Üritusterohke nädal/ Peol Sõbra Pesas ja Atlantises/ Päikeseloojang (video).

Sel nädalal on mul kuidagi väga tihe programm olnud. Minu jaoks tihe, sest ma olen üldiselt selline inimene, kes tavaliselt nädala keskel istub õhtuti kodus – kas siis loen raamatut, vaatan telekat või läpakast seebikat.  Aga vot nüüd oli teistmoodi.

Esmaspäeval ma tõesti ei teinud midagi vist (peale töö ja kodus istumise :D). Teisipäeval käisin ma tööasjus Tallinnas, mis tähendas kell 07.00 hommikul ärkamist. No juudas, see oli päris kohutav, sest ma olen harjunud 09.25 ärkama. Kolmapäeval oli mul see sõbrannadega istumine, millest ma põgusalt eelmises postituses kirjutasin. Koju jõudsin mingi 23.15.

Neljapäeval nägin ühte sugulast, kellel on nüüd juba 1,5 -aastane laps. Ma viimati nägin teda mitu aastat tagasi, siis tal veel last ei olnud. Käisime tema ja lapsega Crepis söömas. See väike laps on nii sõbralik ning rõõmsameelne ja ütles ettekandjale aitäh kogu aeg🙂 Kõrvallauas oli üks ema oma umbes 2-aastase pojaga, kellega see tüdruk kohe mängima tõttas. Kui too poiss millegipärast nutma hakkas, siis läks mu sugulase tütar teda kohe lohutama – see oli üliarmas🙂

Reedel tuli mu õde üle pika aja Eestisse, läksime talle Härraga rongijaama vastu ning viisime ta mu isakoju ära. Kuigi mu õde eelistab enamasti Tallinnast Tartusse tulekuks busse, siis sel korral oli tegemist reedega (lisaks veel koolivaheaeg!) – ehk siis vabu kohti lihtsalt polnud, ta ei olnud piletit ka varem ära ostnud. Ta mainis, et nüüd ta ehk hakkabki rongiga Tallinnast Tartusse tulema, palju mugavam. Mina olen endiselt bussiusku, vähemalt Eesti mastaabis küll.

Eile oli meil selline perekondlik istumine Suudlevates Tudengites, sest oktoobrikuu lõpus me mälestame mu ema, kes viis aastat tagasi suri. 21.oktoobril sai temast surmast viis aastat, aga me tahtsime selle istumise teha laupäeval (ehk siis 22.oktoobril), sest siis oli mu teine õde ka Eestis juba. Uskumatu, et juba viis aastat sellest möödas on. Nagu eile oleks olnud. Oktoober on minu jaoks pärast seda alati raske kuu olnud, sest mu peas keerlevad alati need kuupäevad – 19.oktoober viidi mu ema haiglasse, 20. oktoober langes ta koomasse ja 21.oktoober ta suri, 24. oktoober olid ta matused, 25.oktoober oleks mu ema sünnipäev olnud. Lisaks on mu õe sünnipäev 26.oktoober ja nüüd on Härra sünnipäev ka neile kuupäevadele väga lähedal – 23.oktoober ehk täna. Et need sünnipäevad langevad just sellesse ajavahemikku, mis on minu jaoks alati valus ja emotsionaalne. Kuna meie perekonnas on inimesed üldiselt väga kõrge eani elanud, siis minu jaoks tundus kuidagi loogiline, et mu ema puhul kehtib sama. Aga saatus tahtis teistmoodi. Samas ei ole ma see inimene, kes väga tihti surnuaial käiks. Paar korda aastas on maksimum, vahel isegi mitte seda. See viimane aga ei tähenda, et ma oleks südametu tütar, mulle lihtsalt ei meeldi surnuaiad. Mitte pärast seda, kui maailma kõige kallim inimene minult 21-aastaselt ära võeti. Kuid aitab ka sellest kurvast teemast hetkel.

Juba Suudlevates Tudengites otsustasime, et läheme õega õhtul välja. Kuna see on suhteliselt ainuke nädalavahetus, mil me seda teha saame, sest järgmine nädalavahetus on minul juba broneeritud (ja tal ka osaliselt, aga mul täielikult). Ja mu õde sõidab 31.oktoobril juba Eestist ära ja siis tuleb uuesti jõuludel. Härra mainis, et ta ei hakka kaasa tulema, seega oli esialgne plaan kahekesi minna. 

Koju jõudsime kuskil 19.30, plaan oli õega kell 21.30 linnas kokku saada. Seda me siis tegimegi ja läksime Big Beni, kus esialgu oli plaan enne südaööd Atlantisesse minna. Kuid siis helistas õe sõbranna, kes pakkus välja, et võiks hoopis Sõbra Pesasse minna. See on siis üks pubi, mis asub Sõbrakeskuses. Ütleme ausalt, et mina olin skeptiline, sest ma olen kuulnud ja isegi osaliselt näinud, et seal võib vabalt peksa saada😀 Nimelt kunagi me käisime seltskonnaga seal kõrval bowlingut mängimas ja plaanisimegi hiljem sinna minna, aga juba ukse ees sai keegi molli. Seega ei hakanud parem riskima. Kuid mu õe sõbranna kinnitas, et tema käib seal peaaaegu igal nädalavahetusel, aga ta pole kordagi näinud, et keegi molli saaks. Nagu öeldakse, et kes ei riski, see šampust ei joo😀

Kuna õe sõbranna pidi meid Big Beni ees taksoga peale võtma (ta elab natuke Tartust väljas ja tuli taksoga), aga selle kõigeni läks veel omajagu aega, siis jäime niikauaks Big Beni. Samal ajal kirjutas mulle Härra Facebooki, et nad ühe sõbraga ehk plaanivad meiega liituda, eeldades, et me läheme Atlantisesse. Ma ütlesin, et meie plaanid muutusid ning me läheme nüüd sinna Sõbrakeskuse pubisse. Nemad tahtsid aga ikka Atlantisesse minna, seega ma mainisingi, et vbl siis liitume hiljem üksteise seltskonnaga, kui emmas-kummas kohas peaks igav hakkama. Ja niimoodi see diil meil jäigi. Siis ma sain aru, et ta sõber on kaine autojuht ja võtab Härra ka peale, aga pärast tuli hoopis välja, et mõlemad läksid oma autoga klubisse – ehk siis mõlemad olid hoopis kainekad.

Ma olen vist kunagi juba kirjutanud ka, et vallalisena 21-aastaselt arvasin ma millegipärast, et ma tean täpselt, kuidas pubides/klubides meeste tähelepanu saada. Kuni selle ajani, mil ma oma õega pidudel käima hakkasin😀 Ükskõik, kuhu me ka peole ei läheks, siis on mu õel alati mingid mehed, kes temaga tutvuda tahavad. Nii juhtus ka Big Benis, kus üks tüüp mu õega tutvust tegi. Mu õde mainis ka talle, et me suundume kohe varsti Sõbra Pesasse edasi ja see tüüp mainis, et ehk ta liitub meiega hiljem. Et päris kohe ei tule, aga no umbes poole tunni pärast. Nad said umbes 15 minutit suhelda, kui meie Big Benist uttu tõmbasime, sest õe sõbranna ootas meid taksoga Big Beni ees.

Sõbra Pesa oli  umbes selline pubi nagu 16kannu😀 Võib paralleele tõmmata küll. Muusika oli ülihea, tuli nii 90-ndaid kui ka latiinomuusikat. Aga jah, selle kahe tunni jooksul, mis ma seal olin, nägin ma juba kaks korda, kuidas turvamehed peksupoisse lahti harutama hakkasid. Seega pole see midagi linnalegend, et seal võib suure tõenäosusega peksa saada😀

Mingid tüübid üritasid meid tantsima kutsuda, aga need olid täiesti purupurjus – seega said kohe korvi. Ja siis tantsisime lihtsalt omavahel, kuni seesama tüüp, kellega mu õde oli Big Benis tutvunud, sinna ilmus. Ja kuigi ta alguses väitis, et tema sellise muusika järgi iial ei tantsi, siis nähes, et mu õele tekkis juba uus tantsupartner (ta ise istus sel hetkel, aga mu õde läks üksi tantsima, me õe sõbrannaga jäime ka korraks lauda), läks see tüüp lihtsalt sinna vahele ja tõmbas mu õe endaga tantsima😀 Ma juba mõtlesin, et ei tea, kas kolmas kaklus (kaks oli juba olnud teiste inimeste tõttu) tuleb sellepärast, et kes mu õe tähelepanu endale saab, aga õnneks mitte. Need tundusid sellised viisakad noormehed olevat, kes ei hakkaks niisama lambist kaklema. Päris kained tundusid ka.

Kuna mu õele meeldis rohkem see tüüp sealt Big Benist, siis pidi teine korviga leppima. Ja samal ajal nägi mu õe sõbranna ka mingit tuttavat, kellega nad lobisema hakkasid – seega hakkas mul suhteliselt igav. Ja ma helistasingi Härrale, et uurida, kas nad on Atis, et ehk siis liitun nendega. Nad olidki. Mainisingi siis õele ja tema sõbrannale, et lähen taksoga Atti ära. Jätsin ühe pluusi ka sinna pubisse, panin jope peale, aga unustasin, et olin ju pika käistega pluusi ka veel peale pannud, et soojem oleks. See pluus oligi tegelikult juba päris vana, seega las see siis olla😀 Ma ei viitsi seda küsima ka minna, et kas midagi on leitud.

Jõudsin Atlantisesse umbes 02.15 ja eeldasin, et Härra ja ta sõber viskavad lava ees Nyusha muusikale näppu (seal lihtsalt lasti seda muusikat, Nyushat ennast kohal ei olnud, kuigi tal oli eile Vanemuises kontsert olnud). Mõlemad seisid oma jõhvikamahlaga nagu kurva kuju rüütlid püsti ega teinud midagi😀 Kuigi Härral oli ajaliselt juba sünnipäev, siis ma ütlesin, et kingituse ja korralikud õnnitlused saab siis, kui kodus oleme.

Kuna see Härra sõber on vallaline, siis nagu Aamen kirikus, seisis meie ees üks imeilus neiu, kellega tüüp oleks tahtnud tutvust teha. Natukese aja pärast läks see neiu diivanile istuma ja jäi sinna lausa 20 minutiks üksinda. Me siis Härraga utsitasime teda tagant, et kas nüüd või mitte kunagi, aga sõber ütles, et tema veres peaks selleks alkoholi olema, et ta klubis mingi naisega juttu tegema hakkaks. Kuna ta oli aga täiesti kaine, siis jäi tal julgusest puudu. Ma siis mainisingi, et eesti meeste juures ongi kurb lugu see, et kaine peaga nad ei julge iial tutvust sobitada. Härra ütles mulle, et ma võiksin ju ise minna ja öelda, et see noormees soovib temaga tutvuda, aga ei tihka rääkima tulla. Ma ütlesin, et ma vabalt võiksin, aga mis mulje see neiule jätab, kui mina suuvoodriks hakkan, mehel peaks endal ikka nii palju julgust olema ju. Härra sõber nõustus minuga, ütles lausa ise ka, et ta peaks ikka ise minema. Kuid üsna varsti läkski mingi teine noormees selle neiuga rääkima ja pärast seda oli võimalus läinud ka, sest nad suundusid koos tantsuplatsile. Ütlesin ka Härra sõbrale, et näed, sealt su võimalus läkski😀 See neiu tundus kuskil 175 cm ja tüüp, kellega ta tantsima läks, oli temast lühem, mainisime Härraga, et kui sõber oleks ikka läinud, siis oleks vaatepilt palju kenam olnud, sest ta on mingi 185 cm pikk😀

Eks meeste puhul tuleb see hirm sellest, et nad kardavad korvi saada. Ja kui alkohol veel laseb su vabamaks jne, siis kaine peaga lihtsalt ei julgeta. Tegelikult on kahju, et niimoodi paljud head võimalused maha magatakse, sest lihtsalt ei haarata härjal sarvist. Isegi mina olen mehi minevikus klubis mõned korrad tantsima kutsunud ja üks kord sain korvi, elasin üle. Ja naistele mõjub see korv ikka kõvasti hullemini, sest nad pole harjunud, et neile niimoodi ära öeldakse ju. Kui mehed nagunii on harjunud, et enamasti saadetakse pekki, siis võiks ju juba immuunsem selles mõttes olla😀

Käisime ühe korra retrosaalist ka läbi, nüüd oli seal natuke rohkem rahvast kui eelmisel nädalavahetusel. Kuid üsna varsti otsustasime koju ära minna, autode juures rääkisime Härra sõbraga veel paar sõna juttu. Kui see sai tehtud, siis sõitsime koju ära.

Kui koju jõudsime, õnnitlesin Härrat ja andsin talle tema kingituse üle. Kõik oli puha spordiga seotud ja praktiline: suur purk spordijoogipulbrit, millest jätkub ikka päris kauaks, kaks spetsiaalset veepudelit spordiinimestele, millest ühe saab ta ratta külge kinnitada (tegelikult saab mõlemat, aga üks on lausa spetsiaalne), kolm paari spetsiaalseid spordisokke. Ainuke asi, mis ei olnud spordiga seotud, oli habeajamisvedelik. Härra jäi rahule, sest ta ütles, et neid tal just vaja oligi tegelikult. Et ma ikka tean, mis talle meeldib🙂 Lausa kallistas uuesti tänades ja ütles, et nii palju kingitusi ta küll ei oodanud. Küsisin temalt, et mis tunne on 28 olla, ta ütles, et ega erilist vahet küll pole. Muidugi ei ole, mul ka kunagi ei ole, sest kui vanus muutubki, siis paar esimest kuud tahan ikka veel vana vanuse öelda😀

Täna õhtul on plaan Härra sõbra juurde “Su nägu kõlab tuttavalt” vaatama minna (ma seda sõpra olen ainult korra vilksamisi näinud varem, nüüd siis näen teda ja tema elukaaslast). Härra ise oma sünnat ei tähistanudki, sest enamus sõpru on tal nagunii Tartust eemal, pealegi juubel ei olnud nagunii. Ma ei ole ka eriline sünnipäevade tähistaja, kui just juubeliga tegemist pole.

Ja lõpetuseks panen siis Härra filmitud päikseloojangu video, mida ta puhkuse ajal niisama kõpitsemas käis, ta varem pole kunagi sellise asjaga tegelnud, et mingit videot kiirendaks või kokku paneks vms. Ta seal alguses räägib ka ja ta on ikka nii armsalt häbelik kaamera ees😀 Ütlesin talle seda ka, et ta räägib nii aeglaselt ja mõjub niimoodi megahäbelikuna, millepeale Härra ütles, et kõik ei saagi sellised jutustajad kaamera ees olla nagu mina😀 Ja mina olen selline inimene, kes ei viitsiks tund aega niisama päikeseloojangut vaatamas käia. No lihtsalt ei viitsiks, aga talle see meeldib🙂 Ehk siis kuskil peidus on temas ka see pisike romantik! Ja muidugi õnnesoovid sünnipäevaks ka kirjasõnas Härrale, kes muutub iga päevaga aina kallimaks🙂

3 thoughts on “Üritusterohke nädal/ Peol Sõbra Pesas ja Atlantises/ Päikeseloojang (video).

  1. Ei olegi kuulujutt. Kiirabi käib seal Sõbrapubi juures kogu aeg neid peksa saanuid tohterdamas.

    • Ta sai insuldi. Alguses öeldi, et ta tuleb sellest välja, aga siis ta sai uue insuldi ja langes koomasse, kust ta enam välja ei tulnud…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s