Väljasõit Põlvamaale ja Viljandisse/ Kõige kohutavam karaoke, mida ma eales kuulnud olen/ Maailma kõige erootilisem laul, mida ma kuulnud olen :D

Eelmine nädal oli minu jaoks päris tegus. Mõned inimesed teevad vbl selliseid väljasõite päris tihti, aga mina olen selline, kes nii tihti neid tegema ei kipu. Nimelt juba mõni nädalake tagasi tekkis mul sõbrannaga idee kuhugi minna. Kuna ta alles sai load ja auto, siis seda enam tahtsime seda ära kasutada. Ja me tahtsime naisteka teha, seega mehed jäid koju! Ja kuna ma tegime seda nädala keskel, siis isegi parima tahtmise juures poleks mehed kaasa saanud tulla, sest nende töö on esmaspäevast reedeni.

Kuna minul oli kolmapäevast reedeni vaba aeg, siis panimegi eelmisel esmaspäeval plaani paika. Kõigepealt oli plaan minna kolmapäeval Põlvamaale mu teisele parimale sõbrannale külla (ta resideerub poole kohaga Põlvamaal ja poole kohaga Tallinnas). Sealt edasi broneerisin meile neljapäeva ööks Viljandisse hotelli – Endla hotelli.  See pakkumine oli suht soodne – 40 eurot üks ööbimine mõlemale kahe voodiga toas + hommikusöök hinnas. Alguses oli plaanis küll Rakvere, aga otsutasime sel korral siiski Viljandi kasuks. Kunagi teeme selle Rakvere tripi neljakesi ära, sest mehed oleksid tahtnud sinna kaasa tulla😀

Ja kolmapäeval me siis suundusimegi Põlvamaa poole. Esimese asjana läksime neljakesi (mina, mu kaks parimat sõbrannat ja selle sõbranna kallim ka, kes Põlvamaal elab) ühte parimasse Põlvamaa pitsakohta (selle nimi on Pizza Olive). No ma ei tea, kas see ametlikult parim just on, aga arvestades seda, et see asub külas, siis tunniajane järjekord näitab nii mõndagi. Aga kuna meil aega oli, siis võisime ka oodata. Pealegi see pitsa oli seda väärt! Mäletasin juba talvest, et tegemist on ülihea kohaga, sest siis käisime seal ka söömas (kui ma Härraga neil külas käisin).

Hiljem tekkis tüdrukutel idee kummipaadiga Palojärvele minna. Mina, vana argpüks, mõtlesin küll alguses, et ma ei julge, sest ma ju ei oska ujuda. Ja kuigi päästevest oli nagunii seljas, siis ma ikkagi arvasin, et krt, ma ikka ei julge. Kuid kui minekuks läks, siis sain oma argusest üle – ning seda me tegimegi! Sõbranna kallim jäi oma vennaga kala püüdma, aga me poleks nagunii kõik ära mahtunud, sest kolm oli maksimum, mis see paat mahutas. Alguses istusin keskel ja teised sõbrannad sõudsid, aga hiljem sain ise ka ette istuda ning sõuda. See kohtade vahetamine oli päris koomiline, aga keegi järve õnneks ei kukkunud. Ilm oli suhteliselt vihmane ja jahe, aga vesi oli isegi soe. Ja see kummipaadiga sõitmine võttis oma kaks tundi aega, sest üks mu sõbranna sattus sellest nii vaimustusse – ehk siis ei tahtnud enam üldse ära minna (isegi sõudmisest ei loobunud, ta ei tahtnud üldse keskel istuda)😀 Ütles, et peab nüüd ise ka endale kummipaadi muretsema. Ka minule meeldis väga, kuigi ma alguses pigem arvasin, et mulle ehk ei meeldi. Samas meenutasin ma kunagi vesirattaga sõitmist, mis mulle ka meeldis (aasta oli siis 2012 ja seda sai tehtud firma suvepäevadel).

Pärast kummipaadiga sõitmist suundusime sõbranna juurde koju – ning tegime ühe Monopoli õhtu! Ma olen seda elus varem kaks korda mänginud, esimesel korral võitsin ülekaalukalt, teisel korral sain pähe ja nüüd võitsin veel ülekaalumakalt kui esimesel korral. Teised tegid minu vastu lausa ühisrinde, sest mul olid hotellid peal ja raha megalt palju, nemad aga pidid mulle kogu aeg oma miljoneid loovutama😀 Mäng lõppes niimoodi, et mul oli 42 miljonit ja hotellid peal, lisaks ehitasin neid juurdegi. Ma olen selline inimene, kes läheb nii hasarti, kui ta midagi võidab. Eriti midagi sellist, mis on seotud arvudega. Eks see muidugi natuke ka õnneasi on, aga mis siis😀

Öösel saime kuskil 03.45 magama ning äratus oli kell 11.00. Sõbranna tegi imemaitsvaid pannkooke, mis on kindlasti tema firmaroaks! Hommikul veel pläkutasime natuke ja kuskil 13.00 hakkasime teise sõbrannaga Viljandi poole sõitma. Endla hotell asus bussijaama vahetus läheduses – seega väga raske seda leida polnud. Hotelli kohta võib öelda nii palju, et hotell on selle kohta ilmselgelt liiga palju öeldud😀 Ma pigem nimetaksin seda kodumajutuseks. Iseenesest oli tuba korralik ja puhas, aga jah – pigem nagu kodumajutus😀

Mina, nagu tüüpiline puhkaja ikka, helistasin toas koas kohe vastuvõtulauda, et küsida, mis nende Wifi-parool on😀 (ma võtsin Härra tahvli kaasa). Tegelikult oli see toas isegi ilusti kirjas, aga ma ei suutnud seda kohe leida. Seega oli lihtsam helistada. Ma olen üldse selline inimene, kellele pigem alati meeldib helistada. No selle toa ma broneerisin meile booking.comi kaudu, aga ma alguses mõtlesin isegi helistada. Seega ma alati imestan, kui keegi ütleb, et ta vihkab helistamist. Mul nimelt seesama parim sõbranna pole ka üldse telefoniinimene ja Jeesus Kristust oleks ka vist lihtsam telefonitsi kätte saada kui teda, aga ma olen juba harjunud. Ma ise alati eelistan helistamist, aga see on vist kutsehaigus, sest kõik mu töökohad on seotud olnud telefonide ja helistamisega – seega kandub see isiklikku ellu ka edasi.

Kui olime end hotellis (loe: kodumajutuses :D) sisse seadnud, siis läksime Viljandi peale jalutama. Tegime mõned kaltsukatiirud ja käisime Tegelaste Toas söömas. Iseenesest oli see viimane koht suht okei, aga kammoon- tehke endale kaardimaksevõimalus ka! Me selle viimasega olime juba kursis, et selline asi puudub, sest meie kunagine klassiõde töötas seal, aga muidu poleks küll sellega osanud arvestada. Toit oli nii ja naa, aga vein oli odav – 4 euro eest sai sellise väikse pudeli, millest sai umbes 2,5 pokaali. Tavaliselt ei saa selle raha eest ühtegi pokaali.

Enne õhtust väljaminekut käisime veel korra hotellis ära, et siis suunduda Suurde Venda. Nimelt on Viljandis selline pubi ja see oli vist suht ainuke ka, mis neljapäevati kella 02.00-ni avatud oli. Seal pidi karaoke toimuma ja mõned tulid ekstra vara kohale, et oma laulud ära valida. Me selle viimase järgi eeldasime, et ju siis on head lauljad, aga… ma siiani olin arvanud, et mina olen Liivimaa kõige hullem laulja, aga vist siiski mitte😀 Nimelt alguses laulsid kaks naist, kes oskasid seda õnneks väga hästi. Kuna seal kohas käivad enamasti vist samad näod, siis lausa õhtujuht mainis, et need naised pole seal oma üheksa kuud käinud, aga nüüd on jälle tagasi. Jumal tänatud sellegi eest, sest muidu oleks õhtu veel suuremaks katastroofiks kujunenud😀 Pärast neid häid lauljaid hakkasid korda-mööda laulma kaks naist, kellele oli maailma kõige suurem elevant kõrva peale astunud. Me sõbrannaga alguses küll lootsime, et ehk nad üle paari laulu ei laula, aga kus sa sellega – terve õhtu tegid seda. Lõpuks läksin ma neid häid naislauljaid lausa paluma, et et nad rohkem laulaksid, sest muidu tuleb kogu õhtust košmaar. Nad lubasid seda teha😀

Kuna kohalikele aga tundus kõik vägagi tavaline, siis ma küsisingi teenindajalt, et kas need kohutavad lauljad käivad igal nädalal seal laulmas. Teenindaja noogutas ja ma sain aru, et ta taipas, et me tundsime talle kaasa😀 Sõbranna lausa ütles, et ta usub, et nendele teenindajatele makstakse rohkem palka, kes peavad sel neljapäeval tööl olema, kui need kaks laulma tulevad😀 Et minnakse kaklema sellepärast, sest mitte keegi ei taha siis tööl olla, sest kõrvadest jookseb virtsavett. Haha, see viimane oleks tegelikult päris loogiline! Ma arvasin siiani, et ma olen absoluutselt kohutavat paska karaokes kuulnud, igasuguseid purjus somme ja tölle, aga isegi nemad oleks selle kõrval lausa paitus kõrvadele. Kui ma oskaksin laulda, ma oleks terve õhtu laulnud, et mitte neid kuulda, aga ka mind pole selle lauluoskusega õnnistatud. Aga kuna ma seda tean, siis ma ei roni ka seda tegema.

Kuna muid kohti ilmselt nagunii enam lahti ei olnud, siis jäime sinna. Õnneks olid seal need kaks ülihead naislauljat, kes õhtu vähemalt natukene päästsid. Ja kujutage pilti, kogu õhtu võitjad loositi täringuga välja! Ja üks võitjatest oli üks noormees, kes ka üldse laulda ei osanud, teine oli aga… tadaa, just üks sellest kohutavast tandem naispaarist😀 Lõpuks otsutasime sõbrannaga ära minna ja enne minekut möödusin sellest naisest, kellele ma enne öelnud olin, et ta võiks oma sõbrantsiga rohkem laulda, sest siis ei oleks kogu see õhtu selline košmaar. Ta pöördus minu poole ja küsis, kas ma olen see saatejuht Jaanika, ütlesin, et olen küll jaa. Ta mainis, et on vahel ikka öösaateid vaadanud ja talle väga meeldib. Ma ütlesin, et seda on tore kuulda ja samuti mainisin ära, et tema ja ta sõbranna oleksid pidanud selle karaokeõhtu võitma, et see täringuga värk on suht jama ikka. Ta polnud sellest üldse muserdatud, sest ta rääkis, et käib seal lihtsalt lõbutsemas, et võit polegi nii oluline. Ja lõpuks ta küsis, et kas ta võib mind kallistada. Ilmselgelt lubasin🙂 Kuna ma nagunii olen natuke edev inimene, siis mis saab mul selle vastu olla, kui mind ära tuntakse😀

Hotelli jõudsime kuskil 03.00 ajal hommikul, istusime veel natuke netis, siis aga kobisime tuttu. Hommikusöök oli meil ka hinnas, see oli päris okei. Neljapäeval pärast check-outi käisime Viljandis ringi, kolasime veel kaltsukates ringi, käisime ordulinnust vaatamas. Ma kusjuures päris niimoodi ei olnudki Viljandis käinud, olin sealt läbi sõitnud ja kunagi ka peol käinud, aga päise päeva ajal polnud ma sinna jalutama juhtunud. Kaltsukad on seal küll megahead, sain kahest erinevast kaltsukast kaheksa riideeset, kokku läks kogu kraami peale vast umbes 20 eurot, ma täpselt ei mäleta. Kui ma kaltsukates käin, siis ma enamasti mitte kunagi oma saaki ei proovi, sest ma ei viitsi. Kuna ma ostan enamasti kaltsukatest asju, mis üle viie euro ei maksa (Humanas käin ma ainult 1-euro päeval, sest see on secondihandi kohta ikka sitaks ülehinnatud), siis on see proovimine minu jaoks mõttetu ajaraiskamine. Kui ei sobi, siis ei sobi, nutma ei hakka selle raha pärast. Riiete proovimine poodides on minu meelest nii marutüütu… Kui mul oleks rahakott puuga seljas, siis ma ostaksin kallimad asjad ka niimoodi, et enne ei prooviks. Ja kui ei sobiks, siis ei sobiks. Aga päris niimoodi alati ei saa ju😀 Teksade puhul on proovimine vältimatu, sest nendega võib vabalt puusse panna. Aga neid viimaseid ma nagunii eriti kaltsukast ei osta, mõned harvad korrad on küll seda juhtunud, aga pigem siiski mitte.

Kui me reedel lõpuks Tartusse jõudsime, olin ma päris läbi. Härra helistas mulle nii kolmapäeval kui neljapäeval, et mis me nüüd teeme, see viimane oli tegelikult isegi üllatuslik, sest ka tema pole eriti telefoniinimene. Kui ma veel Tallinnas elasin, siis ta ka ikka helistas, aga siis me ei näinud ka kauem. Kusjuures omapärane oligi Härrast eemal ööbida, sest viimati juhtus selline asi märtsis (kui ma veel Tallinnas elasin). Pärast Tartusse kolimist polnud ma mitte ühtegi tervet ööd temast eemal olnud. Kui Viljandis pubis olime ja ma WC-sse telefoniga rääkima läksin, et midagi kuulda, siis ta ütles, et igatseb, et pole enam harjunud, et ma eemal olen. Ma ka pole harjunud kusjuures. Kui ta reedel töölt koju jõudis, siis oli selline pikem musitamine ja kallistamine😀

Laupäeval käisime korraks Põltsamaal, sest läksime Härra autole järele! Ehk siis me polegi enam jalamehed. No ma olen harjunud seda viimast olema, aga Härra ei ole. Ta käis kuu aega bussiga tööl ja ütles, et never again. Kui sinna kollasime bussiga, siis tagasi tulles ta nägu säras kohe, kui jälle autoga sõita sai. Ta vend oli ka seal oma kahe lapsega (üks viiene ja teine kolmene, vennal on veel aastane laps ka, aga teda ei olnud kaasas). Ja siis see kolmene poiss veits kartis mind, ütles Härra emale, et ta ei julge elutuppa minna, sest kuri tädi on seal (kuulsin seda, nad olid köögis). Ta on mind kaks korda enne näinud, aga siis pole niimoodi öelnud, ju siis võõristas. Viiene laps mind ei kartnud. Ma siis ütlesin lapsele, et ma pole üldse kuri ju, pärast seda muutis poiss natuke leplikumaks, kui Härra ema ja vend ka sama kinnitasid. Pärast ütlesin Härrale autos, et päris kole ju, kui laps arvab, et ma olen kuri tädi, kuigi ma seda üldse ei ole ju. Härra siis mainis, et esmamulje võib selline olla küll, aga üldiselt pole jah. Ma olin moss-moss pärast seda, sest lapsed pidid ju eriti hästi ära tundma, kes on kurjad inimesed, kes mitte😀

Eile käisime Kabinas ujumas. Võinoh, Härra käis ja mina solberdasin vees, sest ma ei oska ujuda. Härra pidi mulle seda õpetama, aga mina tahtsin siis vette minna, kui tema enam ei tahtnud (ta käis vees varem, aga siis ma jokutasin). Ja siis ma solvusin, et ta mulle ujumist ei õpeta, kuigi ta tahtis küll hiljem, aga siis olin mina juba pahane, sest ta ei teinud seda siis, kui mina seda tahtsin. Lubasin temaga kolm nädalat mitte rääkida, aga juba autos läks mul see meelest ära, et ma tema peale solvnud olen. Härraga tülitsmine ongi mõttetu, sest ta nagunii ei allu provokatsioonidele. Ja kui ma siis solvunud vms olen, siis ta ütleb oma üliarmsa näoga: “Moss-moss” ning ma hakkan tahtmatult naerma😀

Ma arvasin, et ei eksisteeri inimest, kes ei oleks filmi “Kiirus” näinud. Härra oli üks neist, aga kahel eelneval pühapäeval on telekast just “Kiirus” tulnud. Esimene osa on ilmselgelt parem kui teine ja Keanu Reeves oli ikka oma noorusaegadel megakompu! Mitte et see mees teises osas seda ei oleks, aga Keanule jääb ta ikka alla (seda nii välimuselt kui näitlemiselt). Esimene osa on üks mu lemmikfilmidest, mida ma olen nii palju kordi näinud, aga ikkagi vaatan uuesti. Teist osa olen ma umbes kolm-neli korda näinud, see pole ka nüüd nii halb, aga esimesega võrreldes ikka kõvasti kesisem. Sandra Bullock on mulle ka alati näitlejana meeldinud🙂

Ahjaa, avastasin jälle ühe väga erootilise laulu. Härral oli see plaadi peal juba ammusest ajast, mida me siis autos kuulasime. Tema mainis, et see on lihtsalt hea laul, aga see on megaerootiline🙂

P.S: Ostsin täna mingi köögiviljamahla, mis minu meelest oli täitsa okei, andsin Härrale maitsta, aga ta sülitas selle välja. Tomatimahla ta täiega vihkab, see oli küll sama värvi, aga siiski köögiviljamahl. Näiteks ostab tema poest alati Eesti tomateid, mul oleks suva, aga kuna tema muid tomateid ei söö, siis ma ostan ka neid, kui ma tahan, et ta ka ikka sööks. Selles mõttes on ta küll hullult valiv😀 Hetkel tahab ta mingi 15 kg juurde võtta, ühe kuuga on viis kg juurde tulnud pärast seda, kui ta jõukas kuus korda nädalas käima hakkas (enne tegi kodus trenni, aga siis mitte nii tihti). Ehk siis 10 kg veel juurde. Ma ütlesin talle, et proovigu ta ainult mingiks lihamäeks hakata, sest see mulle ei meeldi  :D Seda viimast ta õnneks siiski ei taha, aga kuskil 10 kg tahab veel juurde võtta.

2 thoughts on “Väljasõit Põlvamaale ja Viljandisse/ Kõige kohutavam karaoke, mida ma eales kuulnud olen/ Maailma kõige erootilisem laul, mida ma kuulnud olen :D

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s