Nädalavahetus lastega

Nädalavahetus möödus jälle Tartust eemal. Reede õhtul sõitsime Härraga Põltsamaale ja jäime sinna ööseks, et siis laupäeval varakult Tallinna lähedale Härra venna juurde soolaleivapeole sõita. Nimelt sai Härra vennal maja just hiljuti valmis, mida me nüüd vaatamas käisime. Meiega tulid kaasa Härra ema ja Härra vanaema ja kui kogu tavaar sai laupäeval auto peale pakitud, siis võis sõit alata!

Me jõudsime kohale suhteliselt varakult – ehk siis enamik külalisi oli veel tulemata. Seega niikaua sai Härra venna lastega mängitud (kõige pisem ehk 1,5 aastane magas sel ajal veel lõunaund). Ma vist kirjutasin ka, et kolmeaastane poiss oli eelmisel korral Põltsamaal mind kurjaks tädiks pidanud ja mind natuke kartnud, aga sel korral seda muret enam ei olnud. Nii kolmene kui viiene  istusid sel korral mu ümber ja ma lugesin neile raamatut ette. Hiljem ehitas Härra neile mänguraudtee valmis, mis neile ka palju põnevust pakkus🙂

Enne teiste külaliste tulekut käisime lastega veel nende kodu lähedal asuval terviserajal jalutamas. Mina, Härra, Härra ema ja kolm poissi – 1,5 aastane (selleks ajaks oli ta juba üles ärganud), 3-aastane ja 5-aastane. Härra vend jäi koju uut laari süüa valmistama, sest teised külalised pidid ka kohe saabuma. Kuna sel nädalavahetusel juhtus Härra venna abikaasal just kaugõppes kool olema, siis pidi Härra vend kogu ürituse ise orgunnima, sest laste ema jõudis ka alles siis istumisele, kui kõik külalised olid juba kohal.

Väga tore jalutuskäik oli lastega, kus kõige pisem kaotas oma väikse mänguasja ära, mida me siis otsima asusime. Õnneks Härra leidis selle ka üsna kiiresti üles🙂 Kui majja tagasi jõudsime, olid teised külalised ka juba kohal. Lapsed olid minus ja Härras vist endale uued semud leidnud, sest nad istusid kogu aeg meie ümber ja viiene tahtis, et me vulkaanide ja maavärinate raamatut talle ette loeksime. Ta oskas ise ka juba lugeda, aga ikkagi talle meeldis, et meie seda teeme. Lisaks küsis viieaastane laps nii palju küsimusi, et ei mina ega Härra ei osanud päris kõigile vastata😀 Härra muidugi päris temalt vastu, et kas talle lasteaias ka mõni tüdruk juba meeldib, millepeale poiss naerdes pead raputas😀 Ma ütlesin Härrale, et andku ometi aega atra seada – ehk siis natuke suuremaks kasvada!

Härra ema ütles, et nüüd on vajadusel lapsehoidjad olemas – ehk siis mina ja Härra😀 Härra vastas, et Jaanika ongi ju lapsehoidja kunagi olnud – sellepärast peabki hästi hakkama saama. Hmm, ma olen tõesti kunagi läbikukkunud au pair olnud, aga õnneks on eesti lastega ikka kõvasti kergem hakkama saada (olen hästi natuke ka eesti lapsi hoidnud, nii oma õe omasid kui ka kunagi mõned korrad kahe täiesti võõra perekonna võsukesi). Ja mina läksin ju 19-aastaselt Prantsusmaale, et lihtsalt Eestist minema saada, mul erilist vahet ei olnud, et ma polnud mitte iialgi reaalselt lapsi hoidnud (no õe omasid siis natuke olin, aga see ei loe eriti, sest nad on siiski sugulased ju). Ja kolmandas hostperekonnas sain ma juba päris hästi hakkama, lihtsalt siis tuli mu Mehhiko projekti vastus ja ma pidin Eestisse tagasi tulema, et asju ajama hakata. Kui seda viimast ei oleks olnud, siis ma oleksin ilmselt kauemaks jäänud. Kui nii võtta, siis ma olen üsna palju oma elus lastega kokku puutunud, sest ka Mehhikos tegelesin ma ju orbudega, küll juba natuke suurematega (vanuses 10-14, kõik olid poisid). Seega kuigi ma end eriti lasteinimeseks ei pea, siis kuidagi on seda hoidmist ja kantseldamist ikka ette tulnud. Ja seda lasteinimese all pean ma silmas seda, et mitte kunagi ei teki mul lapsi nähes soov ise emaks saada, veel vähem tekitavad nad minus seda emotsiooni, et appi, endal võiks ka juba üks (või lausa mitu) selline olla. Lapsed on nunnud ja armsad, aga seda eelnevat soovi pole minus kunagi tekkinud. Samas mulle on öeldud, et seda soovi ei peagi enne olema, et see kõik tekib alles siis, kui juba ise rasedaks jääd/emaks saad. Ja kõige väiksem laps, keda ma süles olen hoidnud, oli pooleaastane, sest mina väiksemaid ei julge sülle võtta – nad on ju nii pisikesed😀 Siiani pole julgenud. Kuna mu sõbrannadel ka veel lapsi pole (no Võrratu eksil on, aga temaga hakkasime me nüüd uuesti suhtlema ja ta tütar on praegu juba 1,5 -aastane – ehk siis kõnnib juba ise ja beebi enam pole), siis pole vajadust ka olnud. Kui mu õel veel nii pisikesed lapsed olid, siis kõik tahtsid neid alati sülle võtta, aga kui ring minuni jõudis, siis ma põgenesin teise tuppa, sest mina ei julgenud väikseid beebisid sülle võtta, nad tundusid alati nii pisikesed ja ma vist kartsin neid maha visata. Seega kallid sõbrannad, kui te kunagi lapsed saate, ja ma neid kohe alguses ei julge sülle võtta, siis on asi just eelnevas!😀 Kui laps aastaseks saab, siis ma juba julgen! No pooleaastane sobib vist ka juba. No et pead peaks vähemalt ise hoidma, seda nad hakkavad vist tegema kuskil kolmekuuselt?

Laupäeva õhtul tulime Põltsamaale tagasi, viisime vanaema ära ja jäime ise Härra lapsepõlvekoju ööbima. Koju tulime tagasi pühapäeva päeval – kõhud ägisemiseni täis!🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s