Milline oli minu lapsepõlv?

Kuna paljud blogijad kirjutavad oma lapsepõlvest ja vaesusest (või rikkusest), siis mõtlesin, et kriban ka sellel teemal paar sõna. Jah, olen ahvipärdik, aga see pani mind ka enda lapsepõlvele mõtlema.

Minu esimesed 11 eluaastat möödusid alevikus nimega Puhja, mis asub Tartust 22 km kaugusel. Ja meie olime kohe kindlasti vaesed, sest oma lapsepõlvest mäletan ma tihti seda aega, kui lihtsalt ei olnud süüa, sest raha ei olnud. Ometi olid mul mõlemad vanemad, kes töötasid, aga sellega seoses oli üks aga – mu isa nimelt armastas pool või vahel ka terve palga maha juua. Ehk siis need isa palgapäevad olid alati sellised ehku peale minekud, et kas nüüd toob raha koju… või siis ei too. Mu ema alati tülitses temaga sellepärast, aga ilmselgelt olime me nii vaesed, et nad poleks saanud lahku ka minna. Mäletan mitut korda, kui mu ema isale nähvas, et krt, tal oli ju üks valik veel, üks Tallinna mees, aga tema valis ikka isa, et ta oli ikka nii loll. Et kui ta vaid oleks selle teise mehe valinud, siis oleks ta elu ehk hoopis teistsugune olnud. No siis ma hetkel seda blogi ei kirjutaks ka, sest siis poleks mind olemaski.

Mu isa küll jõi palju, aga ta ei muutunud mitte kunagi vägivaldseks. Mitte et see mingi õigustus raha mahajoomisele oleks, aga kui ema temaga õiendas, siis ta lihtsalt kobises midagi vastu ning kobis hiljem tuttu ära. Kui ema sellest kaine isaga rääkima hakkas, siis ei öelnud paps mitte midagi vastu. Ja purjus peaga ta midagi küll ütles vastu, aga üsna ruttu läks ikka magama.

Kui elada nii väikses kohas, kus kõik tunnevad kõiki, siis muidugi teadsid kõik aleviku inimesed, kui mu isa jälle purjus peaga ringi tiirutas. Ilmselt on see üks asi, mida ma siiani oma isale täielikult andestanud pole, kuigi nüüd ta enam nii palju ei joo, kui ta siis seda tegi, on end kõvasti tagasi tõmmanud. Mu nüüdseks surnud vanaema (isaema) nägi süüd alati mu emal, kes rahaga majandada ei osanud (mis on ka osaliselt tõsi, aga kuna ta ei teadnud ju kunagi, kui palju isa rahast jälle maha juuakse, siis sai ta 100-protsendiliselt arvestada ainult oma palgaga) – aga eks veri olla alati paksem kui vesi – ehk siis oma poeg oli alati süüst prii.

Puhjas olin ma vaene, aga kuna seal olid teised lapsed ka suhteliselt vaesed, siis see vahe ehk ei olnud nii märgatav. Uusi riideid ei saanud ma peaaegu kunagi, hea kui süüa üldse jätkus. Mäletan umbes 95-96 aastat, kui mu rikas minuvanune sugulane meil Puhjas külas käis, kellel siis oli juba 500 krooni taskurahaks kaasas (ta oli siis viieaastane, mina olin kuueaastane). Kuna sel perekonnal oli ka kaamera kaasas, mis tekitas kogu meie maja lastes (elasime korteris) elevust, sest teistel Puhja lastel ei olnud ka seda. Ja siis me saime filmida(need videod peaksid kusjuures mu õel alles olema, peakski neid uuesti vaatama, kuigi VHS-i mängijat pole vist enam kellelgi, aga need peaks ümber ka saama kirjutada ju).

Ma ise sain väiksena aru küll, et me oleme vaesed, sest kui ma teistel külas käisin, siis ma sain ju aru, et mõnedel on Barbied, Barbie-majad, Kenid jne. Minul oli ka elu jooksul isegi paar Barbiet, aga mitte kunagi krõnksuvate põlvedega, sest need olid liiga kallid, ka need tavalised sain ma sünna-ning jõulukingina koos. Ja kui teistel nii palju Barbiesid ka ei olnud, siis süüa oli neil vähemalt alati. Ja see tähendas minu jaoks juba suurt rikkust, sest minul seda alati ei olnud.

Samas ei saa ma öelda, et mu lapsepõlv oleks selle tõttu kohutav olnud. Puhjas vähemalt mitte, sest seal suhtuti sellesse kuidagi paremini. Kui ma aga Tartusse kolisin ja juhtusin neljandas klassis kooli vahetama – vot siis sain ma alles aru, et võrreldes teistega olen ma ikka kõvasti vaesem. Kuigi just Tartusse kolides saime me selles mõttes august välja, et neid hetki enam nii palju ette ei tulnud, kus söögi olemasoluga nii halvad lood oleksid olnud, aga muudeks asjadeks ikka raha ei olnud. Kaltsukates riiete ostmine tähendas aga rikaste võsukeste klassis käies kohutavat vaesust, sest firmariided olid miski, mis lihtsalt näitasid inimeste staatust. Ja mina olin vaene maaplika, kellel lihtsalt selleks raha ei olnud.

Mu ema ehk tõesti ei olnud kõige parem majandaja, aga ma tean, et ta mõtles alati enne oma kolmele lapsele kui endale. Kui meie saime uusi riideid harva, siis tema ei ostnud endale aastaid midagi, et meie midagi saaksime. Jah, mu ema probleem oli selles, et talle meeldis palgapäeval priisata, sest see oli ainus päev kuus, kus tal natuke raha oli. Ja vot sellepärast ei ole ma täiskasvanuna mitte kunagi oma ema süüdistanud selles, et meil selline elu oli nagu oli. Lapsena, eriti pärast Tartusse kolimist, võisin ma mõnikord päris julmalt nähvata, et miks me nii vaesed oleme ja miks kõigil mu teistel klassikaaslastel on külmkapid head ja paremat täis, iga kuu uued riided jne. Ma sain viimasena oma klassist endale telefoni – ehk siis aastal 2004 (käisin siis seitsmendas klassis ja selleks telefoniks oli Nokia 3410 – mu õe vana telefon). Naljakas, et siis ma olin maailma peale vihane, et ma nii hilja endale mobla sain, pealegi nii sita mudeli, sest osadel olid ju sel ajal juba kõvasti vingemad olemas. Ja nüüd, kus ma võiksin vabalt endale nutitelefoni muretseda – siis ma ei taha seda, sest mul on jumala poogen sellest. Viimased kuus aastat on mul mingi mobla olnud, millega saab ainult helistada ja lutsu visata, aga no ei huvita. Härra isegi ütles, et kui ta nüüd uue ostab, siis võib  oma vana nutitelefoni mulle anda, aga ma ütlesin, et ma ei taha 😀 Kui mul tööasjus vms oleks nutitelefoni vaja, siis ma ilmselt selle muretseks ka, aga kuna hetkel vaja ei ole, siis ei taha ka.

Ka arvuti sain ma viimasena oma klassis, aga siis käisin ma juba gümnaasiumis. Ehk siis aasta oli 2006. Sinnamaani käisin raamatukogus internetitoas või siis vahel Lõunakas internetti kasutamas, kus tund oli 25 krooni. Seal said igasugused referaadid tehtud.

Kui ma oma esimese palga 17-aastaselt Tallinnas elades sain (suvi 2007), mis oli suurem kui mu ema tol ajal teenis, siis ma ei osanud selle rahaga mitte midagi peale hakata, sest mul ei olnud mitte kunagi nii palju raha olnud. Mu tolleaegne kallim Esimene teenis ka suvel raha ja sai veel rohkem palka kui mina – seega me mõlemad käisime restodes söömas jne. Mäletan, et kandsin emale ka 1500 krooni üle oma esimesest palgast, sest teadsin, et neil oli raske periood seal Tartus(ma ise elasin Tallinnas tol suvel ega Tartusse ei juhtunud).

Samas ega ma mingi eriline rahakoguja ei oska olla. No mu sissetulek kõigub ka vastavalt saadete arvule, aga jääb enamasti sinna kuskil 600-800 euro vahele (neto, eelmine suvi oli ligemale tuhat eurot kuus, aga siis mul oligi väga palju saateid, mis ei ole absoluutselt hea variant. Palju saateid tähendab tundide mõttes kuskil 70 tundi, aga see on juba liig mis liig, sest siis ma olen liiga palju eetris). Aga ma töötan kuus ka umbes 40-50 tundi, seega selle kohta suht normaalne (öösaade läks nüüd veidike pikemaks, seega sealt tuleb nüüd veits rohkem ka juurde). Härra teenib rohkem ja üüri maksame pooleks, tal on lisaks autoliising ka, mis on mingi 240 eurot kuus. Ja süüa ostame ka niimoodi, et ostab see, kes ostab. Mingit sendi pealt tšekkidega näpuga järge ajamist ei ole. Ma olen kuulnud, et nii mõneski suhtes on selline asi olemas – no mis mõttes? 😀 Et ma käisin täna poes ja siis mul läks 14.90, aga vot, sul läks eile 10.90, anna mulle neli eurot tagasi? Väljas süües maksab see, kes maksab, vahel tema, vahel mina.

Aga ma ei heida midagi ette oma vanematele. Eriti emale, sest ta oli maailma parim ema, keda üldse tahta. Isale ehk ka enam nii palju ei heida, sest ta on vast oma õppetunni saanud – ja õnneks ta nüüd joob kõvasti vähem kui kunagi. Ma olin lapsena küll vaene ning jah – vahel see andis valusalt tunda, aga vaatamata sellele suutis mu ema olla just see ema, keda üks laps võiks endale tahta! Ka mu vanemad õed arvavad sama, olen nendega sellel teemal rääkinud 🙂

Advertisements