Lollid küsimused ja muutunud vaatenurgad

Ma olen alati olnud selline inimene, kellele meeldib suvalisel ajal täiesti lolle küsimusi esitada. Näiteks põhikoolis võisin ma vabalt mingil suvalisel hetkel oma pinginaabrilt küsida, et kas ta miljoni krooni eest laseks ühe kõrva peast ära lõigata. Ilmselgelt oli mu pinginaabri esimene reaktsioon, et miks ma selliseid lollusi üldse küsin ja teine vastus oli, et loomulikult mitte, sest ilma kõrvata oleks ikka päris kole elada (ja see raha ei kompenseeri seda, sest üks kord saab see ju nagunii otsa). Kõik minu küsimused polnud muidugi nii idootsed, aga jah – ma olen alati olnud selline inimene, kellele meeldib imelikke küsimusi esitada 😀 Ja sellega harjuti ära nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis – seega kui keegi küsis, et mis värvi sa terve oma ülejäänud elu kannaksid, kui see saaks olla ainult üks konkreetne värv; või kas sa oleksid pigem tiiger või lõvi, siis olin selleks küsijaks raudselt mina! Ausalt öeldes ma isegi ei tea, mis need vastused mulle andsid, aga ju mulle meeldis inimestest rohkem teada saada.

See igasuguste imelikke küsimuste küsimine on kandunud edasi ka mu täiskasvanuikka. Kui vallalisena deitimas käies meeldis mulle meestelt igasuguseid veidraid küsimusi küsida, millepeale mõned kohmetusid, teised naersid, kolmandad kortsutasid kulmu ja neljandad imetasid, et kust mul need küsimused tulevad. Enamik küll vastasid, aga ju siiski mõtlesid, et mida see teadmine Jaanikale küll annab, et kas ma kannaksin elu lõpuni ainult roosasid boksereid või ei kannaks üldse aluspesu (jah, olen ka seda küsimust lambist teisel kohtingul küsinud 😀 seda küll juba mitmeid aastaid tagasi). 20-ndate alguses deitisin ma enamasti meestega vanuses 30 +, kes enamasti mu küsimuste peale naerma puhkesid, sest a) nad arvasid, et ma olen sitaks lapsik või b) nad arvasid, et ma olen nii äge, et selliseid küsimusi esitan. Mina muidugi eeldasin alati viimast varianti, sest ma olen end alati ägedaks inimeseks pidanud 😀 Tegelikult oli raudselt esimene variant, aga mis mul sellest, eksole 😀

 

See ongi naljakas, kuidas mõned arusaamad aastatega nii muutuvad. Sest inimesed ise muutuvad ka. Kunagi tähendas rahulik elu minu jaoks igavust. Alati pidi mingi möll käima ja action toimuma. Nüüd on rahulik elu minu jaoks just huvitav. Sest vaatenurgad on muutunud, nii paljudes asjades. Ja kuigi lolle küsimusi esitan ma ikka(sellest juba lahti ei saa :D), siis mõnede vaatenurkade suhtes olen ma palju paindlikum. Rahulikum ja paindlikum 🙂

Advertisements

One thought on “Lollid küsimused ja muutunud vaatenurgad

  1. Ma küsisin kunagi sarnaseid lolle küsimusi ja hirmutasin sellega ühe mehe täitsa ära. 😛 Aga ma ei kahetse seda. Viimasel ajal enam nii väga ei küsi, ainult natuke.

    Kõrva ma ära ei annaks; värv oleks vist sinine (ma loodan, et eri toonid on lubatud, helesinine, tumesinine, jne); lõvi – aga seda enamjaolt sellepärast, et Simba oli hea ja see tiiger Mowglis oli paha.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s