Asjad, mis mind närvi ajavad

Mitmed blogijad on kirjutanud neist asjadest, mis neid närvi ajavad. Ma siis mõtlesin, et panen ka kirja need asjad, mis mind isiklikult närvi ajavad.

a) Kui ma kirjutan kellegagi Facebookis midagi ja näen, et ta on sõnumit lugenud, aga vastust ei tule ega tule. Jah, ma saan aru, et mõnikord on vastus pikem ja kohe ehk ei saa seda teha, aga tihtipeale oleks vastus väga lühike (kas jah või ei )… Siis ma küll mõtlen, et no krt, ära surid sinna või. Samal teemal ajab mind närvi ka see, et kui ma näen, et keegi midagi kirjutab ja kirjutab ja ikka kirjutab – ma juba mõtlen, et nüüd tuleb pikk jutt (ja mulle pikad jutud meeldivad!)…. ja siis tuleb vastus a la: “Ok.” Et vahepeal kirjutasid mulle romaani valmis, aga siis mõtlesid, et ah, parem olen konkreetne (ehk kustutad kõik ära) – no nii närvi ajab selline asi lihtsalt. Ma ise olen üsna kiire kirjutaja ja tean, et mõned ehk nii kärmed pole, aga 10 minutit küll keegi lihtsalt “Ok” ei kirjuta. Jah, alati võib erandeid olla, et keegi alles õppis klaviatuuri kasutama jne, aga no kui tihti neid ette tuleks?😀

b) Mind ajab ka närvi hilinemine. Ma olen selline inimene, kes läheb alati pigem kõvasti varem kohale. Mu sõbranna hilines ka kunagi kogu aeg, aga üks kord ma lihtsalt kõndisin minema – pärast seda pole ta enam julgenud niimoodi teha😀 Jah, ma võin ka hilineda, kui buss vms hilineb jne, aga ma annan sellest siis teada. Ja nii ongi. Aga ma üldiselt arvestan alati nii, et oleks piisavalt ajavaru, sest minu arvates on inetu hiljaks jääda. Põhimõtteliselt sa siis nagu ei austa teise inimese aega ju!

c) Kui ma olen kuskil üritusel, kus inimesed on omavahel võõrad. Ja siis kõik tundub nagu okei olevat, aga järsku tekib selline piinlik vaikus. Et seltskonnad jäävad nagu samal ajal vait ja keegi ei tea, mida öelda. Ma tunnen sellistel hetkedel, et mul on lausa KOHUSTUS midagi täiega lampi küsida, et inimesed jälle omavahel suhtlema hakkaksid. Aga mulle ei meeldi selline kohustus, sest ma tahan, et seda piinlikku vaikust ei tekikski. Mitte kunagi. Ja selle tõttu ajab see mind ka närvi (on mul ikka mured! :D)

d) Kui ma olen rahulikult juba voodis ja teki all, aga siis mulle meenub, et ma pean veel korra kööki vms minema. Sellisel juhul on küll selline tunne, et no ei taha ju, sest voodis on nii hea soe ja pehme ning… See tegelikult võtaks mingi üks minut aega, aga ma voodis mõtlen enne pikalt, et no krt, ma ei viitsi. Ehk see ajab mind närvi.

e) Kui mul on kõik plaanid juba tehtud, aga siis tuleb keegi ja lööb need täiesti sassi. Ma võin olla üpris spontaanne inimene, aga kui ma näiteks tean, et nädalavahetusel teen seda või lähen sinna – ja siis tuleb välja, et ups, ei saagi seda teha, sest peab midagi muud selle asemel tegema. Kuna ma üldiselt mingeid plaane eriti ette ei tee, siis mind ehk sellepärast ajabki närvi, kui need vähesedki ära rikutakse.

f) Ma kannan kõrgeid kontsi umbes aastas korra. Ja kui ma need jalga panen, siis kogu ürituse ajal nean end maapõhja, miks ma seda idiootsust ometi tegin. Luban, et enam iial ei pane. Miks ma seda enam iial aga hiljem ei mäleta, kui need nõmedad kontsad jälle jalga suskan?😀 Ehk siis kõrged kontsad ajavad mind närvi, kui nad mul endal jalas on. Teiste puhul puhul mind see ei koti.

g) Mulle meeldib teatuid asju saada KOHE. Näiteks kui Härraga kuskil käime ja ta minust oma nutitelefoniga pilte teeb, siis ma tahan koju jõudes kohe, et ta need arvutisse paneks. Ja kui ta ütleb, et varsti paneb, siis ma lähen närvi, sest ma tahan ju kohe. Ja kohe tähendab kohe, mitte poole tunni pärast. Ja ma võin sellepärast juba sitaks närvi minna. Sellepärast ta tihti annab mulle oma telefoni ja ma panen siis ise, sest ma saan kiiremini. Ning jah, ma olen endiselt nii retro, et mul pole nutitelefoni😀

h) Kõik vist teavad minu suurt seebikaarmastust. Ja ma vahel võin neid vaadates nii kaasa elada, sest mind ajab närvi, kuidas keegi seal käitub. Ja siis ma räägin kaasa midagi sellist: “Krdi Alejandro, kui sa kohe ei lähe Marianaga rääkima, siis ma lähen närvi, sa krdi töllmökk, mine räägi Marianaga.” jne. Tegelikult on see vahel isegi ülikoomiline pilt, aga kõik, kes mind teavad, on sellega harjunud juba.

i) Mõned inimesed arvavad, et on marunaljakas, kui nad mu siputaja ära peidavad. Ei ole! Ma tean, et eks see üks tüütu harjumus ole, aga seni, kuni ma seda avalikus kohas ei tee, siis peaks ju kõik okei olema. Ehk siis see, et ma nüüd peidan su siputaja (ehk siis nöör, millega ma nii-öelda mängin, kui ma loen, telekat vaatan või arvutis olen) ära – ajab mind närvi. Härra üks kord küsis, et kas oleks mingi võimalus, et ma selle siputamise kunagi järele jätaks. Ma ütlesin, et no kui ma seda siiani teinud pole, siis kahtlane. Ma saan muidugi aru, et eks see üks nõme harjumus on… Ma kunagi üritasin sellest lahti saada, aga ei saanud. Ja nüüd pole enam üritanud ka. Nüüd pole Härra seda enam ära peitnud, aga millalgi alguses ta küll tegi seda, kuid kui ta taipas, et ma tegelikult ka lähen närvi pärast seda, siis ta jättis järele. Sai vist aru, et ma tegelikult ka ei saa ilma siputajata elada😀

j) Nüüd ma olen selles mõttes juba natuke chillim, aga veel mõned aastad tagasi tõusid mul ihukarvad püsti, kui keegi mu nime ühe a-ga kirjutas (aga see endiselt ei meeldi mulle). Lapsena olid olemas need rohelised haigekassakaardid ja seal olin ma mingi apsaka tõttu hoopis Janika. Ma ütlesin oma vanematele kogu aeg, et see pole mina, sest minu nimi kirjutatakse kahe a-ga! Siinkohal meenub ka see, et suvel 2008, kui ma Hurmuriga sebisin, siis ta kirjutas Anne kanali juures liiva peale mitmeid kordi Janika, sest ta teadis, et see mulle ei meeldi. Tahtis kiusata noh😀

k) Mind ajavad liiga viisakad inimesed närvi. Ei, ärge saage valesti aru – ma ei mõtle siinkohal sellist normaalset viisakust, vaid selliseid, kes alati tänavad ja paluvad – ja kelle jaoks kõik on alati nagu paradiis. Nad ajavad mind närvi. Ma olen nii mitmelegi inimesele öelnud, et krt, sa ajad mind närvi, sest sa oled nii poliitkorrektne alati  (isegi Härrale olen seda vihahoos öelnud:D). Ehk siis mind ajavad närvi inimesed, kellele kõik alati meeldib, kelle jaoks kõik on alati ülihästi jne. Ja veel rohkem ajavad nad mind närvi siis, kui tegelikult peaks välja tulema, et selle viisakuse taga peidab end totaalne tropp. Ehk siis – kui oledki tropp vahel, siis vähemalt julge seda välja näidata, mitte ära ole nii poliitkorrektne. Mina ütlen, et mina vahel võin ikka täiega tropp olla (ma kujutan ette, et kõik, kes seda blogi vähegi pikemalt lugenud on, on sellest juba aru ka saanud :D). Aga ma üldiselt olen tropp nende inimestega, kes seda minuga on olnud (vähemalt minu nägemuse järgi).

l) Kui keegi tahab minuga siis millestki olulisest rääkida, kui ma vaatan midagi  enda jaoks huvitavat/blogin/loen jne. Millegipärast Härral tekib tihti just siis see vajadus millestki sügavamõtteliselt rääkida, aga see on just see hetk, mil ma ei suuda süveneda. Ülejäänud hetkedel ma täiega suudan, aga siis just ei suuda😀

m) Mind ajab närvi, kui ma pean tekikotti tekile ümber panema. Ja no siis see krdi tekk ei lähe üldse nii, nagu ma tahan – täiega puikleb vastu. Ja siis ma ropendan nagu voorimees, sest see ajab mind närvi. Vahel istun voodile ja mõtlen, et miks selline lollus üldse olemas on, et parem magame ilma tekikotita ja asi ants! Aga nii ka jälle ei saa ju.

n) Ma olen selline inimene, kes võib vabalt nutta, kui ta seda inimest pikemalt teab. Ehk siis ei ole mul probleeme pisaraid valada. Aga issand jumal hoia selle eest, kui ma näen mõnda inimest alles esimest korda ja mul peaks millegipärast nututuju tulema. No ma ei pea isegi esimest korda nägema, aga isegi kuu ei ole minu jaoks piisav selleks, et ma tahaks kellegi minu jaoks nii võõra inimese juuresolekul pisaraid valada. Ja kui see ikkagi peaks nii juhtuma, siis on täpselt selline tunne, et appiiii, palun viige mind ruttu minema, ma ei taha enam iial seda inimest näha, sest mul on tunne, et ta on tunginud minu isiklikku maailma. Ja see viimane on sitaks veider värk, sest siia blogisse olen ma ju võhivõõrastele suht oma hinge avanud, olen minevikus isegi mingeid postitusi kirjutades nutnud (mis on kusjuures vabastavalt mõjunud!). Aga see ei võrdu minu jaoks selle jubedusega, kui keegi võõras mind laivis nutmas nägema peaks.

Tegelikult ajavad mind veel mõned asjad närvi, aga praegu vist lõpetan ka. Mis asjad teid närvi ajavad?

9 thoughts on “Asjad, mis mind närvi ajavad

  1. Lugesin kõik su närvipunktid läbi ja ma ei läinudki närvi.
    Tekikotiga on meil vist isegi sama kiiks – ma ka ei saa aru
    kesse idioot küll niisuguse lollaka asja välja mõelnud on😀
    Suvel magangi ainult tekikoti all, talvel panen teki koti peale.

  2. Mind ajab laste vingumine närvi.,enda omade. Ma saan aru kui laps nutab ( nt kukkus või midagi ) aga niisama vinguda. .prrrr. Nt. emmeee mul on igaaaaav. Mikssss minaaa pean oma tuba koristaàama☺ Ja emad, kes manipuleerivad oma eksmehi nende ühiste lastega. Meganärvi ajab😕

  3. Kui su härral on nutitelefon, siis piltide kiireks kättesaamiseks on Dropbox. Meil on kodus sama kontoga Dropbox installitud minu ja minu härral telefonidesse ning arvutisse, kõik pildid jooksevad kokku ühte kanalisse imekiiresti (eeldab, et telefonid netiga ühenduses olemist ja et akud laetud vähemalt teatud protsendini). Ei mingit eraldi jebimist arvutisse tõmbamisega.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s