga mulle ikkagi täiega meeldib :)/ Eesti Meelelahutusauhindade saatejuhi peaks kindlasti välja vahetama…/Atlantis paneb uksed kinni – üks meenutus ühest ammusest noortepeost, kus Heiki mu üle lasi…/ Jah, ma tean, et mul on liiga pikad pealkirjad :D

Kuigi mulle Tallinn absoluutselt ei meeldi, siis on seal üks asi, mis võiks Tartus ka olla – nimelt e-poest toidu tellimine! Nii mugav oleks ju, kui saaks kas e-maximast, e-selverist või e-coopist lihtsalt vastavad linnukesed kirja panna ning toit tuuakse otse koju! Ma saan aru jah, et vbl Elvas ei oleks sellisel teenusel mõtet, aga no kuulge – Tartus leiaks see kindlasti kasutust! Miks te ei võiks seda kas või natukeseks katsetada, et kuidas sujuma hakkaks? Ma oleks täiega õnnelik, kui see teenus Tartusse ka jõuaks. Ma olen selline inimene, kelle jaoks toidupoes käimine on väga tüütu tegevus, sest see asjade korvi või kärusse panemine, siis järjekorras seismine… Kuigi ma alati üritan siis käia, kui inimesi on vähe, aga no kurjam – täna kell 10.00 hommikul olid juba pikad järjekorrad. Oih, ma unustasin, et siis hakatakse alksi müüma, seega ehk sellepärast… Seega vut-vut, tehke see teenus võimalikuks ka tartlastele! Siis ma ei peaks enam toidupoes käima. Kuigi ma kuskilt lugesin, et mingi sarnane, aga ülimalt algeline teenus vist isegi olla tartlastele olemas, aga see on räige juurdehindlusega? Seda varianti ka ei tahaks, tahaks niimoodi nagu tallinlastel.

Neljapäeval oli mul teine bachata eratund. Eelmisel nädalal jäi see sellepärast ära, et õps oli välismaal. Jõudsin suht vara kohale ja kui õpsi veel 17.29 ei olnud, siis hakkasin ma mõtlema, et äkki tal läks meelest ära, sest eestlaste jaoks on täpsus lausa emapiimaga kaasa antud. Õps on aga itaallane, seega ta astus 17.30 uksest sisse 😀

See on nii naljakas, kuidas tavaliselt mulle meeldib teha neid asju, milles ma üle keskmise hea olen. Sammude meeldejätmine ei oleks üks neist ja kuigi ma olen veel aeglasem kui tigu, siis mulle meeldib bachatat õppida! Ma veel päris reaalse tantsimiseni eriti jõudnud polegi, aga eks kunagi jõuan ka 😀 Õps ütles, et mu põhiprobleem on selles, et ma keskendun liigselt sammudele (ning hirmule, et midagi sassi läheb) ja sellepärast lähen pingesse.  Eks see nii ole jah. Kuna salsa on oluliselt keerulisem kui bachata, siis selleni ma ilmselt niipea veel ei jõua. Kuid ega mul kuhugi kiiret pole ka 🙂 Ma küsisin õpsilt, et kas ma olen olnud kõige aeglasema tempoga inimene, ta mõtles natuke ja ütles, et on olnud igasugusega tempoga inimesi 😀 Ehk siis ma ilmselt kuulun ka sinna aeglase tempoga inimeste hulka, kuid mis seal ikka. Ma olen alati tahtnud bachatat ja salsat õppida, aga ma olen kogu aeg uskunud, et ma olen liiga puujalg selle jaoks. Eks ma muidugi olen ka, aga see on nagu väljakutse mulle endale, et kas ma saan hakkama. Ja nüüd käies eratundides on tempo just minule vastav (ehk siis piisavalt aeglane), mis on ülimalt äge! Pärast minu eratundi algas kohe ka rühmatrenn, kuhu sel korral oli kohale tulnud ainult neli inimest. Sinna mina enam ei jäänud.

Eks salsa ja bachata meeldivad mulle juba sellepärast, et ma naudin seda Ladina-Ameerika muusikat, mille taustal seda tantsitakse. Kuna ma hispaania keelt oskan, siis tahaks just nimelt neid kahte tantsu ka osata 🙂 Lisangi siia ühe väga hea bachata tantsustiilis laulu, mis mulle juba aastast 2009 meeldinud on 🙂

Teine väga hea bachata laul, mis mulle 2009 -nda aasta Hispaaniat meenutab – just seda aega, kui ma kuu aega Barcelonas viibisin. Sest siis just kuulsin seda laulu esimest korda.

Ja veel üks link nendest, kes tõesti oskavad bachatat tantsida. Mina ilmselt sellisele tasemele ei jõuaks ka järgmises elus, aga kena on vaadata ikka 🙂

Kui nüüd Eesti Meelelahutusauhindadest rääkida, siis sellist halba huumorit polnud ma ammu näinud… Ma saan aru jah, et Krista Lensin on Kroonika peatoimetaja, aga temas ei ole mitte kübetki saatejuhti, no ei ole. See üritus oleks palju parem, kui ta ise saaks ka aru, et ta teeks inimestele väga suure teene, kui ta seda ei juhiks. Kui sa teed nalju ning oled selles väga saamatu, siis kukubki välja selline rongiõnnetus. Kohutav, ma ütlen!

Atlantis paneb uksed jäädavalt kinni. Või vähemalt sellisel kujul küll. Kui isegi avab uuesti uksed, siis seda alles oktoobris, kui Kaarsilla remont valmis on (ja sedagi hoopis teisel kujul). Nimelt kuna rahvas läks tavaliselt just sinna üle Kaarsilla ja nüüd peaks ilmatu ringi tegema, et sinna Raekoja platsist jõuda, siis inimesed lähevad nendesse kohtadesse, kuhu lihtsam pääseda on (Näiteks Vabank või Maasikas või Tempo). Ja ma ütlen ausalt, et mina olen isegi natuke kurb, et Atlantis kinni pannakse. Ma pole eriline ööklubihunt, aga Atlantis oli just selline koht, kuhu ma isegi võisin minna. Eriti sealne Star Café, kus alati retromuusikat lasti.

Ka minul on mitmeid pidusid, mida Atlantisest meenutada, näiteks kunagised noortepeod, mis kell 18.00 algasid ja kell 21.00 juba läbi said. Issand, üks eriti naljakas mälestus on seoses sellega, et ma pidin ühel noortepeol ühe Heikiga kohtuma (olin siis vist 15-aastane), kellega ma eelmisel peol olin tutvunud ja tantsinud. Tüüp vedas mind alt ja jättis tulemata, oli rate.ee-sse viimasel hetkel kirja saatnud, et ta ei saa ikka tulla, aga mul siis kodus veel internetti ei olnud – seega ma nägin seda alles mitu päeva hiljem. Ei võinud siis isegi smsi saata, eksole! 😀 Ja kes üldse lepib niimoodi kohtumise kohtu, et näeme järgmisel peol? Ja mina nagu lollakas passisingi seal üksinda ja lootsin viimase hetkeni, et äkki Heiki ikka ilmub välja. Pärast seda vahejuhtumit me enam ei suhelnud, mu ego sai ikka paraja hoobi sellest! Kusjuures ma isegi ei mäleta, et hiljem oleks mingi tüüp mind niimoodi üle lasknud. Tol ajal ol suht populaarne see Ursula laul “Heikiga”. Mäletate ju? Mina nutsin end puruks, et Heiki mu üle lasi 😀 Oh need 15-aastaste elumured! Oh need Atlantise noortepeod, oh seda nostalgiat! Nüüd on muidugi naljakas sellele kõigele mõelda.

Oijah, ma tõesti armastan kilomeetriseid pealkirju oma postitustele panna, aga kuna ma räägin nii mitmest erinevast teemast, siis ma tahan, et kõik saaksid kohe alguses ära mainitud! Seega, kellele see vastukarva on, siis ärge lihtsalt pealkirju lugege 😀 Härra ütles kunagi, et sellepärast ta mu postitusi ei loegi, et ta saab pealkirjast juba kõik teada 😀 Kuidas teile tundub, kas megapikad pealkirjad on väga jamad? Ma tean, et ega nad ilusad pole, aga ma olen kuidagi nii harjunud juba nendega, sest see on lihtsalt nii minulik.