Mis saab siis, kui sa ei tee ei lapsi ega karjääri? / Kui lõpuks mõistad, et mugavustsoonis mandumine peab ära lõppema…

Malluka postitus pani mind ennastki mõtlema. Ta kirjutas seal sellest, kuidas naised saavad tunda erinevat kriitikat – et vahet pole, mida sa teed või ei tee, siis kellelegi jääb see ikka ette. Ma seal kommentaariumis mainisin ka, et tihtipeale arvatakse, et ongi olemas ainult kaks varianti – et kas oledki juba noorelt lapsed saanud – järelikult pole sellepärast saanud karjääri teha. Või oledki totaalne karjäärinaine, kes pole sellepärast saanud lapsi muretseda, et kogu aeg on vaja ametiredelil kõrgemale ronida. Kui esimesed saavad kriitikat sellepärast, et nad on kellegi arvates mõttetud kodukanad (mitte minu arvates, teatud inimeste arvates), siis teised saavad pähe hoopis sellepärast, et nad muudkui seda lapsetootmist edasi lükkavad. Ehk siis mingis mõttes oled sa ikkagi mõttetu, aga saad vähemalt vabanduseks tuua, et näed, lapsed on tehtud, nüüd saan millalgi karjäärile pühenduda! Või et näed, karjäär on tehtud, nüüd saan varsti lastele pühenduda! Jah, lisaks on ka neid naisi, kes suudavad mõlemat korraga teha, aga nemad saavad kriitikat selle eest, et ei pühenda lapsele piisavalt aega jne.

Aga on veel üks grupp inimesi, kellel pole mitte midagi vabanduseks tuua. Nagu mina näiteks. Kui karjäärinaised saavad öelda, et näed, mul pole lapsi, aga mul on ülihea töökoht veel parema palgaga, emad ilma karjäärita saavad öelda, et nad on vähemalt eesti iibele kasulikud olnud! Ja siis on veel minusugused  – lapsi pole, karjääri ka pole! Ehk siis ühiskonna mõttes täiesti kasutud, seda ilma mingite vabandusteta.

Kui ma vahel oma tädiga söömas käin, kes juba viimased pool aastat minult iga kord küsib, et kas me Härraga juba pätsi ei taha ahju panna, siis ma alati vastan, et laske mul palun elada, sest ma ei taha veel lapsi. Ja lisan alati, et me oleme ainult üle aasta koos olnud – ehk siis minu jaoks on ilmselgelt veel liiga vara. Jah, ma tean, et ka pärast 10 aastat kooselu ei garanteeri mitte miski, et peale lapse sündi ei toimu kohe lahkuminek, kuid minu jaoks on lapsed nii suur asi, et ma tahan olla selle inimesega natuke pikemalt enne koos. Ja seda eelkõige just sellepärast, et ma tahan õppida seda meest tundma ka inimesena – ehk siis, kui peakski juhtuma see kõige koledam stsenaarium, et ühel hetkel emmal-kummal saavad tunded otsa, et siis ma saaksin selle inimesega ikkagi arvestada kui lapse (laste) isana. Ma tean, et 100 protsenti ei saa midagi garanteerida, aga vähemalt siis olen mina teinud selleks omalt poolt kõik, et see nii oleks. Kõik muu on juba elu keerdkäigud.

Ja kui lastevärk on selgeks tehtud, siis tekib inimestel tihti see küsimus, et ok, lapsi saada veel niipea ei taha, aga mis selle karjääriga siis on? Seda ju ka pole! Ma ütlen ausalt, et minus ei ole vist kunagi olnud sellist erilist ambitsiooni, et ma kunagi olen mingi firmajuht ning mul on alluvad jne. Ma olen selline pigem läbi elu kulgeja ja päev korraga elaja, mis on juba üks põhjus, miks ma kindlasti veel ei taha lapsi saada. Mitte et seda mõttelaadi nii 100-protsendiliselt muuta annaks, aga mingid asjad võiksid ju ikka stabiilsed olla. Kas või vähemalt see, et ma olen ennast vähemalt mingil määral üles leidnud.

Umbes pool aastat tagasi tekkis minus esimest korda selline sügavam küsimus, et Jaanika, mis sinust reaalselt saab. Saade ei olnud iseenesest halb, aga mina kui isiksus hakkasin vaikselt manduma, see ei olnud enam minu jaoks, ma vajasin midagi muud. Mul ei olnud enam energiat ega tahet saadet juhtida. Muidugi ma ignoreerisin seda tunnet pikalt, sest lihtsam oli ju milleski vanas kinni olla, sest see oli see, mida ma oskasin. Kuigi jah, emotsioonid olid suhteliselt kadunud, aga oma vana rasva pealt suutsin ma ikkagi hakkama saada. Ilmselt suhteliselt robotlikult, aga kuna inimesed helistasid, siis polnud vahet, sest eelkõige oli see ju äri. Kui inimesed sulle enamasti helistavad, siis räägi kas või rohelistest mehikestest, aga peaasi, et millestki vestled!

Selle viimase poole aasta jooksul olen ma nii-öelda ennast otsinud. Esimesed kolm kuud ma ignoreerisin seda tunnet, siis hoidsin silmad lahti, aga ikkagi tundsin, et ehk annab veel kummi venitada. Ja umbes kaks nädalat tagasi sain aru, et enam ei anna. Tuleb, lausa PEAB ära minema.  See oli nagu selline valgustus, mis tekib, et nüüd on kõik. Ja alates eilsest tegingi saatega täiesti lõpparve. Lugesin üle, et selle 3,5 aasta jooksul olen ma juhtinud 510 öösaadet ning 562 päevasaadet – ehk siis kokku umbes 3216 televiisori otse-eetris veedetud tundi. Piisav aeg, et teistele teatepulk edasi anda, õnneks on nüüd uus saatejuht ka Tartus olemas – ehk siis oli mul ka kergem ära minna, ilma et ma peaksin novembri lõpuni olema nagu alguses jutt jäi (ma olin aasta aega ainuke saatejuht Tartus, ülejäänud töötavad kõik Tallinnas).

Ma tean, et öeldakse, et enne ei tohiks vanasse kaevu sülitada, kui uus on valmis, aga vahel lihtsalt teisiti ei saa. Ja kuigi mul hetkel konkreetselt tööd ei ole, siis täna oli mul juba uus töövestlus, nii et ma ei heida meelt. Kui ma ka oleksin natuke aega töötu, siis oleks see aeg samuti üleelatav.

Aga ikkagi on selline hea tunne. Et ma võtsin selle sammu ette, kuigi see tähendas minu jaoks mugavustsoonist välja tulemist. Saade oligi minu jaoks mugavustsoon, mis ühel hetkel oleks nagunii veel suurema mandumisega lõppenud. Ja kuigi ma ikkagi ei vasta nendele ühiskonnanormidele, sest mingit suurt karjäärinaist minust ilmselt (veel) ei  saa ning lapsi ka niipea sünnitama ei hakka, siis üle pika aja ma olen õnnelik. Töötu veel hetkel, aga siiski õnnelik.

Mu postitus läks küll lappama, aga ma tahtsingi öelda seda, et mugavustsoon on kindlasti mõnes mõttes hea, sest mingi stabiilsus peab elus olema, aga kui tekib juba see tunne, et sa mandud, siis on viimane aeg midagi ette võtta. Ka siis, kui see tähendab pea ees tundmatusse vette hüppamist. Sest kui see hüpe on juba tehtud, siis millalgi tuleb see stabiilsus ka. Meeles tuleb pidada muidugi seda, et stabiilsus ja mandumine mugavustsoonis ei ole kohe kindlasti sünonüümid.

Ja lõpetuseks tahtsin ma kiita Härrat. Ma olen talle need viimased pool aastat rääkinud, et krt, ma ei tea, mida ma teha tahan jne, vingunud, et ma ei taha uuesti tööotsingute kammajaad üle elada… Üks kord ütlesin talle naljaga, et krt, isegi strippariks mind ei võetaks, sest tantsida ma ei oska, pealegi vastav keha puudub. Härra küll küsis siis, et mitu CV-d ma üldse kuhugi saatnud olen, et nii kindlalt oma musta tulevikku ette tean. Vastus oli ümmargune null, sest ma polnud mitte ühtegi saatnud, aga juba vingusin, et raudselt tööd ei leia. Jaa, võimatu on tööd leida, kui isegi ei kandideeri ju kuhugi😀 Härra on alati hästi toetav olnud ja ma olen teda selle viimase poole aasta jooksul veel rohkem hindama hakanud. Eks ta sai aru ka, et ma olin saadet tehes aina rohkem apaatsem. Ja kuna see ei olnud ajutine, siis pidi midagi ette võtma. Oli aeg midagi muuta.

22 thoughts on “Mis saab siis, kui sa ei tee ei lapsi ega karjääri? / Kui lõpuks mõistad, et mugavustsoonis mandumine peab ära lõppema…

  1. Mina ei saa sellest aru räägiutakse kül sellest biokellast, et 45 vist on veel nagu veel viimane aeg, aga on ju juhtumeid, kus naine saab emaks ka 65, mõni isegi 70 jah juhtub selliseid asju, aga sellega tõusevad siiski igasugused riskid jah aga see ongi praegune trend või soov saada noorelt emaks

  2. Ma olen nii samas punktis omadega – 5aastat ja veidi peale ettekandja. Täiesti tülpinud sellest, samamoodi hädaldan juba ette, et tööotsimine raske ja ei saa jne.
    Õnneks pole kaua kuni dekreeti jään ja peale seda ei lähe mingil juhul vanale kohale tagasi😬

    • 5 aastat! See on ju nii kaua. Ma olin 4 kuud ettekandja ja mul viskas lõpuks vindi nii maha, et lubasin selle ametikohaga enam mitte kunagi tegemist teha😀 (ptüi, ptüi, ptüi). Mul tekkisid alaväärsuskompleksid ja igasugused tervislikud jamad.

  3. Osad inimesed on leplikumad. Nende jaoks pole nii suuri sihte ja soove nagu laste saamine või karjääriredelil pidevalt edasi arenemine. Ollakse õnnelikud näiteks oma tavalise lihttööga, heal juhul on elukaaslane või hoopis koduloom… Ja sellest piisab. Ma ei näe midagi halba kui inimeste elusihid ongi erinevad. Äkki reisimine või mingi harrastus suudab anda vajalikud õnnetunde hetked, et inimene ei igatse argielu elamiseks pidevalt iseenda motiveerimist nn. “parem tuleviku” jaoks. Unistused on toredad, aga osad unistused on väiksemad…

    • Jaa, ma olen sellega väga nõus. Mul ka nii eriliselt suuri ambitsioone ei ole, aga mõnede inimeste jaoks on see imelik, et kuidas ei ole. Samas igaüks peab elama nii, nagu ise heaks arvab.

  4. Seni kuni oled ise õnnelik ja rahul oma elu, töö ja muude asjadega, ei ole kellegi asi kritiseerida. Mulle tundub, et kogu see raamidesse surumine on kuskilt mujalt tulnud. Ma ei näe vajadust olla abielus oma tööga. Mulle meeldib, et ma saan tegeleda sellega, mis mulle naudingut pakub ja ka raha sisse toob. Mul on kaks last, mu hobi on mu tööks ja võib öelda, et olen rahul. See, et rõhutakse kuidas ikka eesti iivet peab tõstma, no natuke raske on omada rohkem kui 2 last, sest lapsed tahavad ka üleval pidamist, riideid ja täisväärtuslikku elu. Sellist, kus nad saavad 1:1 aega ka vanematega. Samuti on iga inimene nii mees kui naine lapse saamiseks “küps” erinevalt. Tänapäeva ühiskond on naljakas. Inimesed on koos 2-3 aastat ja juba on küsimus õhus, millal pika laua taha saab, millal teid rohkem saab?

  5. No laste saamisega sul veel aega küll! Me ei ela nõukaajal, kus lapsed pidi 20-a. ja nats pärast seda sünnitama. Jututoas uus saatejuht üsna sümpaatne tüdruk. Sinust saan aru, et see etapp pidi lõppema – no mina poleks viitsinud niigi kaua vastu pidada. Mis Härrasse puutub, siis hoia kümne küünega kinni, tundub olema väga sümpaatne noormees. Ja mis peaasi – ta toetab sind! Sul on seda vaja.

  6. Ausalt öeldes ongi nii, et hakatakse väga survet avaldama, et kuna ja millal teha. Järjest noorematel inimestel tekib segadus, et issand mina ma oma eluga edasi teen. Kuidas ma jõuan õppima minna, tööle minna, lapsi teha. Kuidas ma üldse hakkama saan. Kahjuks ongi see ühiskonnas kinni jne.
    Mina olen ka veel noor.. pole 20 aastanegi ja juba küsitakse, et noo, kuna siis lapsed tulevad ja kuhu sa edasi õppima lähed.. Aga ma ei tea ju. Tahaks lihtsalt öelda, et palun, laske mul lihtsalt olla siin elus.🙂

    • Jah, ma vahel endiselt tahaksin öelda, et ma päris täpselt ei tea, kelleks ma saada tahan, kui ma suureks kasvan😀 Aga siis meenub, et krt, ma olen juba peaaegu 27 ju…

      Ma tajun ka, et kuidagi pingeliseks on see asi läinud just naiste suhtes. Ei tea, kas nõukaajal ka nii oli? Mul on jäänud mulje, et siis nii ei olnud, vähemalt karjääri mõttes mitte. Kuigi lastesaamisega oli vist jälle kõvasti hullem, et kui olid 26 ja lastetu, siis oli rong põhimõtteliselt läinud ka.

      • Ei ole sul midagi läinud aega on selle kiire asjaga🙂
        Kuskilt kuulsin sellist nalja, et kui rong on läinud, mis sest on olemas veel lennukid, laevad trollid bussid metrood valikuvõimalusi on oi kui palju võta üht ja viska teist.

  7. eks nõukaajal oli ka seda nn “meeldetuletust”🙂, aga tule taevas appi! käsu peale ei looda ei perekonda ega saada lapsi. kuigi jah, nõukaajal oli 35-a. sünnitaja ikka, no pehmelt öeldes vana, tänapäeval täiesti normaalne.

  8. Mina olen see inimene, kellel on nii laps kui edukas karjäär. Ja ma olen olnud selle kõrvalt kaheksa aastat üksikema. Seda, vabandust, paska, mida kõrvalseisjad toodavad, on oi-oi kui palju. Alguses ma ikka tundsin hinges kurbust ja heitsin endale mõttes ette, et äkki ma olengi halb ema, sest olgugi, et suudan lapsele tagada kõik, mis eluks vajalik ning selle kõrvalt jätkub ka selleks, et ta saab sõpradega välja minna, minuga koos välja minna… Kui on jutuks tulnud, kui palju keegi teenib, ma ei ole tahtnud öelda. On küsitud siis, et kas rohkem/vähem, kui selline number? Ja kui ma ütlen, et rohkem, siis mõni hakkab ahhetama. Ma olen siis öelnud, et aga teile tuleb koju kaks palka, minul üks. Lisaks pole neil ütlejatel olnud lapsi… Kord tutvusin ma ühe mehega ja kui tuli jutuks, kui palju kumbki umbes teenib, lõpetas ta minuga suhted, sest “ma ei suuda olla koos naisega, kes mehest rohkem palka saab”. Tema enda sõnad. Kord, kui ta mul külas käis, ütles ta, et ei julge mind enda juurde viia. Et temal selliseid “asju” pole ja elab sõbraga. Mitu kuud püüdsin selgeks teha, et mind vabsjee ei huvita, milline Su kodu on…mulle oled oluline Sina inimesena…aga jah, jumal sellega..:)

    Aga kogu selle jutu kokkuvõtteks: inimesed kritiseerivad alati. Ja eriti neid, kellest nad tegelikult suurt ei tea. Mitte keegi ei mõtle aga sellele, kuidas ja millest on tulnud elus läbi roomata, et sinnani jõuda. Ma alustasin ka, võõrasse linna kolides, ühe näpu otsas laps ja teises riidekott – nullist, 400 eurot palk, millest maksta üür ning kommunaalid, elada ja osta veel vajalikud asjad… Oi, kui palju oli pisaraid ja mõtteid, et äkki ei saa ikka hakkama. Ometi sundis miski mind edasi rabelema, sest usk iseendasse ning soov jõuda sinna, kus olen praegu, oli kõigest suurem. Veel vähem mõistetakse inimesi, kel pole lapsi ega karjääri, teevad nn “lihttööd”. Aga ei mõisteta, et ehk ongi selle, näiteks klienditeenindaja, eluunistus olnud saada just klienditeenidajaks. Ja see ongi tema karjäär. Ja ta on õnnelik. Laske inimestel elada ja elage ise ka.🙂

    Sulle edu ja küll leiad Sinagi selle nii öelda päris oma. Põhiline on see, mis Sa ütlesid – oled õnnelik!🙂

    • Oi, oi, sa oled pidanud tõesti raskeid aegu üle elama! Kuid mul on hea meel, et need ületatud said🙂

      Selline meeste suhtumine on küll nõme, kui nad lihtsalt sellepärast sinuga suhelda ei taha, et sa neist rohkem teenid! See on väga šovinistlik suhtumine…

  9. Magistrisse?!? Kas nüüd saavad läbi häda kutsekast läbiveetud, allapoole arvestust keeleoskustega, huvideta ja elukutseteta isendid lausa ülikoolihariduse? Elukutseks/töökogemuseks ei loeta hooti paari kuu kaupa telefoni teel inimestele rämpskauba pähemäärimist ebaeetiliste võtetega, kulla Juku! See ei ole küll müügitöö, väga kaugel sellest! Saa kord juba Juhaniks!

    • Sa oled küll nii kursis sellega, kui hästi ma keeli oskan. Sulle teadmiseks, siis ilmselt paremini kui sina. Nii et võta oma ora persest välja, sest nii väga, kui sa ka ei loodaks, et eks minusugune “mats” töötuks jääb, siis pean sulle kahjuks pettumuse valmistama. Selles mõttes tegin väga õigesti, et saatega lõpparve tegin, sest nüüd taipan, milleks ma reaalselt võimeline olen🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s