Milline oli minu lapsepõlv?

Kuna paljud blogijad kirjutavad oma lapsepõlvest ja vaesusest (või rikkusest), siis mõtlesin, et kriban ka sellel teemal paar sõna. Jah, olen ahvipärdik, aga see pani mind ka enda lapsepõlvele mõtlema.

Minu esimesed 11 eluaastat möödusid alevikus nimega Puhja, mis asub Tartust 22 km kaugusel. Ja meie olime kohe kindlasti vaesed, sest oma lapsepõlvest mäletan ma tihti seda aega, kui lihtsalt ei olnud süüa, sest raha ei olnud. Ometi olid mul mõlemad vanemad, kes töötasid, aga sellega seoses oli üks aga – mu isa nimelt armastas pool või vahel ka terve palga maha juua. Ehk siis need isa palgapäevad olid alati sellised ehku peale minekud, et kas nüüd toob raha koju… või siis ei too. Mu ema alati tülitses temaga sellepärast, aga ilmselgelt olime me nii vaesed, et nad poleks saanud lahku ka minna. Mäletan mitut korda, kui mu ema isale nähvas, et krt, tal oli ju üks valik veel, üks Tallinna mees, aga tema valis ikka isa, et ta oli ikka nii loll. Et kui ta vaid oleks selle teise mehe valinud, siis oleks ta elu ehk hoopis teistsugune olnud. No siis ma hetkel seda blogi ei kirjutaks ka, sest siis poleks mind olemaski.

Mu isa küll jõi palju, aga ta ei muutunud mitte kunagi vägivaldseks. Mitte et see mingi õigustus raha mahajoomisele oleks, aga kui ema temaga õiendas, siis ta lihtsalt kobises midagi vastu ning kobis hiljem tuttu ära. Kui ema sellest kaine isaga rääkima hakkas, siis ei öelnud paps mitte midagi vastu. Ja purjus peaga ta midagi küll ütles vastu, aga üsna ruttu läks ikka magama.

Kui elada nii väikses kohas, kus kõik tunnevad kõiki, siis muidugi teadsid kõik aleviku inimesed, kui mu isa jälle purjus peaga ringi tiirutas. Ilmselt on see üks asi, mida ma siiani oma isale täielikult andestanud pole, kuigi nüüd ta enam nii palju ei joo, kui ta siis seda tegi, on end kõvasti tagasi tõmmanud. Mu nüüdseks surnud vanaema (isaema) nägi süüd alati mu emal, kes rahaga majandada ei osanud (mis on ka osaliselt tõsi, aga kuna ta ei teadnud ju kunagi, kui palju isa rahast jälle maha juuakse, siis sai ta 100-protsendiliselt arvestada ainult oma palgaga) – aga eks veri olla alati paksem kui vesi – ehk siis oma poeg oli alati süüst prii.

Puhjas olin ma vaene, aga kuna seal olid teised lapsed ka suhteliselt vaesed, siis see vahe ehk ei olnud nii märgatav. Uusi riideid ei saanud ma peaaegu kunagi, hea kui süüa üldse jätkus. Mäletan umbes 95-96 aastat, kui mu rikas minuvanune sugulane meil Puhjas külas käis, kellel siis oli juba 500 krooni taskurahaks kaasas (ta oli siis viieaastane, mina olin kuueaastane). Kuna sel perekonnal oli ka kaamera kaasas, mis tekitas kogu meie maja lastes (elasime korteris) elevust, sest teistel Puhja lastel ei olnud ka seda. Ja siis me saime filmida(need videod peaksid kusjuures mu õel alles olema, peakski neid uuesti vaatama, kuigi VHS-i mängijat pole vist enam kellelgi, aga need peaks ümber ka saama kirjutada ju).

Ma ise sain väiksena aru küll, et me oleme vaesed, sest kui ma teistel külas käisin, siis ma sain ju aru, et mõnedel on Barbied, Barbie-majad, Kenid jne. Minul oli ka elu jooksul isegi paar Barbiet, aga mitte kunagi krõnksuvate põlvedega, sest need olid liiga kallid, ka need tavalised sain ma sünna-ning jõulukingina koos. Ja kui teistel nii palju Barbiesid ka ei olnud, siis süüa oli neil vähemalt alati. Ja see tähendas minu jaoks juba suurt rikkust, sest minul seda alati ei olnud.

Samas ei saa ma öelda, et mu lapsepõlv oleks selle tõttu kohutav olnud. Puhjas vähemalt mitte, sest seal suhtuti sellesse kuidagi paremini. Kui ma aga Tartusse kolisin ja juhtusin neljandas klassis kooli vahetama – vot siis sain ma alles aru, et võrreldes teistega olen ma ikka kõvasti vaesem. Kuigi just Tartusse kolides saime me selles mõttes august välja, et neid hetki enam nii palju ette ei tulnud, kus söögi olemasoluga nii halvad lood oleksid olnud, aga muudeks asjadeks ikka raha ei olnud. Kaltsukates riiete ostmine tähendas aga rikaste võsukeste klassis käies kohutavat vaesust, sest firmariided olid miski, mis lihtsalt näitasid inimeste staatust. Ja mina olin vaene maaplika, kellel lihtsalt selleks raha ei olnud.

Mu ema ehk tõesti ei olnud kõige parem majandaja, aga ma tean, et ta mõtles alati enne oma kolmele lapsele kui endale. Kui meie saime uusi riideid harva, siis tema ei ostnud endale aastaid midagi, et meie midagi saaksime. Jah, mu ema probleem oli selles, et talle meeldis palgapäeval priisata, sest see oli ainus päev kuus, kus tal natuke raha oli. Ja vot sellepärast ei ole ma täiskasvanuna mitte kunagi oma ema süüdistanud selles, et meil selline elu oli nagu oli. Lapsena, eriti pärast Tartusse kolimist, võisin ma mõnikord päris julmalt nähvata, et miks me nii vaesed oleme ja miks kõigil mu teistel klassikaaslastel on külmkapid head ja paremat täis, iga kuu uued riided jne. Ma sain viimasena oma klassist endale telefoni – ehk siis aastal 2004 (käisin siis seitsmendas klassis ja selleks telefoniks oli Nokia 3410 – mu õe vana telefon). Naljakas, et siis ma olin maailma peale vihane, et ma nii hilja endale mobla sain, pealegi nii sita mudeli, sest osadel olid ju sel ajal juba kõvasti vingemad olemas. Ja nüüd, kus ma võiksin vabalt endale nutitelefoni muretseda – siis ma ei taha seda, sest mul on jumala poogen sellest. Viimased kuus aastat on mul mingi mobla olnud, millega saab ainult helistada ja lutsu visata, aga no ei huvita. Härra isegi ütles, et kui ta nüüd uue ostab, siis võib  oma vana nutitelefoni mulle anda, aga ma ütlesin, et ma ei taha😀 Kui mul tööasjus vms oleks nutitelefoni vaja, siis ma ilmselt selle muretseks ka, aga kuna hetkel vaja ei ole, siis ei taha ka.

Ka arvuti sain ma viimasena oma klassis, aga siis käisin ma juba gümnaasiumis. Ehk siis aasta oli 2006. Sinnamaani käisin raamatukogus internetitoas või siis vahel Lõunakas internetti kasutamas, kus tund oli 25 krooni. Seal said igasugused referaadid tehtud.

Kui ma oma esimese palga 17-aastaselt Tallinnas elades sain (suvi 2007), mis oli suurem kui mu ema tol ajal teenis, siis ma ei osanud selle rahaga mitte midagi peale hakata, sest mul ei olnud mitte kunagi nii palju raha olnud. Mu tolleaegne kallim Esimene teenis ka suvel raha ja sai veel rohkem palka kui mina – seega me mõlemad käisime restodes söömas jne. Mäletan, et kandsin emale ka 1500 krooni üle oma esimesest palgast, sest teadsin, et neil oli raske periood seal Tartus(ma ise elasin Tallinnas tol suvel ega Tartusse ei juhtunud).

Samas ega ma mingi eriline rahakoguja ei oska olla. No mu sissetulek kõigub ka vastavalt saadete arvule, aga jääb enamasti sinna kuskil 600-800 euro vahele (neto, eelmine suvi oli ligemale tuhat eurot kuus, aga siis mul oligi väga palju saateid, mis ei ole absoluutselt hea variant. Palju saateid tähendab tundide mõttes kuskil 70 tundi, aga see on juba liig mis liig, sest siis ma olen liiga palju eetris). Aga ma töötan kuus ka umbes 40-50 tundi, seega selle kohta suht normaalne (öösaade läks nüüd veidike pikemaks, seega sealt tuleb nüüd veits rohkem ka juurde). Härra teenib rohkem ja üüri maksame pooleks, tal on lisaks autoliising ka, mis on mingi 240 eurot kuus. Ja süüa ostame ka niimoodi, et ostab see, kes ostab. Mingit sendi pealt tšekkidega näpuga järge ajamist ei ole. Ma olen kuulnud, et nii mõneski suhtes on selline asi olemas – no mis mõttes?😀 Et ma käisin täna poes ja siis mul läks 14.90, aga vot, sul läks eile 10.90, anna mulle neli eurot tagasi? Väljas süües maksab see, kes maksab, vahel tema, vahel mina.

Aga ma ei heida midagi ette oma vanematele. Eriti emale, sest ta oli maailma parim ema, keda üldse tahta. Isale ehk ka enam nii palju ei heida, sest ta on vast oma õppetunni saanud – ja õnneks ta nüüd joob kõvasti vähem kui kunagi. Ma olin lapsena küll vaene ning jah – vahel see andis valusalt tunda, aga vaatamata sellele suutis mu ema olla just see ema, keda üks laps võiks endale tahta! Ka mu vanemad õed arvavad sama, olen nendega sellel teemal rääkinud🙂

10 thoughts on “Milline oli minu lapsepõlv?

  1. Väga huvitav oli sinust uue nurga alt lugeda. Kirjuta kunagi, kui viitsid, ka oma pōhikoolist ja sõpradest ja eelpubeka ajast🙂

  2. Ma olen täitsa šokis nii Sinu kui teiste blogijate vaesest lapsepõlvest lugedes:/ alles nüüd saan aru, kui hea lapsepõlv mul (majanduslikult) oli. Kahjuks tähendas see seda, et oma vanemaid, eriti ema, ma väga ei näinud. Rabasid koguaeg tööd teha. Suht õega kahekesi me üles kasvasime😀 Vaest elu sain ma kogeda nii kuskil 16-18 eluaastatel. Jube oli!!

    • Minul on täiskasvanuna see hea olnud, et ma pole mitte kunagi nii vaene olnud, kui ma lapsena olin (majanduslikult, ma mõtlen). Isegi siis mitte, kui ma ainult 135 eurot kuus toitjakaotuspensioni sain (ma siis õppisin kutsekas ja tööl ei käinud, kuigi vanust oli juba 20-22). Küll aga hakkasin ma hoopis nooremalt ehk 11-ndas klassis kooli kõrvalt tööl käima, seda muidugi ainult õhtuti – suurt midagi ei teeninud ka, aga vähemalt oli oma raha🙂 Kuigi siis oli mu vanematel juba stabiilsem elu ja mu emale ei meeldinud, et ma töötan, sest ta leidis, et ma peaksin ikka ainult õppimisega tegelema. Aga ma tahtsin peol käia ja selleks oli rohkem raha vaja😀

  3. Eks see paneb jah mõneti mõtlema, et kui erinevalt me kõik elu ja asju näeme. Kindlasti on lapsepõlv ka paljuski selle loonud, et kuidas me praegu näeme oma elu jne.

    Arvasin miskipärast, et sa teenid selle saatega ikka no 2x rohkem vms. Minu jaoks on see formaat nii vastuvõetamatu, et ma alati mõtlesin, et ju seal on siis ikka väga väga hea palk vms.

    • Formaat on nüüd juba palju viisakamaks läinud, ropendajad saavad kohe bloki peale (varem ei olnud see võimalik, aga nüüd on süsteemid muutunud). Sellepärast on enamus ropendajaid kadunud ka, sest nad ei näe mõtet sellel, kui nende number ära blokeeritakse😀 Enam see ei ole nii skandaalne, seega jah, kõvasti on muutunud. Isegi nimi on hoopis teine.

      Jah, 1500-1600 oleks tõesti päris hea saada, ära ei ütleks😀 Mul see 40-50 töötundi kuus tuleb siis kokku kahe saate peale, millest öine moodustab vast umbes poole. Päevases ma eriti ei räägi, seal on põhirõhk ikka saatekülalisel, seega on seal tunnitasu ka väiksem. Samas vastutus on suurem, sest vaatajad on palju tundlikumad. Öösel võin ma ükskõik millest rääkida, peaasi et inimesed helistavad ja sõnumineerivad (ja on viisakad, sest roppusi me enam eetrisse ei lase, kohe kõne kinni ja number blokki). Päevane saade hõlmab saatekülalise arvamust ja kõik küsimused on neile suunatud – teema on ka kindlalt reglementeeritud, niisama ilmast seal ei saa rääkima hakata (ja kui keegi ka tahab, siis peab saatejuht selle kõne katkestama, sest see saade on formaadilt palju rohkem oma raamides, mis peabki nii olema).

  4. No ma pole ka seda saadet vaadanud, et ehk tõesti on muutunud, pole saate sihtrühm niiehknii.

    Aga eks jah, ma lihtsalt kuidagi arvasin koguaeg, et seal on ikka palju parem palk, et kuidagi su eelnevad postitused kui Tallinnas elasid. A la, et käid väljas söömas ja elad suht vabalt. Ma siis olen vast jube sitt majandaja aga kui ma teenisin ca 600-800 ja isegi oma korteriga (st üüri-laenumakset ei läinud sealt maha), siis ma just vabalt elamiseks seda ikka ei nimetanud. Nüüd kui teenin mitu korda rohkem (enamasti ikka üle 2000), siis on okei. Saab vabamalt elada ja väljas süüa ja no veidi kõrvale panna jne.

    • Mina oma praeguse rahaga ka midagi erilist kõrvale panna ei suuda, nüüd Tartus ehk tõesti, aga Tallinnas küll ei saanud jah. Eks ma sõin Tallinnas suht odavates kohtades ka väljas, kallimates käisin ikka suht harva. Tartus on selles mõttes hea, et väljas söömine on ikka kõvasti odavam. Ja ma nüüd seda nii palju ei tee ka, sest olen natuke isegi süüa hakanud tegema. Härra on selles mõttes mulle hästi mõjunud, sest tema oskab rahaga palju paremini ümber käia kui mina😀 Peaks ka õppima.

      Ma olen vist selline, et et ma ei oskaks 2000 eurost kuus isegi unistada, vähemalt Eestis mitte😀 Kui kunagi peaks nii palju teenima, siis ma tahaksin näha, kuidas ma üldse sellise rahaga käituksin, sest ma ei kujuta üldse ette seda😀 Samas seda ka ette ei kujuta, et peaks 160 tundi kuus tööl käima ja siis 700 teenima (mida paljud ju teevadki). Et 160 tunni eest tahaks tõesti 1500 ja rohkem saada juba. Kui raha vaid puu otsas kasvaks! Minus pole seda soont ka, et ma tahaksin ise ettevõtjaks hakata, pole kunagi olnud. Ma lihtsalt kulgen oma maailmas ja nii elangi😀

  5. 1500+ ja ülespoole ei ole tegelikult midagi nii hullupööra suurt ka siin Eestis. Kõik muidugi oleneb aga kui ma mõtlen oma tutvusringkonna peale, siis ega vist keegi oluliselt vähem ka ei teeni.
    Tegevusvaldkonnad on erinevad – arstid, juristid, müük (no nt müügijuht või müügispetsialist suuremas rahvusvaheliselt tegutsevates ettevõttes, sellistel aladel võivad koos boonustega palgad hooajal ka mitmekordistuda ning jääda kuus ka nii 4000 EUR kanti jne) pangadus, ettevõtlikumad on oma firmad loonud jne.

    Natukene on ka vanust juba, st pole päris ülikoolist otse tulnud vaid no ütleme kolmekümnesed, et mõni aasta on ikka töötatud ka juba ja endale sobiv koht leitud ja nimi tehtud.

  6. Jaanika, tegelikult on meie ealiste lapsepõlveved tegelikult väga põnevad võrreldes praeguse nutiajastuga Raske on vist nendel lastel kes kasvasid 2007 kui nutiajastu algas või ma ei oska päris täpselt selle vahemikku, aga selge on see et meie lapsepõlv oli palju huvitavam ei olnud meil nutitelefone, droone, vaid mängisime neid mänge, mis praeguseks on unuustuse hõlma vajunud. Mina ja usun, et ka teised mäletavad mänge Uka Uka mina prii, kulli sa mängitud turnikal sai ronitud. Meil oli üks selline lahe mäng turnikal nagu “Jääkaru” sa ei tea sellist mängu.
    Kui ei tea siis ma seletan, kuidas see käis. Kõik ronisid turnikale kõrgemale posti otsa ja teine kes oli seljaga mägijate poole, hakkas kätega kompima ja püüdis ära arvata kes see oli, lahe mäng. veel oli lahe mäng nelku kül oli ikka hea lapsepõlv ei istunud arvuti taga vaid saime sõpradega igasususeid asju teha. Alati kui ma kuulan Laura 94.95 siis meenub mulle minu lapsepõlv🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s