Kui blogimine on ainult idiootidele, siis ma võin vabalt see idioot olla :D

Merje kirjutas postituse sellest, kuidas blogimine on idiootne. Et kuidas kõik blogid, mida ta loeb, on idiootsed. Et blogijatel on väga suur tähelepanuvajadus jne.

Selle viimasega olen ma kusjuures väga nõus. Blogijad, kes kirjutavad oma elust ja arvavad midagi, neil kindlasti on mingisugune tähelepanuvajadus – sest muidu nad lihtsalt ei kirjutaks. Või teeksid seda niimoodi, et avalikult neid ei saaks lugeda. Nagu mina aastatel 2007-2011 tegin. Siis said mu kinnist blogi lugeda Esimene (mu tolleaegne kallim) ja mu parim sõbranna. Seda kinnist blogi ei tooks ma iialgi avalikkuse ette, sest seal on kasutatud inimeste nimesid, isegi õpside nimesid 😀 Kuna ma siis käisin gümnaasiumis, siis võib eeldada, et ega ma neist viimastest alati hästi ei arvanud. Tol ajal ma veel ei uskunud, et kunagi pean avalikult blogi – veel vähem sellisel teemal, nagu ma alguses seda tegin (küll anonüümselt, aga siiski). Aga vahel on hea nostalgitseda, kui ma seda kinnist blogi loen. Sinna pole ma aastast 2011 enam mitte midagi kirjutanud, sest kui ma lõin Printsessi, siis ma ei viitsinud oma kinnisesse blogisse enam midagi lisada. Umbes kuu aega pidasin vist kahte paralleelselt, aga siis rohkem enam sinna blogisse midagi ei kirjutanud.

Mulle on tihti mainitud minevikus, et oma praeguse blogi pärast ei leia ma endale kunagi ei meest ega tööd. Et ükski mees ei suuda sellise minevikuga leppida, eriti kui see nii avalikult nähtav on. Ma olen alati arvanud, et kui mees ei suuda mu blogiga leppida, siis on see tema mure. Ja järelikult ei saaks ma olla koos mehega, kes mulle kogu aeg räägiks, et lõpeta see blogimine ära. Või vinguks, et palun pane see asi kinni. Kindlasti on neid mehi, kes ei suudaks selle blogiga leppida, aga sellistel polekski minuga asja. Sest minu blogi on üks osa minust. Jah, aja jooksul on see blogimine ehk muutunud, aga see ei tähenda, et ma seda ikkagi ei teeks. Härraga on selles mõttes hea, et ta ei loegi mu blogi,  sest tema jaoks on see informatsioon nagunii juba vana – ehk siis ta teab seda kõike juba nagunii 😀 Ja ta pole mulle kunagi maininud, et ma blogimise ära lõpetaksin. Sest ta teab, et mulle see meeldib.

Eks tööga on ka selline asi, et kindlasti võib olla kohtasid, kus selline blogi võiks pigem kahjuks tulla( a la mainekujundaks ma vist ei saaks hakata :D). Kuna minu praegune töö hõlmab suhteliselt palju kirjutamist – seda nii eesti kui inglise keeles, siis on mu blogi mulle pigem kasuks tulnud. Ja kes mu blogi kauem lugenud on, teab ka seda, et ma oma tööst kirjutan ma alati hästi üldiselt, sest minu jaoks jääb see koht siin alati selleks, kus ma oma isiklikku elu lahkan. Või niisama mingitel teemadel arvamust avaldan. Ehk siis neid kahte asja hoian ma alati lahus ja jään seda ka igavesti tegema.

Vahel on mindki blogimine ära tüüdanud. Siis olen siit mingil ajaperioodil eemal olnud (või pigem vaikne olnud), aga alati on miski, mis mu tagasi toob. Ka siis, kui ma olen mõelnud, et äkki ma olen sellest kõigest juba välja kasvanud. Tegelikult on ikka pigem niimoodi olnud, et ma olen tahtnud arvata, et ma olen sellest välja kasvanud – aga ju mulle ju ikka meeldib kirjutada (ja mitte lihtsalt kuhugi sahtlipõhja). Seega olen ma nüüdseks leidnud, et blogimisest ei peagi välja kasvama. Võib, aga ei pea. Ja kui oma blogi tõttu peaksin ma kellegi jaoks mõttetum olema, siis palun väga – mis minul sellest (ei vihja siin Merje postitusele, vaid räägin üldiselt) 🙂

Ma arvan, et osaliselt on seesama blogi mind teinud selleks, kes ma olen. Isegi minul, kes ma pean end kriitika mõttes suhteliselt tugevaks inimeseks (no eks aastatega on paks nahk ka kasvanud) on olnud kunagi hetki, kus mingi blogisse jäetud kommentaar on südamesse läinud. Mitte kunagi sellised mõttetud lahmimised stiilis sa oled inetu jne, aga sellised mõistlikumad, kus ehk mingi tõeteragi on sees olnud. Ja ma olen nõus ka sellega, et mõnikord võin ma oma postitustes päris salvav ja õel olla, kui miski mulle ei meeldi. Või miski mulle vale tundub. Sest selliste asjade puhul ei oska ma asju läbi lillede öelda – ikka otse 😀

Kui blogimine on tõesti ainult idiootidele, siis ma võin vabalt see idioot olla 😀

Kuidas teiega on – miks te üldse blogisid loete? Mis see teile annab? Või kui ise blogi peate, siis miks te seda teete? Mina ise olen ikka päris suur blogihull, ma isegi ei oska öelda, mitut blogi ma üldse loen. Väga paljusid igal juhul! 🙂

Advertisements

15 thoughts on “Kui blogimine on ainult idiootidele, siis ma võin vabalt see idioot olla :D

  1. Mina loen ainult neid, keda mingi paar kolm aastat tagasi jälgima jäin. Ma ei tea ka palju neid ausalt on. Pooled on vähe popimad nagu sina, Britt, Lipsuke jne ja teine pool ei ole nii tuntud. Kõiki lihtsalt ei jõua lugeda, aind siis sirvin läbi, kui kuskil miskit silma jäänud. Ise ma bloginud pole mingi 2 kuud, sest lihtsalt pole jaksanud. Tahet on, aga kui ikka jälle olen terve päeva last kussutanud, siis pole minust kirjutajat. Ja blogin ilmselt ka haigest vajadust tervele maailmale jagada mida teen ja arvan. Kui mingi teema hinge läheb, siis ei saa seda endale hoida ja blogi on super välja elamise koht. 😄

    • Ma arvan, et mind ja Britti või Lipsukest pole mõtet võrrelda, sest neil on umbes 100 korda rohkem lugejaid kui mul 😀 Need loetumad blogid ongi Mallukas (pärast teda on tükk tühja maad), Marimell, Britt, Merje, Lipsuke jne.

      Ja eks arusaadav, et kui laps on sündinud, siis on nii palju tegemist, et ei jõuagi blogida.

  2. Sa kirjutad ju tihtipeale üsna intrigeerivatel teemadel ka, eks see toobki neid kommentaare, mis vahel… noh kah intrigeerivad on. Inimesed kipuvad teadagi närvi minema 🙂

    Aga tähelepanuvajadus on kõigil blogijatel, see on selge. Muidu võiks ju rahulikult ainult iseendale kirjutada ja parooli all hoida. Tähelepanuvajadus ei ole seejuures ju tingimata halb omadus!

    • Jah, ma ise leian ka, et sellises tähelepanuvajaduses ei ole midagi halba 🙂 Mina oleksin küll nukker, kui blogisid poleks olemas, sest ma olen nii harjunud neid lugema!

  3. Ma ei saa aru, kuidas saab mingi blogi mehe leidmist segada. Sa ju kirjutad elust, mida kindlasti pooled inimesed siin Eestimaal elavad. Sa ja ka teised blogijad lihtsalt kirjutavad sellest avalikult. Minu arust pole midagi see nii hull. Elu ongi sellline 🙂
    Mõtlesin sinult nõu küsida, kuna keegi teine ei oska väga vastata ja mulle tundub, et sina osaksid mind aidata. Tutvusin internetis noormehega ja me käisime nüüd väljas ja siis täna ma tallle kirjutasin midagi ja ta vastas ‘ Ei no kui midagi, siis sõbra ikka sain juurde’. Mida sina arvad, kas see on ära friendzonemine või sain mina valesti aru? 🙂

    • No ehk selles mõttes segada, et ma olen väga avalikult meestest siin pajatanud, hüüdnimedega ja puha. Et see võib mõne mehe jaoks too much olla ehk. Et kogu mu mitte just nii tagasihoidlik minevik on paari kliki kaugusel. Aga eks see kõik oleneb muidugi mehest ka.

      Te käisite alles ühe korra väljas, nagu ma aru saan? Siis oleneb ehk kõik sellest, kas ta ise ka sinuga uuesti rääkima hakkab. Kui sina alustad kogu aeg, siis on see pigem halb märk. Seda, kas sa nüüd ainult sõbratsoonis oled, on selle ühe lause põhjal keeruline öelda – võib ka nii olla, aga samas vbl ta ise ei tahtnud ka hetkel midagi rohkem öelda, sest olete ainult ühe korra väljas käinud. Et ei taha sündmustest ette rutata. Kuigi meestele on pigem omane see, et kui neile keegi tõsiselt meeldib, siis nad pigem tahavad härjal sarvist haarata (ka need tagasihoidlikud kusjuures), sest nad teavad väga hästi, et tänapäeva maailmas võib juhtuda nii, et kui piisavalt kaua jokutada, siis on naine võetud ka. Ja seda ei taha isegi need tagasihoidlikumad mehed 😀

      Et mina soovitaksin vaadata, kuidas see edasine suhtlus teil edeneb. Et kas hakkab ise sinuga suhtlema, kutsub sind jälle kuhugi kohvikusse vms. Kui hakkab ja kutsub, siis see on postiivne märk, aga kui alustajaks oled kogu aeg sina ja ta pigem vastab viisakalt, siis on targem püss põõsasse visata ja uutele jahimaadele minna. Ja hilisõhtused kutsungid enda koju ei lähe väga arvesse, sest siis võib asi pigem selles olla, et keegi teine ütles ära jne – ja tahetakse seksi (ja vaadatakse, kes veel saadaval on). Mees, kes on naisest rohkem huvitatud, ei kutsu teda 23.30 enda juurde ööseks külla tutvuse alguses, sest see näitab seda, et naise aeg ei tähenda mehele midagi. Ja džentelmenid niimoodi ei käitu, eriti suhtluse alguses, kus tahetakse naisele muljet avaldada.

  4. Mina hakkasin blogima oma kahe hea sõbra survel. Vahepeal oligi siis mingi tore aeg, kus me kõik kolmekesi blogisime ja üksteise blogisid lugesime ja kommenteerisime.

    Nüüd olen ma meist ainus, kellel veel blogi olemas on, ja seda loeb kokku umbes 3 inimest, kaasa arvatud ma ise. Mõnikord, kui ma kirjutan millestki huvitavast, näiteks mõnest reisist, siis saadan lingi teistele sõpradele ka, aga pidevalt nad kõik mu blogi ei jälgi.

    Mulle tundub, et ma kirjutan küll peamiselt enda jaoks, aga samas, ma ei näe ka mõtet seda parooli alla panna. Ma ei kirjuta seal midagi nii delikaatset, lihtsalt oma elust ja tegemistest. Mitte midagi eriti põnevat, aga endal on hiljem küll tore lugeda.

    • Aga niimoodi avalikult sa vist oma blogiaadressi ei jaga? Oleks täitsa huvitav lugeda 🙂 Mulle meeldib uusi avastusi blogide hulgas leida, aga siis on jälle teine probleem – neid tuleb aina rohkem juurde, mida tahaks lugeda. Kõiki lihtsalt ei jõua lugeda, siis tulebki oma valikud teha.

      Minu viimaste heade avastuste hulka kuulub näiteks Kristallkuul. Olin varem ka tema blogi lugema juhtunud, aga nüüd on minust püsilugeja saanud.

      • Ma võin jagada küll, ma lihtsalt ei usu, et see kedagi väga huvitaks. Lisaks, ega ma väga tihti ei kirjuta ka, mõned korrad kuus. Aga blogi ise on muidu see: https://suxic.blogspot.com.ee/

        Lugesin Kristallkuuli ja tundus päris huvitav. Aitäh soovitamast! 🙂

  5. Merje rääkis seal lihtsalt iseendast, ära pane tähele:) Tema blogis tõesti midagi lugemisväärset pole (kunagi olnud). Olgu ta siis haritud või mitte.

  6. Mina alustasin kolm ja pool aastat tagasi sunniviisiliselt blogimisega. Sõbranna oli külas ja tegi mulle konto ja esimese posti tegime kahepeale valma ning edasi oli vaikus, aga kuna sõbranna hakkas mind spämmidega pommitama, nagu: millal blogid? Miks uut postitust pole? Millal tuleb uus postitus? Kas täna kavatsed blogida? Mine blogima! 😀 Igatahes mingi hetk hakkasin vaikselt miskit kirjutama, põhiliselt oma tegemistest ja pimedusega seotud äpardustest ja siis ühel hetkel oli mullegi ootamatult mul lugejaid tuhandeid. 🙂

    Minu uus blogiavastus on:
    http://www.gristelilt.com/

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s