Kuidas sai Printsess alguse?/ Miks mõned blogijad jätavad hirmust kriitika suhtes postituse kirjutamata?

Vahel meeldib mulle teiste blogidest ideid ammutada. Näiteks nüüd juhtusin ma Manjana blogi lugema ja leidsin sellise huvitava postituse. Manjana oli selle idee mingist teisest blogist saanud, mida mina ei loe. Mina päris täpipealt neid kõiki teemasid seal jälgida ei viitsi, uusi ka hetkel asemele ei jaksa mõelda (nii nagu Manjana tegi). Küll aga meeldis mulle selle esimese päeva idee – ehk siis blogi nime tähendus (päev 01).

Minu blogi sai nime lihtsalt lambist, mingit erilist tähendust sellega ei kaasne. Minumoodimaailm tundus kuidagi hea mõttena. Ja kasutajanimeks Printsess – see tuli ka täiesti suvaliselt. Naljakas kusjuures ongi selle juures see, et kui kuskil tuleb jutuks mu blogi, siis mitte keegi enamasti ei tea, kui mainida, et tead, ma olen see Jaanika. Kui ma ütlen Printsess, siis on lugu hoopis teine (no mõeldud on ikka neid inimesi, kes on kunagi juhtunud mu blogi lugema).  Hea näitena saab kasutada Manjanat ennast, sest kui ma blogiauhindadel temaga rääkima juhtusin ning ütlesin, et ma olen Jaanika, siis ta küll ei taibanud, et kes ma olla võiksin. Kuigi me olime kunagi ammu juba Malluka iluõhtul ka trehvanud, kuid siiski… Kui pärast Jaanikat mainisin, et ma olen Printsess, siis ütles Manjana, et siis ta muidugi teab mind ja mu blogi. Ta lihtsalt ei tundnud mind ära, sest blogiauhindadel oli mul profimeik tehtud😀 Kuid enamasti ei ütlegi nimi Jaanika suurt midagi, kui juttu tuleb minu blogist.

Kui ma oma blogiga alustasin, siis oli minumoodimaailmaks mehed. Tundus huvitav sellest anonüümsena kirjutada (kuigi ma vahel kirjutasin teistel teemadel ka). Kui ma nüüd natuke end tollase Printsessiga võrdlen, kes aastal 2011 seda blogi alustas, siis olen ma nüüd kindlasti vähem arrogantsem. Vähemalt enda meelest küll. Siis mulle meeldis oma postitustes targutada, õpetada, lajatada, lahmida, ära panna jne. Mulle vahel meeldib seda endiselt teha ja kui miski mind ikka närvi ajab, siis ma oma sõnu tagasi ei hoia, aga siis ma mingis mõttes toitusin ka sellest. See oli huvitav ja naljakas. Oli huvitav jälgida, kuidas inimesed mõtlesid, et ehk peab seda blogi üldse mees või üritasid ära taibata, et kes see Printsess siis ikka on. See viimane neil lõpuks õnnestuski😀

Tegelikult on mul iga kord kurb lugeda blogijate postitusi, kus nad kirjutavad, et nad tahaksid nii paljust kirjutada, aga nad ei saa…. Ja kui põhjendus oleks selles, et keegi nende lähedastest ei taha, et nad sellest kirjutaksid, siis sellest võiksin ma aru saada. Kuid tihti on probleem hoopis selles, et nad kardavad kriitikat või ei taha ennast teistele seletada, kardavad valesid asju öelda, tunnevad hirmu, et nende lugejad neid valesti mõista võiksid. Iga kord, kui ma midagi sellist loen, tahaksin ma sellele blogija juurde minna ja talle mitmetunnise loengu pidada sellest, et inimene ei ela teiste jaoks (ehk siis targutaja minus lööb jälle välja!). Ja enamasti kirjutavad neid postitusi inimesed, kelle blogisse ei tule eriti kriitikat. Mida neil üldse karta on? Ma saan aru, et kui mina ei julgeks enam teatud asjadest kirjutada, sest ma selle viie aasta jooksul olen nii palju kriitikat saanud (eriti algusaegadel)😀 Aga võib-olla ongi asi selles, et ma olen juba immuunne selles suhtes.

Kuigi mu postitus algas hoopis teistmoodi, siis mõte hakkas iseenesest jooksma sinna, et blogijad võiksid vähem mõelda sellele, et nad peavad ennast kellelegi õigustama või et keegi tuleb kommentaariumisse mölisema. Kurb selle asja juures ongi see, et niimoodi jäävad paljud mõtted lihtsalt kirjutamata, sest kardetakse, et äkki see ei sobi kellelegi… Jah, kui see teema ei sobi su elukaaslasele või abikaasale, siis see on okei, aga kui kardetakse seda, et see ei sobi mõnele lollakale kommenteerijale, siis seda viimast pole ma kunagi mõistnud. Võib-olla sellepärast, et mul pole endal mitte kunagi seda tunnet tekkinud, et jätaks mingi asja kirjutamata lihtsalt hirmust negatiivsete kommentaaride eest. Miks see hirm küll tekib? Keegi võiks mulle selle lahti seletada.

12 thoughts on “Kuidas sai Printsess alguse?/ Miks mõned blogijad jätavad hirmust kriitika suhtes postituse kirjutamata?

  1. Mind ei ole sinu nimi (Printsessi mõtlen) kunagi häirinud.
    Ilus noor pikk ja peenike – nimi ei ole üldse pretensioonikas.
    Mis mind jätkuvalt kummastab, on see su teksti ja su imago
    vastuolu: naised pahandavad su “pussy eksponeerimise” pärast,
    aga su tekst on korralik ja norralik, ei mingit jälge litsakusest?
    See teeb su huvitavaks fenomeniks meie muidu feminiilses blogitiigis.

    • Mulle ka Printsessi pseudonüüm meeldib, mul on hea meel, et selle kunagi võtsin. Oot… mis mõttes – tekst on korralik? Miline peaks selline “litsaka” naise tekst siis olema? 24/7 ropud väljendid või peaks ta pigem kirjaoskamatu olema?😀

      • Ei-ei-ei, midagi ole vaja muuta, ega hambaid korrigeerida.
        Mu enda rikutus, my bad, et ma ei ole veel harjunud nii
        süütute tüüpitega meie enda keskel, nagu Printsess,
        me ikka kahtlustame kõiki ja kõike jätkuvalt…
        Harju ära (ütles Manjana kunagi) sel teemal.

  2. Nõustun sinuga, et on ääretult kurb ja tegelikult ka ääretult igav, kui blogijad ei julge oma arvamusi avaldada või teevad seda igati silutult ja poliitiliselt korrektsel moel. Olen loobunud mitmest hea blogi lugemisest just seetõttu, et kuidagi liiga ümaraks läks see jutt. Samas ei pea ma lugu ka teadlikult intriige üles tõmbavatest blogijatest (see on nii läbinähtav ja hale).
    Nii, et ühe hea blogi pidamine pikema aja vältel on tõeline kunst🙂

  3. Ma näiteks tööasjadest kunagi ei kirjuta ega soovi, et töökaaslased mu blogipidamisest midagi teaksid. Samuti ei kirjuta ma oma mehest, sest ta ei soovi tähelepanu. Mu meelest oleks imelik, kui mõni kolleeg teataks: muide, ma lugesin su blogist, et sul oli eile kohutav PMS, kas nüüd on tuju parem?
    Ettevaatlikult väljendun küll, sest olen kogenud, kui erinevalt võivad inimesed teksti mõttest aru saada. Arvamust saab avaldada mitut moodi ja mulle meeldib seda teha pigem nii, et tüli üles ei kisuta. Maailm niigi närviline paik🙂

    • Mina ka tööst eriti ei kirjuta, sest mu blogi on minu isikliku elu jaoks. Ei teinud seda eelmisel töökohal ega tee ka nüüd, samuti ei hakka seda tulevikus tegema. Ma võin näitena mingi asja tuua, aga detailidesse ma üldiselt ei lasku (kuigi just järgmises oma vastuses natuke laskun, aga see ongi näitena toodud).

      Minu blogist teavad kõik, kes vähegi googeldada viitsivad. Ise just ei reklaami (ei ole blogi FB lk, oma Facebookis ka ei jaga), aga enamus siiski teavad.

  4. No mina nt ei kirjuta päevakajalistel teemaldel eriti üldse. Mõtlen just arvamuspostitusi. Iseenesest on mul nats kahju, et sellise hoiaku olen võtnud, sest mulle kohutaval kombel meeldib diskuteerida ja arutleda. Aga seda nii, et ka vastane tuleb sellega kaasa. Paraku on internetis aga nii (eriti blogides), et kui millestki oma arvamuse välja ütled, siis selle asemel, et kommentaator kirjutaks loogilise vastuargumendi, lajatatakse lihtsalt: “tra sa nii loll”. Ja ma lihtsalt ei viiiiitsi siis jageleda, kui midagi arukat vastu ei tule.

    Ja ma ei pea seda õigeks, et ma peaks täiega oma arvamust kaitsma või õigustama hakkama, sageli aga arvamuspostitustega nii on- kui kirjutad vastuolulisel teemal, siis peadki võtma kaitsehoiaku, sest muidu tehakse kommentaarides sind suht maatasa. Pluss ka see, mis eelmine kommentaator kirjutas, et inimesed saavad tekstidest erineval viisil aru. Ma võin omast arust väga loogilise teksti kirjutada ja ikka on neid, kes sellest aru ei saa ja hakkavad hoopis aiaaugust rääkima.

    Mind vb kõige rohkem häiribki see, et ei tulda vastuargumentidega ja ei looda vestlust kommentaarides, vaid hakatakse ära panema ja siis tekib mega frustratsioon, et no tra küll, ma näen vaeva, et oma seisukohti põhjendada ja siis ikka keegi tuleb “sa nii loll” jutuga😀😀😀 (kõik need näited vms on mul läbi vanema blogi enda nahal kogetud ja seetõttu ongi kas või enda meelerahu huvides parem arutleda sellistel teemadel sõpradega vms. Et mitte sattuda a’la trollide hambusse :D)

    • Jaa, neid trollimisi tuleb alati. Aga ikkagi on kahju, et just sellepärast jäetakse paljudel teemadel kirjutamata. Ma ühe näitena võin tuuagi öösaate, mida ma juhin, kui seal mingi sõnumisaatja või helistaja trollib või ropendab või teeb vastamata kõnesid, siis ma julmalt ütlen ta telefoninumbri kolm korda avalikult eetrisse, seda nimelt väga aeglaselt. Varem meil ei olnud helistamisel numbrinäitu, aga nüüd on (smsides on alati olnud). Pärast seda ikka enam naljalt ei lollitata😀 Viisakate inimeste puhul ma telefoninumbrit iial eetrisse ei maini (kui nad just ise ei taha tutvuda vms), aga ropendajate puhul küll. Blogimise puhul on seda raske teha, sest nii täpset IP-adret ei ole võimalik näha, et paneks kohe, et tead, sina sealt Riia tänavalt, kui veel kobised, siis…😀 (suvaline näide hetkel). No kindlasti on võimalik ka täpsemalt vaadata, aga mina nii hästi ei oska, suudan ainult linna tuvastada😀 No saates on meil nagunii see teema, et kui keegi ropendab või teeb vastamata kõnesid, siis saab automaatselt blokeeringu peale – ehk ei saa enam meile kunagi helistada (lisaks sellele, et number on avalikult ette loetud). Varem meil seda süsteemi ei olnud ja ropendajad tundsid end kõikvõimsatena, aga nüüd on neid ikka kõvasti vähemaks jäänud, võiks öelda, et lausa kadunud. Selles mõttes trollin mina ropendajatega vastu, et kui näiteks tüüp saadab mulle ebameeldiva smsi ja seda mitu korda järjest, siis ma lõpuks muudan selle sõnumi sisu ära ja panen, et mees tutvub mehega ja tahab rollimänge teha jne, pluss number suurelt eetrisse😀 Pärast seda ei julge ükski ropendaja enam seda teha, kui ei taha geidelt veel rohkem kõnesid saama hakata😀 (sest tavaliselt need solvajad on ikka mingid enda meelest hullud macho-mehed vms, kes arvavad, et iga naine neid tahab- meeste kõnede tulv neile kindlasti meelepärane ei ole).

      Viisakalt argumenteeritud vestlused on alati palju paremad, aga mõnel kommenteerijal lihtsalt tuleb vahel tahtmine oma viha blogija peale välja elada (või siis saatejuhi peal, kui konkreetselt saatest räägime). Alati on võimalus neid kommentaare mitte läbi lasta, kui ei taha vaidlema hakata, aga jah…

      Selles mõttes annab saade mulle rohkem võimalusi vastu panna kui blogi. Kuid siinkohal ma rõhutan, et ikka ainult nendele, kes on ise minuga esimesena ebaviisakalt käitunud. Ja ebaviisakuse all ma ei mõtle seda, et keegi ütleb, et Jaanika, ma olen sinuga eriarvamusel ja seletab selle ilusti lahti. Ikka mõtlen seda, kui roppused jne minu kui isiku pihta lendavad.

  5. Eh, mulle on mitu korda öeldud, et küll ma olen nõme ja igav ja üldse arvamuseta inimene kui ma blogisse oma mõtteid maailmaasjade kohta ei kirjuta. Aga miks ma peaks? Mul on pereblogi, mitte arvamusblogi. Muidugi lõppkokkuvõttes ongi see minu blogi ja kui ma tahan, siis võin ma ükskõik millest kirjutada, eks. Aga no lihtsalt üldisemas plaanis on see mul siiski selleks, et nii-öelda “meie lugu” jäädvustada ja mu eesmärgiks pole kunagi olnud see, et hakkaks nüüd analüüsima näiteks poliitikat. Pole lihtsalt see koht. Samas ei tähenda see seda, et ma päriselus muudest asjadest rääkida ei oskaks.

    See küll päris otseselt ei haaku su teemapüstitusega, aga mulle on lihtsalt ka mitmel korral silma jäänud kuidas nt. ilublogijaid on tembeldatud mõttetuteks mimmideks, sest nad ei oska muust kui huulepulkadest oma blogides rääkida. Aga millest siis peaks ilublogis rääkima kui mitte ilutoodetest?😀 Ühesõnaga mõnikord tundub, et inimesed otsivad teatud asju natukene valedest kohtadest🙂

    • Mina ka poliitikast näiteks ei räägi, sest mind see ei huvita, ei viitsi päriselus ka sel teemal eriti sõna võtta. Ma oma postituses pigem pidasingi silmas neid blogisid, kus ma olen juhtunud lugema, et blogija kirjutab, et nagu tahaks mingist teemast kirjutada, aga ei saa, sest ei taha asju seletama hakata, ei julge jne, aga ikkagi sooviks seda teha, kui vaid ei oleks seda seletamishirmu. Sinu blogi puhul on mul mulje jäänud, et sa pigem keskendudki pereelule ja seda võimalikult positiivses võtmes. Et kui peakski juhtuma, et on mingi selline kriitiline aeg, siis sa võid küll sellest kirjutada, aga päris emotsiooni pealt lahmima ei hakka. Ja see viimane ei ole sugugi halb, kui sa tunned, et nii on õige. Ma pole sinu puhul märganud ka, et sa kirjutaksid, et vot, ma nüüd teile kirjutaksin sajast erinevast asjast, aga ma ikka ei saa, sest äkki lugejad ei mõistaks mind. Seda viimast olen ma aastate jooksul ikka mitmes blogis märganud, et niimoodi tehakse. Ja siis lööb välja minus ka see lugeja, kes mõtleb, et no miks sa üldse mainid siis, et heameelega kirjutaks, aga jätad ikka selle tegemata. Et kruvid nagu pinge üles ja siis jätad kõik kirjutamata ja lihtsalt sellepärast, et äkki tuleb mingi kritiseerija, kes seda ei mõista.

      Eriti olen ma märganud seda nende blogijate puhul, kes on otsustanud järsku veganiks hakata. Et enam ei julge oma mõtetest kirjutada, sest äkki tuleb mõni lugeja, kes ütleb, et ta on idioot jne. Mina ei hakka kunagi veganiks, aga minul on suht poogen, mis elu teised elavad. Ja kui mõni blogija otsustab seda teha, siis on see tema otsus. Mina niimoodi ei otsustaks, aga kui tema otsustas, siis on see tema elu. Ja kindlasti oleks paljudel, keda see teema huvitab, just huvitav lugeda, et kuidas see protsess kujuneb jne. Mina isiklikult ilmselt jätan need postitused vahele, aga see oli lihtsalt näide just mõeldes teistele lugejatele.

      Teine huvitav häbenemisfenomen on kusjuures lugejatel endal. Nii mitmeski “tähtsas” seltskonnas väidavad paljud, et nad iial ei loeks blogisid, sest see on mõttetu pask. Ja ometi on nad esimesed, kes teavad, mis blogide maailmas toimub. Lapsena oli sama teema seebikatega, et enamus kinnitasid kui ühest suust, et nemad sellist jama ei vaata, aga ometi teadsid, kui Fernando ja Luisa olid lahku läinud (suvaline näide). Ehk siis – sellisest häbenemisfenomenist ei saa mina aru. Ei blogijate, ei lugejate ega üldse mitte mingi sellise asja puhul, mis inimestele südamelähedane on. Mina loen blogisid, vaatan paljude jaoks mõttetuid Ladina-Ameerika seebikaid jne, aga iial pole mõelnud, et see oleks midagi, mida häbeneda.

      Kui inimene ise ei tahagi mõnedest asjadest kirjutada, siis see on vägagi okei. Aga kui tegelikult tahetakse ja jäetakse lihtsalt kartusest negatiivse tagaside pärast kirjutamata, siis just see on kurb. Minu jaoks vähemalt.

      • Kusjuures veganlus on tegelikult küll teema millest mina rääkida ei taha. Ja just sel põhjusel, et inimestel on selle osas kuidagi väga must-valge ja kergelt radikaalne suhtumine.

        Ma ühe postituse millalgi suvel kirjutasin, sest lõpetasin imetamise ja hakkasin oma toiduvalikut taas üle vaatama ning päevakorda tõusis see, mis mul juba tegelikult aastaid peas vasardanud ehk liha söömise veelgi vähendamine.

        Lihtsalt kirjutasin oma mõtted välja, et tegelikult ma peale kana muud ei söögi ja oleks kena kui suudaks end sinnamaale viia, et sedagi ei sööks, aga vast seda ei juhtu. No ja mis siis tuli🙂 “ei tule enam siia blogisse, täitsa lolliks läinud” , “jajah, päris on aastaid mõelnud, terve raseduse vitsutas oma suitsuvorsti!!!” (jah, lausa kaks latti terve üheksa kuu jooksul :D).

        Ühesõnaga ma sain aru, et sel teemal pole võimalik pidada mõistlikku arutelu või lihtsalt mõtiskleda, sest inimesed kas suvaliselt ründavad VÕI tunnevad endid rünnatuna. Ja see ei vii kuskile.

        Osadest asjadest kirjutamisega on aga niiviisi, et ma ei taha, et mu vanemad loeksid. Alati kui mul on parooliga postitus ja keegi häbelikult küsib, et kas võõrad ka parooli saavad või on ainult lähiringile, siis ma naerdes vastan, et KUI on parool, siis selleks, et lähedased ei saaks lugeda😀

        See häbenemisasi on naljakas jah. Mis seebikatesse puutub, siis mulle ka lapsena väga meeldisid! Hiljem enam väga ei vaadanud, sest sisu hakkas kuidagi korduma. Aga oi kuidas Unistajaid ja Meeletut Armastust mäletan🙂

        Praegu on vist üldse Türgi seebid popid?

      • Türgi seebikad on jah populaased, mina just neid ei salli😀 Ei suuda neid üldse vaadata. Vaatan netist siis neid Ladina-Ameerika omasid, sest mul pole tõlget vaja (enamasti üks korraga ikka, ma mitut samal ajal ei viitsi vaadata). Eestisse jõuavad enamasti need igavad Televisa Mehhiko seebikad, kus on vaene naine ja rikas mees – ehk siis nii tüüpiline värk. Tegelikult on olemas lausa seebikaid, kus alati ei pruugi õnnelik lõpp olla või kui ka on, siis on see hoopis teistsugune kui neil tüüpilistel seebikatel, millega meie oleme harjunud. USA sarju/saateid ma netist ei vaata.

        Mul on vanematega see lugu, et mu isa ei oska arvutit avadagi – seega ta ei saa mu blogis ringi tuhlata😀 Mu ema ei osanud ka seda teha.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s