Millisel juhul peaks inimesi üldse aitama?

Mina olen selline inimene, kes kipub aitama ainult neid, kelle puhul on kindel, et nemad vastupidise olukorra puhul mind ka aitaksid. Seega kui mingi suvakas Facebooki tuttav minult midagi palub, siis enamasti on vastus eitav või ignoreerimine. Olgu, kui selleks on mingi suvaline laik kuskil konkursil, siis selle võin ma isegi panna, aga muud mitte.

Härra on aga teisest puust. Kui reede õhtul üks Facebooki tuttav temalt küüti Kiviõlisse (!) palus, siis ta küll keeldus, aga sedagi suure surmaga. See põhjus, miks see tuttav Kiviõlisse tahtis minna, oli täiesti mõttetu. Kui minul oleks load ja auto, siis ma oleks kohe öelnud, et sorrivaan, inimene, aga sa oleksid pidanud varem mõtlema, et Tartust enam busse sinna ei lähe – pole minu mure. Ma siis küsisingi Härralt, et kas vastupidise olukorra puhul see inimene tuleks talle appi. Härra vastas, et kohe kindlasti ei tuleks. No seal see vastus ongi ju! Kui keegi minult midagi sellist paluks, siis minu esimene mõte olekski, et kas vastupidise olukorra puhul saaksin ma selle inimese poole pöörduda. Kui vastus oleks eitav, siis minu pärast võib see isik sinna Kiviõlisse kas või roomata  – mul kama kaks! Kui hetkel oleks olnud juhuse tahtel ka plaan Kiviõlisse minna, siis muidugi võiks inimese peale võtta, aga kuna seda ei olnud, siis jääb ära.

Ehk siis Härra küll keeldus, aga vägagi viisakalt. Et reede ja hilja juba ning kui see koht oleks lähemal, siis vbl saaks jne. Ma siis ütlesingi Härrale, et üks asi on olla abivalmis ja hea, teine asi on selle kõigega üle pakkuda. Kui selleks palujaks oleks tema puhul ema või vend või keegi lähedasem sõber, siis muidugi, aga mingite suvakate pärast pole mõtet liiga hea olla. Ka siis, kui nad väga paluvad. Ja eriti, kui inimene pole ise valmis mõelnud, kuidas sinna saada, kuigi ta teadis väga hästi, et on vaja minna.

Minul on teatud inimesed, kelle jaoks ma olen alati olemas, sest ma tean, et ma saan neile ka loota – ehk siis ongi need kõige lähedasemad. Ja nii ongi. Ülejäänutele ma mingeid teeneid niisama ei tee, sest minus pole kunagi siin elus tekkinud tunnet, et ma peaksin Jeesus Kristus olema. Mõned ütlevad selle kohta, et Jaanika, sa oled nii isekas. Mina ütlen, et ma pole isekas, aga ma lihtsalt ei viitsi suvalisi aidata. Kui see teeb mind isekaks, siis olen jah.

Loomulikult on lugu teine, kui tänaval minu jaoks võõras inimene pildi taskusse viskab – siis ma loomulikult kutsuksin kiirabi jne, aga selliste mitteoluliste asjade puhul ma niisama lambist inimesi aitama ei kuku. Sest see on minu jaoks võõras mure.

Ma olen oma elus kohanud nii mitmeid inimesi, kes on nahast välja pugenud selle jaoks, et kõigil teistel oleks hea (õnneks Härra nii markantne näide siiski pole :D) ja lõpus kõik eeldavadki, et ta ongi Jeesus (mitte et Jeesus nagunii aitaks, aga noh :D), kes lihtsalt PEAB aitama – sest ta on ju seda alati teinud! Ja kui see inimene siis lõpuks aru pähe võtab ja hakkab enda jaoks elama, siis on kõik südamest solvunud, et mis mõttes sa nüüd nii isekas oled. Aga mul on selles mõttes hea, sest ma pole kunagi eriti abivalmis tuttavate suhtes olnud – seega minu poole ka enam väga ei pöörduta😀 Ja selle üle olen ma ülimalt tänulik, et ma juba lapsepõlvest saati olen oma elu niimoodi osanud elada.

Ma arvan, et minuga koos olles on Härra ka õppinud, et kõiki suvalisi ei pea alati aitama (ja ma olen hea õpetaja selles osas, kuidas selliseid inimesi ignoreerida või neile öelda, et pole teps mitte minu asi). Ja selle üle on mul ainult hea meel🙂

4 thoughts on “Millisel juhul peaks inimesi üldse aitama?

  1. Küsimus, kas “vorst-vorsti” vastu, on loogiline küll ja arvestatav argument, aga muidki aspekte on valemis.
    Nt see “kas ja kuivõrd see mind segab, mis mul endal tegemata jääks” – kui väga ei jää, midagi maksma ei lähe (või maksab paluja selle otseses mõõdetavas kulus kinni), siis miks mitte. Suvaline näide – mõni eesti keelt mitte just hästi rääkiv pooltuttav/kolleeg palub CV ja kaaskirja korrigeerimist. Loomulikult ei vasta ta sama teenega, ilmselt üldse mitte vastuteenega, aga ei ole ju raske ning tänu on siiras, sellest piisab, ma võin 15-20 min kulutada küll.
    Või poes kliendilehega koperdava ja suhkru soodukat otsiva vanainimese asjani juhatamine ning ohkamise peale, et “rohkem kui 2kg ei jõua tassida” küsida, kuhu ta läheb ning ta koos 10kg suhkrublokiga 2km kaugusele koju visata, ilma, et ma temast midagi tahaks või teda enam iial näeks.

    Mitte, et ma õilishing oleks, vahel harva, haruharva, satub selliseid asju ette. Ja haruharva näen teisi ka selliseid asju tegemas e silmnähtavalt võõraid aitamas. See on tore.

    Puuktuttavaid, kellega peaks vingerdama v neid p…se saatma, mul ei ole.

    • Eks alati sõltub muidugi ka, kas aidata tuttavat või mitte. Mul oli gümnaasiumis klassivend, kellel ei tulnud kirjandid eriti hästi välja, ma siis paar korda aitasin teda nendega (ja ta saigi palju parema hinde kui tavaliselt). Me mingid erilised sõbrad polnud, istusime lihtsalt ühes tunnis koos. Ja loogiline, et vastuteenena ta poleks saanud minu kirjandeid kirjutada, sest ma oleks siis ilmselt kahe saanud, aga füüsikas (tund, kus koos istusime) oli küll abiks🙂 Ehk siis käsi peseb kätt.

      Ja oma Tallinnas elava peika (Esimene) kirjandid vorpisin mina kokku, mille eest ta alati viie sai. Aga no see on teine lugu, sest tema oli minu jaoks siis väga lähedane inimene. Oma õpsiga ei saanud ma iial kirjandit viit, seega päris hea oli lugeda, kui teine õpetaja kommentaariks kirjutas: “Nii tubli oled” ja hindeks 5. Vahet pole ju, et see viis küll minul kuskil ei kajastunud, aga vähemalt keegi sai õnnelikuks🙂

  2. Millisel juhul tuleb inimesi aidata?
    Nagu sa tead Jaanika on kahte tüüpi inimesi. Ühtesi võib usaldada, teisi mitte. Väga palju on inimesi kes kasutavad teisi lambukesi lihtsalt ära.
    Hea nipp teada saamaks, kas näiteks inimene vajab seda raha minna lihsalt poodi ja osta talle see asi ära. Jah ega inimese sisse ei näe, kas ta on petis või vajab tõsiselt abi. Üksikvanemat ma aitaks, kui tal on tõesti abi vaja, aga joodiku suhtes kahtlen, ma tean, et ma võin kõlada veidi julmalt, et ma eelistan üht inimest ühele, ei tohiks olla vahet kas üksikvanem või joodik, kõik on ju luu ja nahast inimesed, kõigil on omad mured
    Jaanika mis sa arvad, kas peaks sellele ütlusesse niimoodi suhtuma, et ükski heategu ei jää karistuseta. Öeldakse, et kõik mis head teed tuleb sulle tagasi. Ma ei tea kes sellise ütluse välja mõtles, aga kõik on tegelikult uskumises ja lootes, et teed head saad vastu head. Miks siis inimsed teevad head? Nad ei karda seda kurja karistust.
    Ja veel, kuidas sa reageeriksid või kumma sa valiksid, kellele näiteks raha anda kas üksikvanem või joodik?
    Kaunist Augustit sulle Jannu aka Pricecess

    • Hmm, see on raske küsimus. Ma kerjustele ei anna üldse raha, sest mina tõesti ei tea, kas ta tahab selle eest alkoholi või süüa osta. Mõnikord neile pakkudes, et tead, ostan ise süüa sulle, siis on nad kohe kadunud, sest tegelikult tahavadki nad raha ainult alksi jaoks. Ja mulle valetamine ei meeldi. Kunagi Tallinnas oli üks onuke kerjates aga väga edukas, sest tal oligi silt juures, et tahab raha, et viina juua. Ja mõned inimesed andsid ka, sest ta oli vähemalt aus (mina ei andnud). Nii et saab ka niimoodi😀

      Ma arvan, et liiga hea ei maksa olla. Kõigepealt peaks ikka ennast esiplaanile seadma ja siis peaksid teised tulema. On inimesi, kes annavad kas või ise viimase käest ära, et teistel midagi oleks, aga mina seda ei poolda. Olgu, kui tegemist on enda perekonnaga( lastega näiteks), siis on see veel arusaadav, aga muudel juhtudel mitte.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s