Millistel juhtudel ma vilistaksin selle peale, kui keegi minult paluks, et ära sellest blogi, millistel juhtudel ma aga seda kuulda võtaksin?

Lugedes Merje postitust sellest, miks need blogijad peavad kõigest kirjutama, jäin ma mõtlema hoopis sellele, kuidas mina käituksin, kui inimesed paluksid mul teatud asjadest mitte kirjutada. Kuna mina keskendun oma blogis üldiselt enda elule, siis on mul seda viimast asja tulnud ainult maksimaalselt viis korda elus ette – ja sedagi rohkem minevikus mõne mehe puhul, kes ei ole tahtnud, et ma temast kirjutaksin. Ja selline mõtlemine viis mind teemani, et millistel juhtudel ma võtaksin seda inimest kuulda, kes mul paluks mingil teemal mitte kirjutada; millistel juhtudel ma aga sellise palumise peale vilistaksin.

Millisel juhul ma jätaksin blogis mingist teemast kirjutamata, kui keegi minult seda paluks? (ja vahel pole isegi seda palumist vaja, vaid ma lihtsalt ei kirjutaks sellest, sest see pole minu asi; pole minu jaoks piisavalt huvitav jne).

a) Kui see teema ei puudutaks otseselt mind, aga tekitaks siiski parajalt kõmu. Mul on nende blogiaastate jooksul tulnud ette, et ma olen saanud midagi teada mõnede teiste blogijate kohta, mis võiks ilmselt blogimaailmas paraja skandaali tekitada, aga kuna see info pole kuskil avalik, siis pole mina ka kohe kindlasti see inimene, kes sellest kirjutama hakkaks. Hiljuti on ka üks selline näide tuua, kus üks blogija mulle ühte teatud asja rääkis, mis mind tõesti üllatas ja üllataks ilmselt teisigi lugejaid veel rohkem (ehk isegi šokeeriks), aga kuna see pole informatsioon, mida see inimene tahaks avalikult teistega jagada, siis jumala eest – las nii ollagi. Inimesed ei pea kõike oma blogis jagama, nad võivad ise valida, millest nad kirjutada tahavad. Ja isegi siis, kui mulle ei mainitaks, et kle, Jaanika, palun ära kirjuta sellest, siis ma üldiselt nagunii ei kirjutaks, sest see pole minu asi. Teine asi on muidugi siis, kui inimene ise seda oma blogis kajastab ja mul tekib selle postitusega mingi oma mõte, millest ma tahan kirjutada. Siis pole selles midagi halba, sest siis on see teema juba ilmavalgust näinud.

b) Kui mõni väga lähedane inimene paluks, et ma jätaksin mingil teemal kirjutamata, mis temaga otseselt seostub. Ma üldiselt olen oma blogi suhtes väga isekas ja ma tahan kirjutada nii nagu heaks arvan, aga kui oleks mingi teema, mis tõesti kedagi mu lähedastest väga häiriks, siis ma jätaksin sel teemal kirjutamata.

c) Kui ma vahel saan mingi eriti halva teeninduse osaliseks, siis ma vahetult pärast seda mõtlen, et ma nüüd lähen blogisse ja kirjutan sellest nii sitasti, kui vähegi võimalik on! Tavaliselt ununeb see mul aga hiljem ära, sest ma üldiselt olen selline inimene, kes ei ole väga kapriisne klient. Ja ilmselt nii halba teenindust ma veel kohanud pole, mis mul harja nii punaseks ajaks, sest ma üldiselt mõtlen alati, et võib-olla oli just sel hetkel teenindajal halb päev  jne. Sellised väiksed asjad nagu liiga pikk toidu ootamine jne ei aja mul peaaegu kunagi harja punaseks, sest ma saan aru, et vahel lihtsalt juhtub niimoodi. Pealegi on mul Tartus oma kindlad kohad, kus ma alati käin – ja millega ma üldiselt väga rahul olen.

d) Kui on mingi teema, mis küll seostub minuga, aga puudutab ka kedagi teist piisavalt palju, siis ma jätaksin sellel teemal kirjutamata, kui see inimene minult seda paluks. Muidugi kehtib see siis, kui see inimene on minu jaoks piisavalt lähedane.

Nüüd siis aga need olukorrad, mil ma vilistaksin, kui keegi paluks mul sel teemal mitte sõna võtta.

a) Kui inimene ajab mul enne oma käitumisega harja punaseks, saab hiljem teada, et ma olen blogija ja siis palub, et ma sellest oma blogis ei kirjutaks. Ei, kulla inimene, kui sa juba ajasid mul sita keema ja hiljem tuled paluma, et ma sellel teemal ei kirjutaks, siis see pole enam minu probleem. Näite võib tuua Härra kunagisest boonustega sõbrannast, kes terve bussisõidu Tartust-Tallinnasse mulle igasugust jama kokku rääkis, natuke enne Tallinnasse jõudmist sai teada, et ma olen blogija ja palus, et ma sellest ei kirjutaks. Mida mina tegin? Läksin koju ja kirjutasin sellest kohe postituse😀 Sellistel puhkudel ma vilistan sellele, mida inimene soovib. Ehk siis blogijat ei maksa närvi ajada😀

b) Kui keegi ajab mul sita keema ja siis ütleb vihaselt, et raudselt sa lähed sellest kohe blogima! Vahel lähen, vahel ei lähe – see kõik sõltub aga sellest, milline mu enda tuju on. Kui ma ei taha sel teemal blogida, siis ma ei tee seda; kui ma aga tahan, siis ma blogin. Nii lihtne see ongi. Ka sellisel juhul on mul kama kaks, mida see inimene tahab või ei taha.

c) Kui keegi tuleks minult reaalselt paluma, et ou kle, Jaanika, äkki sa kustutaksid teatud postitused oma minevikust ära, sest noh… ma nüüd olen suhtes selle kutiga, kellest sa seal nii avameelselt kirjutanud oled… Ma küll reaaselt ei kujuta ette, et keegi seda paluma tuleks, aga ma olen üsna veendunud, et ma vilistaksin selle soovi peale, sest 1) see oli enne sind 2) ma pärisnimesid ei kasutanud, kui inimesed tunnevad ära, kellega on tegu, siis kurb lugu küll 3) ma kustutan oma blogis ainult neid postitusi, mida ma ise tahan. Kuigi ma reaalselt ei kujutaks ette, et keegi üldse seda paluma tuleks, sest noh… tundub ebaloogiline😀

Üldiselt inimesed ei tule minult väga paluma, et ma neist ei kirjutaks, sest ma enamasti kirjutan asjadest/olukordadest, mis puudutavad mind. Või mu lähedased inimesed ehk teavad, et ma kirjutan nagunii blogis sellest, millest ise tahan – ehk siis mõttetu paluda😀 Või siis nad teavad, et ma päris kõigest nagunii kirjutada ei viitsi.

Kuidas teil selle kirjutamisega on – mis teemad te jätaksite kajastamata, kui keegi seda teilt paluks? Millistel juhtudel teil oleks aga sügavalt kama kaks, mida keegi teine tahab?

6 thoughts on “Millistel juhtudel ma vilistaksin selle peale, kui keegi minult paluks, et ära sellest blogi, millistel juhtudel ma aga seda kuulda võtaksin?

  1. ma parem ei blogi üldse, sest keegi saaks kindlasti vihaseks. blogijatel peab ikka julgust olema, et julgevad seda teha:D

    • No oleneb, mis teemadel sa blogid. Kui kirjutad avameelselt enda elust, siis ehk natuke tõesti peab, aga kõik sõltub siiski sellest, mida sa oma blogis kajastad. Ma küll ei arva, et blogijatel peab kõvasti rohkem julgust olema, nad on täiesti tavalised inimesed nagu iga teinegi🙂 Ehk natuke edevamad küll!

  2. Mina jätan väga paljud teemad puutumata, sest tean, et ei meeldi mu vanematele ega ka õdedele minu nö avaliku elu elamine. Seega kõik, mis puudutab meie pereelu laiemas mõttes, jäävad blogist välja. Kui ka vahel on mingi üritus, mida koos külastatud vms, siis kirjutangi enda osalusest ja ka piltidelt jätan nad alati välja.

    Mina olen blogist ära kustutanud ühe postituse. Seoses lapse kiusamisega koolis. Kuna meil väga väike koht ja teadsin, et sellest tuleb suur meelepaha nii paljude poolt, siis kirjutasin postituse teadlikult, et asjad liikuma hakkaks ja kui asi arenes, võtsin postituse maha hoiatusega, et kui minu last edasi kiusatakse, lahkan ma ka seda teemat edasi. Veidi lapsik ehk, aga mõjus ja väga hästi!

    Ahjaa, kirjutamata jätan ka teemad, mis puudutavad tööd. Lihtsalt see pole teema, mida ma oma eraelulises blogis peaks lahkama. Olgugi mõni fakt sealjuures nii huvitav kui tahes.

    • Jaa, tööst mina ka ei kirjuta. Ma võin öelda, et olin tööl, aga midagi konkreetsemalt vms ma oma blogis ei kajasta. Muude isiklike teemade suhtes olen ma leebem.

      Mul on hea meel, et pärast seda kiusamise postitust asjad paremuse poole liikuma hakkasid – väga hea, et see mõjus!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s