Ja nii see vanadus tulebki…

Sõbranna just ütles, et mis mõttes, Jaanika, sa ei viitsi välja tulla. Ütlesin, et vaatan kodus pigem telekat 😀 Väljas on nii palav ja mulle see viimane ei istu ka. Mitte et toas parem oleks, aga siiski. Sõbrannal on see “vanadus” juba ammu tulnud, aga see et mina mitmed korrad juba öelnud olen, et ma ei viitsi – see on uus asi! Vanasti olin mina alati see, kes kõiki välja meelitas ja kui keegi kippus ütlema, et ta ei viitsi, siis ma ütlesin, et krt, noorus on elamiseks! Et mis te seal kodus passite! Nüüd olen ise täpselt samasugune. Võinoh, viimased 1,5 aastat olen vist umbes selliseks muutunud. Ma vahel täiega viitsin, aga neid kordi tuleb aina juurde, kus ma ütlen, et ma tahan kodus passida. Igavaks muutun, vot mis! 😀

Advertisements

Kui sisetunne ütleb, et keegi on sinu peale millegipärast solvunud… (argpüks Jannu in da action!)

Mul on viimasel ajal tunne, et üks inimene on minu peale millegipärast solvunud. Ega ma päris kindel pole, aga sisetunne ütleb nii. Kuna me just nii bestikad pole, et seda ise küsida, siis ma niisama spekuleeringi. Ja eks ma vahepeal reageerin nagunii üle ja näen tonti seal, kus seda pole, seega vbl ma kujutan seda ainult ette. Aga sisetundel on suur jõud! Arutasin seda Härraga ka.

Mina: Mis sa arvad, kas ta on minu peale millegipärast solvunud?

Härra: No miks ta peaks? Sa pole talle ju midagi teinud.

Mina: Enda arust ei ole jah, aga kus sa neid inimesi tead. Aga vbl ma reageerin üle ka ja kujutan seda ette lihtsalt.

Härra: Ega kindlalt ei teagi,  aga ma ei usu, et ta sinu peale solvunud on. Kõige lihtsam oleks muidugi ise küsida. Muidu oled küll julge neiu, aga nüüd siis ei küsi.

Mina: Vahel olen ikka jänes ka 😀 Ja päris lambist vist küsima ei hakka, et ou, räägi, mis ma sulle teinud olen vms. Sest ma enda meelest pole ju midagi teinud.

Härra: Ega sa enne teada ei saa, kui ei küsi.

Mina: Ma pigem arvan edasi, et ma kujutan seda ette. Samas sisetunne ütleb, et ta on ikka solvunud. Aga mille peale, sellest ma aru ei saa. Kui ma vahel saan aru küll, miks mõni inimene mu peale solvunud võiks olla, siis hetkel küll ei mõika.

Härra: Nüüd ongi need variandid, et elad kas teadmatuses edasi või küsid.

Mina: Sina ja sinu ratsionaalsus alati. Ma tahtsin lihtsalt muret kurta, aga sina pakud kohe lahendusi välja 😀

Härra: Ikka, ikka.

Ning jah – ma vahel tõesti mõistan, miks mõned inimesed mu peale natuke solvunud võivad olla, aga konkreetse näite puhul küll mitte. Üks variant oleks see, et ma olen temast blogis halvasti kirjutanud, aga seda viimast pole ka teinud. Ja ma tavaliselt kirjutan halvasti neist inimestest, kes minuga bitchima tulevad, ka sellisel juhul, kui nad ehk ise seda ei arva, et nad seda teevad (aga mina arvan!). Kuid konkreetse näite puhul pole isegi see variant võimalik, sest ma pole temast midagi halba kirjutanud.

Aga suure tõenäosusega ma kujutan seda endale ette, sest ma olen juba kord selline. Kõige lihtsam oleks muidugi ise küsida, kui juba mõtlema paneb, aga no näete siis – seda ka ei tihka teha. Ja nüüd elangi kahtluste küüsis ja mõtlen üle. Oh seda elukest, ma ütlen! Argpüks Jannu in da action! Samas… Ju siis nii palju ka ei häiri, et küsiks normaalse inimese kombel, et mis ma sulle teinud olen, ah?

Kas teil on ka vahel niimoodi, et lööte mingis imelikus olukorras araks?

Väljasõit Põlvamaale ja Viljandisse/ Kõige kohutavam karaoke, mida ma eales kuulnud olen/ Maailma kõige erootilisem laul, mida ma kuulnud olen :D

Eelmine nädal oli minu jaoks päris tegus. Mõned inimesed teevad vbl selliseid väljasõite päris tihti, aga mina olen selline, kes nii tihti neid tegema ei kipu. Nimelt juba mõni nädalake tagasi tekkis mul sõbrannaga idee kuhugi minna. Kuna ta alles sai load ja auto, siis seda enam tahtsime seda ära kasutada. Ja me tahtsime naisteka teha, seega mehed jäid koju! Ja kuna ma tegime seda nädala keskel, siis isegi parima tahtmise juures poleks mehed kaasa saanud tulla, sest nende töö on esmaspäevast reedeni.

Kuna minul oli kolmapäevast reedeni vaba aeg, siis panimegi eelmisel esmaspäeval plaani paika. Kõigepealt oli plaan minna kolmapäeval Põlvamaale mu teisele parimale sõbrannale külla (ta resideerub poole kohaga Põlvamaal ja poole kohaga Tallinnas). Sealt edasi broneerisin meile neljapäeva ööks Viljandisse hotelli – Endla hotelli.  See pakkumine oli suht soodne – 40 eurot üks ööbimine mõlemale kahe voodiga toas + hommikusöök hinnas. Alguses oli plaanis küll Rakvere, aga otsutasime sel korral siiski Viljandi kasuks. Kunagi teeme selle Rakvere tripi neljakesi ära, sest mehed oleksid tahtnud sinna kaasa tulla 😀

Ja kolmapäeval me siis suundusimegi Põlvamaa poole. Esimese asjana läksime neljakesi (mina, mu kaks parimat sõbrannat ja selle sõbranna kallim ka, kes Põlvamaal elab) ühte parimasse Põlvamaa pitsakohta (selle nimi on Pizza Olive). No ma ei tea, kas see ametlikult parim just on, aga arvestades seda, et see asub külas, siis tunniajane järjekord näitab nii mõndagi. Aga kuna meil aega oli, siis võisime ka oodata. Pealegi see pitsa oli seda väärt! Mäletasin juba talvest, et tegemist on ülihea kohaga, sest siis käisime seal ka söömas (kui ma Härraga neil külas käisin).

Hiljem tekkis tüdrukutel idee kummipaadiga Palojärvele minna. Mina, vana argpüks, mõtlesin küll alguses, et ma ei julge, sest ma ju ei oska ujuda. Ja kuigi päästevest oli nagunii seljas, siis ma ikkagi arvasin, et krt, ma ikka ei julge. Kuid kui minekuks läks, siis sain oma argusest üle – ning seda me tegimegi! Sõbranna kallim jäi oma vennaga kala püüdma, aga me poleks nagunii kõik ära mahtunud, sest kolm oli maksimum, mis see paat mahutas. Alguses istusin keskel ja teised sõbrannad sõudsid, aga hiljem sain ise ka ette istuda ning sõuda. See kohtade vahetamine oli päris koomiline, aga keegi järve õnneks ei kukkunud. Ilm oli suhteliselt vihmane ja jahe, aga vesi oli isegi soe. Ja see kummipaadiga sõitmine võttis oma kaks tundi aega, sest üks mu sõbranna sattus sellest nii vaimustusse – ehk siis ei tahtnud enam üldse ära minna (isegi sõudmisest ei loobunud, ta ei tahtnud üldse keskel istuda) 😀 Ütles, et peab nüüd ise ka endale kummipaadi muretsema. Ka minule meeldis väga, kuigi ma alguses pigem arvasin, et mulle ehk ei meeldi. Samas meenutasin ma kunagi vesirattaga sõitmist, mis mulle ka meeldis (aasta oli siis 2012 ja seda sai tehtud firma suvepäevadel).

Pärast kummipaadiga sõitmist suundusime sõbranna juurde koju – ning tegime ühe Monopoli õhtu! Ma olen seda elus varem kaks korda mänginud, esimesel korral võitsin ülekaalukalt, teisel korral sain pähe ja nüüd võitsin veel ülekaalumakalt kui esimesel korral. Teised tegid minu vastu lausa ühisrinde, sest mul olid hotellid peal ja raha megalt palju, nemad aga pidid mulle kogu aeg oma miljoneid loovutama 😀 Mäng lõppes niimoodi, et mul oli 42 miljonit ja hotellid peal, lisaks ehitasin neid juurdegi. Ma olen selline inimene, kes läheb nii hasarti, kui ta midagi võidab. Eriti midagi sellist, mis on seotud arvudega. Eks see muidugi natuke ka õnneasi on, aga mis siis 😀

Öösel saime kuskil 03.45 magama ning äratus oli kell 11.00. Sõbranna tegi imemaitsvaid pannkooke, mis on kindlasti tema firmaroaks! Hommikul veel pläkutasime natuke ja kuskil 13.00 hakkasime teise sõbrannaga Viljandi poole sõitma. Endla hotell asus bussijaama vahetus läheduses – seega väga raske seda leida polnud. Hotelli kohta võib öelda nii palju, et hotell on selle kohta ilmselgelt liiga palju öeldud 😀 Ma pigem nimetaksin seda kodumajutuseks. Iseenesest oli tuba korralik ja puhas, aga jah – pigem nagu kodumajutus 😀

Mina, nagu tüüpiline puhkaja ikka, helistasin toas koas kohe vastuvõtulauda, et küsida, mis nende Wifi-parool on 😀 (ma võtsin Härra tahvli kaasa). Tegelikult oli see toas isegi ilusti kirjas, aga ma ei suutnud seda kohe leida. Seega oli lihtsam helistada. Ma olen üldse selline inimene, kellele pigem alati meeldib helistada. No selle toa ma broneerisin meile booking.comi kaudu, aga ma alguses mõtlesin isegi helistada. Seega ma alati imestan, kui keegi ütleb, et ta vihkab helistamist. Mul nimelt seesama parim sõbranna pole ka üldse telefoniinimene ja Jeesus Kristust oleks ka vist lihtsam telefonitsi kätte saada kui teda, aga ma olen juba harjunud. Ma ise alati eelistan helistamist, aga see on vist kutsehaigus, sest kõik mu töökohad on seotud olnud telefonide ja helistamisega – seega kandub see isiklikku ellu ka edasi.

Kui olime end hotellis (loe: kodumajutuses :D) sisse seadnud, siis läksime Viljandi peale jalutama. Tegime mõned kaltsukatiirud ja käisime Tegelaste Toas söömas. Iseenesest oli see viimane koht suht okei, aga kammoon- tehke endale kaardimaksevõimalus ka! Me selle viimasega olime juba kursis, et selline asi puudub, sest meie kunagine klassiõde töötas seal, aga muidu poleks küll sellega osanud arvestada. Toit oli nii ja naa, aga vein oli odav – 4 euro eest sai sellise väikse pudeli, millest sai umbes 2,5 pokaali. Tavaliselt ei saa selle raha eest ühtegi pokaali.

Enne õhtust väljaminekut käisime veel korra hotellis ära, et siis suunduda Suurde Venda. Nimelt on Viljandis selline pubi ja see oli vist suht ainuke ka, mis neljapäevati kella 02.00-ni avatud oli. Seal pidi karaoke toimuma ja mõned tulid ekstra vara kohale, et oma laulud ära valida. Me selle viimase järgi eeldasime, et ju siis on head lauljad, aga… ma siiani olin arvanud, et mina olen Liivimaa kõige hullem laulja, aga vist siiski mitte 😀 Nimelt alguses laulsid kaks naist, kes oskasid seda õnneks väga hästi. Kuna seal kohas käivad enamasti vist samad näod, siis lausa õhtujuht mainis, et need naised pole seal oma üheksa kuud käinud, aga nüüd on jälle tagasi. Jumal tänatud sellegi eest, sest muidu oleks õhtu veel suuremaks katastroofiks kujunenud 😀 Pärast neid häid lauljaid hakkasid korda-mööda laulma kaks naist, kellele oli maailma kõige suurem elevant kõrva peale astunud. Me sõbrannaga alguses küll lootsime, et ehk nad üle paari laulu ei laula, aga kus sa sellega – terve õhtu tegid seda. Lõpuks läksin ma neid häid naislauljaid lausa paluma, et et nad rohkem laulaksid, sest muidu tuleb kogu õhtust košmaar. Nad lubasid seda teha 😀

Kuna kohalikele aga tundus kõik vägagi tavaline, siis ma küsisingi teenindajalt, et kas need kohutavad lauljad käivad igal nädalal seal laulmas. Teenindaja noogutas ja ma sain aru, et ta taipas, et me tundsime talle kaasa 😀 Sõbranna lausa ütles, et ta usub, et nendele teenindajatele makstakse rohkem palka, kes peavad sel neljapäeval tööl olema, kui need kaks laulma tulevad 😀 Et minnakse kaklema sellepärast, sest mitte keegi ei taha siis tööl olla, sest kõrvadest jookseb virtsavett. Haha, see viimane oleks tegelikult päris loogiline! Ma arvasin siiani, et ma olen absoluutselt kohutavat paska karaokes kuulnud, igasuguseid purjus somme ja tölle, aga isegi nemad oleks selle kõrval lausa paitus kõrvadele. Kui ma oskaksin laulda, ma oleks terve õhtu laulnud, et mitte neid kuulda, aga ka mind pole selle lauluoskusega õnnistatud. Aga kuna ma seda tean, siis ma ei roni ka seda tegema.

Kuna muid kohti ilmselt nagunii enam lahti ei olnud, siis jäime sinna. Õnneks olid seal need kaks ülihead naislauljat, kes õhtu vähemalt natukene päästsid. Ja kujutage pilti, kogu õhtu võitjad loositi täringuga välja! Ja üks võitjatest oli üks noormees, kes ka üldse laulda ei osanud, teine oli aga… tadaa, just üks sellest kohutavast tandem naispaarist 😀 Lõpuks otsutasime sõbrannaga ära minna ja enne minekut möödusin sellest naisest, kellele ma enne öelnud olin, et ta võiks oma sõbrantsiga rohkem laulda, sest siis ei oleks kogu see õhtu selline košmaar. Ta pöördus minu poole ja küsis, kas ma olen see saatejuht Jaanika, ütlesin, et olen küll jaa. Ta mainis, et on vahel ikka öösaateid vaadanud ja talle väga meeldib. Ma ütlesin, et seda on tore kuulda ja samuti mainisin ära, et tema ja ta sõbranna oleksid pidanud selle karaokeõhtu võitma, et see täringuga värk on suht jama ikka. Ta polnud sellest üldse muserdatud, sest ta rääkis, et käib seal lihtsalt lõbutsemas, et võit polegi nii oluline. Ja lõpuks ta küsis, et kas ta võib mind kallistada. Ilmselgelt lubasin 🙂 Kuna ma nagunii olen natuke edev inimene, siis mis saab mul selle vastu olla, kui mind ära tuntakse 😀

Hotelli jõudsime kuskil 03.00 ajal hommikul, istusime veel natuke netis, siis aga kobisime tuttu. Hommikusöök oli meil ka hinnas, see oli päris okei. Neljapäeval pärast check-outi käisime Viljandis ringi, kolasime veel kaltsukates ringi, käisime ordulinnust vaatamas. Ma kusjuures päris niimoodi ei olnudki Viljandis käinud, olin sealt läbi sõitnud ja kunagi ka peol käinud, aga päise päeva ajal polnud ma sinna jalutama juhtunud. Kaltsukad on seal küll megahead, sain kahest erinevast kaltsukast kaheksa riideeset, kokku läks kogu kraami peale vast umbes 20 eurot, ma täpselt ei mäleta. Kui ma kaltsukates käin, siis ma enamasti mitte kunagi oma saaki ei proovi, sest ma ei viitsi. Kuna ma ostan enamasti kaltsukatest asju, mis üle viie euro ei maksa (Humanas käin ma ainult 1-euro päeval, sest see on secondihandi kohta ikka sitaks ülehinnatud), siis on see proovimine minu jaoks mõttetu ajaraiskamine. Kui ei sobi, siis ei sobi, nutma ei hakka selle raha pärast. Riiete proovimine poodides on minu meelest nii marutüütu… Kui mul oleks rahakott puuga seljas, siis ma ostaksin kallimad asjad ka niimoodi, et enne ei prooviks. Ja kui ei sobiks, siis ei sobiks. Aga päris niimoodi alati ei saa ju 😀 Teksade puhul on proovimine vältimatu, sest nendega võib vabalt puusse panna. Aga neid viimaseid ma nagunii eriti kaltsukast ei osta, mõned harvad korrad on küll seda juhtunud, aga pigem siiski mitte.

Kui me reedel lõpuks Tartusse jõudsime, olin ma päris läbi. Härra helistas mulle nii kolmapäeval kui neljapäeval, et mis me nüüd teeme, see viimane oli tegelikult isegi üllatuslik, sest ka tema pole eriti telefoniinimene. Kui ma veel Tallinnas elasin, siis ta ka ikka helistas, aga siis me ei näinud ka kauem. Kusjuures omapärane oligi Härrast eemal ööbida, sest viimati juhtus selline asi märtsis (kui ma veel Tallinnas elasin). Pärast Tartusse kolimist polnud ma mitte ühtegi tervet ööd temast eemal olnud. Kui Viljandis pubis olime ja ma WC-sse telefoniga rääkima läksin, et midagi kuulda, siis ta ütles, et igatseb, et pole enam harjunud, et ma eemal olen. Ma ka pole harjunud kusjuures. Kui ta reedel töölt koju jõudis, siis oli selline pikem musitamine ja kallistamine 😀

Laupäeval käisime korraks Põltsamaal, sest läksime Härra autole järele! Ehk siis me polegi enam jalamehed. No ma olen harjunud seda viimast olema, aga Härra ei ole. Ta käis kuu aega bussiga tööl ja ütles, et never again. Kui sinna kollasime bussiga, siis tagasi tulles ta nägu säras kohe, kui jälle autoga sõita sai. Ta vend oli ka seal oma kahe lapsega (üks viiene ja teine kolmene, vennal on veel aastane laps ka, aga teda ei olnud kaasas). Ja siis see kolmene poiss veits kartis mind, ütles Härra emale, et ta ei julge elutuppa minna, sest kuri tädi on seal (kuulsin seda, nad olid köögis). Ta on mind kaks korda enne näinud, aga siis pole niimoodi öelnud, ju siis võõristas. Viiene laps mind ei kartnud. Ma siis ütlesin lapsele, et ma pole üldse kuri ju, pärast seda muutis poiss natuke leplikumaks, kui Härra ema ja vend ka sama kinnitasid. Pärast ütlesin Härrale autos, et päris kole ju, kui laps arvab, et ma olen kuri tädi, kuigi ma seda üldse ei ole ju. Härra siis mainis, et esmamulje võib selline olla küll, aga üldiselt pole jah. Ma olin moss-moss pärast seda, sest lapsed pidid ju eriti hästi ära tundma, kes on kurjad inimesed, kes mitte 😀

Eile käisime Kabinas ujumas. Võinoh, Härra käis ja mina solberdasin vees, sest ma ei oska ujuda. Härra pidi mulle seda õpetama, aga mina tahtsin siis vette minna, kui tema enam ei tahtnud (ta käis vees varem, aga siis ma jokutasin). Ja siis ma solvusin, et ta mulle ujumist ei õpeta, kuigi ta tahtis küll hiljem, aga siis olin mina juba pahane, sest ta ei teinud seda siis, kui mina seda tahtsin. Lubasin temaga kolm nädalat mitte rääkida, aga juba autos läks mul see meelest ära, et ma tema peale solvnud olen. Härraga tülitsmine ongi mõttetu, sest ta nagunii ei allu provokatsioonidele. Ja kui ma siis solvunud vms olen, siis ta ütleb oma üliarmsa näoga: “Moss-moss” ning ma hakkan tahtmatult naerma 😀

Ma arvasin, et ei eksisteeri inimest, kes ei oleks filmi “Kiirus” näinud. Härra oli üks neist, aga kahel eelneval pühapäeval on telekast just “Kiirus” tulnud. Esimene osa on ilmselgelt parem kui teine ja Keanu Reeves oli ikka oma noorusaegadel megakompu! Mitte et see mees teises osas seda ei oleks, aga Keanule jääb ta ikka alla (seda nii välimuselt kui näitlemiselt). Esimene osa on üks mu lemmikfilmidest, mida ma olen nii palju kordi näinud, aga ikkagi vaatan uuesti. Teist osa olen ma umbes kolm-neli korda näinud, see pole ka nüüd nii halb, aga esimesega võrreldes ikka kõvasti kesisem. Sandra Bullock on mulle ka alati näitlejana meeldinud 🙂

Ahjaa, avastasin jälle ühe väga erootilise laulu. Härral oli see plaadi peal juba ammusest ajast, mida me siis autos kuulasime. Tema mainis, et see on lihtsalt hea laul, aga see on megaerootiline 🙂

P.S: Ostsin täna mingi köögiviljamahla, mis minu meelest oli täitsa okei, andsin Härrale maitsta, aga ta sülitas selle välja. Tomatimahla ta täiega vihkab, see oli küll sama värvi, aga siiski köögiviljamahl. Näiteks ostab tema poest alati Eesti tomateid, mul oleks suva, aga kuna tema muid tomateid ei söö, siis ma ostan ka neid, kui ma tahan, et ta ka ikka sööks. Selles mõttes on ta küll hullult valiv 😀 Hetkel tahab ta mingi 15 kg juurde võtta, ühe kuuga on viis kg juurde tulnud pärast seda, kui ta jõukas kuus korda nädalas käima hakkas (enne tegi kodus trenni, aga siis mitte nii tihti). Ehk siis 10 kg veel juurde. Ma ütlesin talle, et proovigu ta ainult mingiks lihamäeks hakata, sest see mulle ei meeldi  😀 Seda viimast ta õnneks siiski ei taha, aga kuskil 10 kg tahab veel juurde võtta.

Unenägudest ja unest

Meil Härraga ei ole üldiselt mingeid selliseid traditsioone või tavasid välja kujunenud. Me ei tähista igakuiselt, et nüüd on nii palju koos oldud jne (kuigi üsna varsti saab aasta, siis me küll teeme midagi. juba aasta, aeg ikka lendab!). Üks meil siiski on – nimelt kui emb-kumb tööle läheb, siis ta annab alati teisele musi. Kui ta hommikuti tööle läheb, siis saan mina veel veidike magada (kui mul on hommikune saade). Ja kui ma lähen ööseks tööle, siis tavaliselt on Härra just siis magama minemas.

Täna ma vist nägin mingit veidrat unenägu, sest kui Härra mulle hommikul enne minekut musi andis, siis ma täiega ehmatasin ja võpatasin. Kuna ma olin öösel tööl olnud, siis ilmselgelt olin ma veel üpris vässu (Härra läheb tööle kuskil 09.20, mina jõuan töölt koju 05.20 – mõned tunnid olin tudunud seega). Härra arvas, et näen unes mingit zombirünnakut, aga tegelikult ma isegi ei mäleta, mida ma unes nägin. Ma ju enamasti ei mäleta oma unenägusid ja need vähesedki, mis mu ajusoppi jäävad, on viimasel ajal mingid imelikud kilpkonnaga seotud värgid. Ma olen paar korda elus üles ka niimoodi ärganud, et pisarad silmis, aga unenägu ise ei mäleta. Ma tean, et on inimesi, kellel tuleb seda tihedamini ette, aga mul õnneks mitte.

Üldse on mul unega suhteliselt head lood. Mu sõbrannal on näiteks niimoodi, et ta ei saa kuskil mujal peale enda kodu magada. No und ei tule. Mu heal sõbral Ustaval on üldse unehäired, mille tõttu ta peab unepäevikut pidama. Need unehäired on teda juba terve elu saatnud, seega ilmselt lahti neist ei saa. Minul pole vahet, kus pea patja puutub, magama jään ma suhteliselt kergelt. No liigagi kergelt, sest kooliajal võisin ma vabalt klassipingis tuttu jääda 😀 Seda viimast muidugi ainult siis, kui tund oli maruigav või ma olin öösel vähe maganud. Ja seda vähe magamist tuli vahel ikka ette, sest siis ma juhtusin mõnikord nädala keskel ka pidutsema. Kuigi kergem oli alati sellisel juhul tunnid üle lasta, mida sai ka tehtud.

Asjad, mis mind närvi ajavad

Mitmed blogijad on kirjutanud neist asjadest, mis neid närvi ajavad. Ma siis mõtlesin, et panen ka kirja need asjad, mis mind isiklikult närvi ajavad.

a) Kui ma kirjutan kellegagi Facebookis midagi ja näen, et ta on sõnumit lugenud, aga vastust ei tule ega tule. Jah, ma saan aru, et mõnikord on vastus pikem ja kohe ehk ei saa seda teha, aga tihtipeale oleks vastus väga lühike (kas jah või ei )… Siis ma küll mõtlen, et no krt, ära surid sinna või. Samal teemal ajab mind närvi ka see, et kui ma näen, et keegi midagi kirjutab ja kirjutab ja ikka kirjutab – ma juba mõtlen, et nüüd tuleb pikk jutt (ja mulle pikad jutud meeldivad!)…. ja siis tuleb vastus a la: “Ok.” Et vahepeal kirjutasid mulle romaani valmis, aga siis mõtlesid, et ah, parem olen konkreetne (ehk kustutad kõik ära) – no nii närvi ajab selline asi lihtsalt. Ma ise olen üsna kiire kirjutaja ja tean, et mõned ehk nii kärmed pole, aga 10 minutit küll keegi lihtsalt “Ok” ei kirjuta. Jah, alati võib erandeid olla, et keegi alles õppis klaviatuuri kasutama jne, aga no kui tihti neid ette tuleks? 😀

b) Mind ajab ka närvi hilinemine. Ma olen selline inimene, kes läheb alati pigem kõvasti varem kohale. Mu sõbranna hilines ka kunagi kogu aeg, aga üks kord ma lihtsalt kõndisin minema – pärast seda pole ta enam julgenud niimoodi teha 😀 Jah, ma võin ka hilineda, kui buss vms hilineb jne, aga ma annan sellest siis teada. Ja nii ongi. Aga ma üldiselt arvestan alati nii, et oleks piisavalt ajavaru, sest minu arvates on inetu hiljaks jääda. Põhimõtteliselt sa siis nagu ei austa teise inimese aega ju!

c) Kui ma olen kuskil üritusel, kus inimesed on omavahel võõrad. Ja siis kõik tundub nagu okei olevat, aga järsku tekib selline piinlik vaikus. Et seltskonnad jäävad nagu samal ajal vait ja keegi ei tea, mida öelda. Ma tunnen sellistel hetkedel, et mul on lausa KOHUSTUS midagi täiega lampi küsida, et inimesed jälle omavahel suhtlema hakkaksid. Aga mulle ei meeldi selline kohustus, sest ma tahan, et seda piinlikku vaikust ei tekikski. Mitte kunagi. Ja selle tõttu ajab see mind ka närvi (on mul ikka mured! :D)

d) Kui ma olen rahulikult juba voodis ja teki all, aga siis mulle meenub, et ma pean veel korra kööki vms minema. Sellisel juhul on küll selline tunne, et no ei taha ju, sest voodis on nii hea soe ja pehme ning… See tegelikult võtaks mingi üks minut aega, aga ma voodis mõtlen enne pikalt, et no krt, ma ei viitsi. Ehk see ajab mind närvi.

e) Kui mul on kõik plaanid juba tehtud, aga siis tuleb keegi ja lööb need täiesti sassi. Ma võin olla üpris spontaanne inimene, aga kui ma näiteks tean, et nädalavahetusel teen seda või lähen sinna – ja siis tuleb välja, et ups, ei saagi seda teha, sest peab midagi muud selle asemel tegema. Kuna ma üldiselt mingeid plaane eriti ette ei tee, siis mind ehk sellepärast ajabki närvi, kui need vähesedki ära rikutakse.

f) Ma kannan kõrgeid kontsi umbes aastas korra. Ja kui ma need jalga panen, siis kogu ürituse ajal nean end maapõhja, miks ma seda idiootsust ometi tegin. Luban, et enam iial ei pane. Miks ma seda enam iial aga hiljem ei mäleta, kui need nõmedad kontsad jälle jalga suskan? 😀 Ehk siis kõrged kontsad ajavad mind närvi, kui nad mul endal jalas on. Teiste puhul puhul mind see ei koti.

g) Mulle meeldib teatuid asju saada KOHE. Näiteks kui Härraga kuskil käime ja ta minust oma nutitelefoniga pilte teeb, siis ma tahan koju jõudes kohe, et ta need arvutisse paneks. Ja kui ta ütleb, et varsti paneb, siis ma lähen närvi, sest ma tahan ju kohe. Ja kohe tähendab kohe, mitte poole tunni pärast. Ja ma võin sellepärast juba sitaks närvi minna. Sellepärast ta tihti annab mulle oma telefoni ja ma panen siis ise, sest ma saan kiiremini. Ning jah, ma olen endiselt nii retro, et mul pole nutitelefoni 😀

h) Kõik vist teavad minu suurt seebikaarmastust. Ja ma vahel võin neid vaadates nii kaasa elada, sest mind ajab närvi, kuidas keegi seal käitub. Ja siis ma räägin kaasa midagi sellist: “Krdi Alejandro, kui sa kohe ei lähe Marianaga rääkima, siis ma lähen närvi, sa krdi töllmökk, mine räägi Marianaga.” jne. Tegelikult on see vahel isegi ülikoomiline pilt, aga kõik, kes mind teavad, on sellega harjunud juba.

i) Mõned inimesed arvavad, et on marunaljakas, kui nad mu siputaja ära peidavad. Ei ole! Ma tean, et eks see üks tüütu harjumus ole, aga seni, kuni ma seda avalikus kohas ei tee, siis peaks ju kõik okei olema. Ehk siis see, et ma nüüd peidan su siputaja (ehk siis nöör, millega ma nii-öelda mängin, kui ma loen, telekat vaatan või arvutis olen) ära – ajab mind närvi. Härra üks kord küsis, et kas oleks mingi võimalus, et ma selle siputamise kunagi järele jätaks. Ma ütlesin, et no kui ma seda siiani teinud pole, siis kahtlane. Ma saan muidugi aru, et eks see üks nõme harjumus on… Ma kunagi üritasin sellest lahti saada, aga ei saanud. Ja nüüd pole enam üritanud ka. Nüüd pole Härra seda enam ära peitnud, aga millalgi alguses ta küll tegi seda, kuid kui ta taipas, et ma tegelikult ka lähen närvi pärast seda, siis ta jättis järele. Sai vist aru, et ma tegelikult ka ei saa ilma siputajata elada 😀

j) Nüüd ma olen selles mõttes juba natuke chillim, aga veel mõned aastad tagasi tõusid mul ihukarvad püsti, kui keegi mu nime ühe a-ga kirjutas (aga see endiselt ei meeldi mulle). Lapsena olid olemas need rohelised haigekassakaardid ja seal olin ma mingi apsaka tõttu hoopis Janika. Ma ütlesin oma vanematele kogu aeg, et see pole mina, sest minu nimi kirjutatakse kahe a-ga! Siinkohal meenub ka see, et suvel 2008, kui ma Hurmuriga sebisin, siis ta kirjutas Anne kanali juures liiva peale mitmeid kordi Janika, sest ta teadis, et see mulle ei meeldi. Tahtis kiusata noh 😀

k) Mind ajavad liiga viisakad inimesed närvi. Ei, ärge saage valesti aru – ma ei mõtle siinkohal sellist normaalset viisakust, vaid selliseid, kes alati tänavad ja paluvad – ja kelle jaoks kõik on alati nagu paradiis. Nad ajavad mind närvi. Ma olen nii mitmelegi inimesele öelnud, et krt, sa ajad mind närvi, sest sa oled nii poliitkorrektne alati  (isegi Härrale olen seda vihahoos öelnud:D). Ehk siis mind ajavad närvi inimesed, kellele kõik alati meeldib, kelle jaoks kõik on alati ülihästi jne. Ja veel rohkem ajavad nad mind närvi siis, kui tegelikult peaks välja tulema, et selle viisakuse taga peidab end totaalne tropp. Ehk siis – kui oledki tropp vahel, siis vähemalt julge seda välja näidata, mitte ära ole nii poliitkorrektne. Mina ütlen, et mina vahel võin ikka täiega tropp olla (ma kujutan ette, et kõik, kes seda blogi vähegi pikemalt lugenud on, on sellest juba aru ka saanud :D). Aga ma üldiselt olen tropp nende inimestega, kes seda minuga on olnud (vähemalt minu nägemuse järgi).

l) Kui keegi tahab minuga siis millestki olulisest rääkida, kui ma vaatan midagi  enda jaoks huvitavat/blogin/loen jne. Millegipärast Härral tekib tihti just siis see vajadus millestki sügavamõtteliselt rääkida, aga see on just see hetk, mil ma ei suuda süveneda. Ülejäänud hetkedel ma täiega suudan, aga siis just ei suuda 😀

m) Mind ajab närvi, kui ma pean tekikotti tekile ümber panema. Ja no siis see krdi tekk ei lähe üldse nii, nagu ma tahan – täiega puikleb vastu. Ja siis ma ropendan nagu voorimees, sest see ajab mind närvi. Vahel istun voodile ja mõtlen, et miks selline lollus üldse olemas on, et parem magame ilma tekikotita ja asi ants! Aga nii ka jälle ei saa ju.

n) Ma olen selline inimene, kes võib vabalt nutta, kui ta seda inimest pikemalt teab. Ehk siis ei ole mul probleeme pisaraid valada. Aga issand jumal hoia selle eest, kui ma näen mõnda inimest alles esimest korda ja mul peaks millegipärast nututuju tulema. No ma ei pea isegi esimest korda nägema, aga isegi kuu ei ole minu jaoks piisav selleks, et ma tahaks kellegi minu jaoks nii võõra inimese juuresolekul pisaraid valada. Ja kui see ikkagi peaks nii juhtuma, siis on täpselt selline tunne, et appiiii, palun viige mind ruttu minema, ma ei taha enam iial seda inimest näha, sest mul on tunne, et ta on tunginud minu isiklikku maailma. Ja see viimane on sitaks veider värk, sest siia blogisse olen ma ju võhivõõrastele suht oma hinge avanud, olen minevikus isegi mingeid postitusi kirjutades nutnud (mis on kusjuures vabastavalt mõjunud!). Aga see ei võrdu minu jaoks selle jubedusega, kui keegi võõras mind laivis nutmas nägema peaks.

Tegelikult ajavad mind veel mõned asjad närvi, aga praegu vist lõpetan ka. Mis asjad teid närvi ajavad?

Jee, Portugal võitis! :) /Nädalavahetus Põltsamaal/ Kui lapsevanemad käituvad vastutustundetult…

Pole vist suur üllatus, et EM-i finaalis olin ma Portugali poolt. Ei, ma ei ole mingi tulihingeline Portugali fänn, aga kui mul on valida, kas võidab Prantsusmaa või Portugal, siis pole kahtlustki, kumba ma eelistan. Kui Prantsusmaa Saksamaaga poolfinaalis mängis, siis ma nii lootsin, et juba siis langeb suurfavoriit välja, kelle kodumaal kogu see EM toimus.  Ma juba mainisin, et jalgpallis ei seedi ma ühte riiki – see on Hispaania. Lisaks ei seedi ma veel Prantsusmaad ega Brasiiliat. Kuna hetkel oli tegemist EM-ga, siis Brasiiliat ma vähemalt praegu ei pidanud vihkama 😀 Kui kaks aastat tagasi MM-l Saksamaa Brasiiliale 7:1 poolfinaalis ära tegi nende endi kodumaal, siis ma valasin õnnepisaraid! Mida rohkem brasiillased nutsid, seda enam ma naersin! Minu meelest on ülim nauding just see, kui suurfavoriit saab oma kodumaal kotti. Eriti sellisel juhul, kui selleks on üks eelmainitud kolmest riigist.

Seega jah – mul oli ülikahju, et ma seda medalite jagamist ei näinud (pidin tööle hakkama minema), sest mulle lihtsalt meeldib vaadata, kuidas natuke ülbikud kotti saavad. Kõik nagunii eeldasid, et Prantsusmaa teeb ära, aga tutkit – ja just seda ma jalka puhul naudingi. Kui need riigid saavad kotti, kelle puhul eeldatakse, et ah, nagunii ju võidavad. Eriti pärast seda, kui selgus, et nad lähevad finaalis Portugaliga vastamisi. Ja isegi ilma Ronaldota võitsid ära, suur aplaus lähebki siinkohal Portugali väravavahile Rui Patríciole, sest ilma temata nad poleks suutnud võita. Eks Portugalil oli omajagu õnne ka, aga jalka vahel ongi selline. Peaasi et prantslased ei võitnud! 😀 Kui Island oleks nii kaugele jõudnud, siis ma oleksin muidugi Islandi poolt olnud.

Härral on jalkast suhteliselt suva, aga ta ka sel korral vaatas. Ja toetas ka Portugali, sest noh- sümboolne toetus mulle 😀 Kuigi ta ütles, et ma ei peaks nii kõvasti kisama, sest minu elu sellest mängust ju ei muutu, aga ta teab ka juba, et Prantusmaad ma jalkas ei seedi. See on tegelikult naljakas jah, et muidu mul on jalkast suva, liigamängudest ei tea ööd ega mütsi, aga kui on EM või MM, siis on mul oma lemmikud olemas – ja ma olen võimeline oma hääle ära karjuma, kui vajadus peaks olema. Härra ütleski, et jumal tänatud, et need mängud nii harva on 😀

Nädalavahetusel käisime Põltsamaal – seal toimus lossihoovis Põltsamaa 90-nda sünnipäeva puhul väike pidu. Esinesid PS Troika ja Justament. Ma olin üsna veendunud, et kui kell 20.00 see pidu algas ja esimesed muusikataktid PS Troika üles võttis, et inimesed niipea veel tantsima ei lähe. Sest kell oli ju alles 20.00. Kui mööda ma ikka panin! PS Troika esimese laulu ajal olid 10 inimest juba tantsima suundunud. Meie Härraga veel ei läinud, aga õhtu edenedes ikka tantsime ka natuke. Mulle on süldimuusika alati meeldinud! Ja õhtu edenedes täitus kogu tantsuplats rahvaga.

Lisaks nendele sinistele WC-dele, mis väliüritustel ikka on, olid seal lähedal üks restoran- seega läksin mina sinna tualetti. Mugavam ja puha. Aga selle krdi WC-uks käis nii sitasti lukku, et ma jäin sinna kinni! Võinoh, tegelikult käis see siis päris hästi ju lukku. Ja ma siis passisin seal ja mõtlesin, et nüüd on pekkis ka, telefoni kaasas pole (jätsin koju). Aga õnneks oli paar naist seal järjekorras ja siis üks hakkas mulle läbi ukse õpetama, et tõmba ust ikka natuke enda poole ja siis proovi uuesti. Suure pusimise peale sain hakkama! Mark oli muidugi, aga mis sa ikka teed 😀 See ei ole mul mitte teps esimene kord vetsu kinni jääda. Põhikoolis jäi mulle WC-ukse link pihku ja siis ma kolkisin senikaua, kuni mingid poisid teiselt poolt avasid. Gümnaasiumis tehti meil kapitaalremont tualettides ja siis ma suutsin sinna ka kinni jääda- õnneks mul oli mobla kaasas, helistasin klassiõele, kes mind päästma tuli. Ta siis ka teisel poolt ust seletas, et see käib natuke trikiga. Ja üks kord olen Krooksus ka suutnud kinni jääda, aga siis pusisin ikka suure surmaga selle ukse lahti. Mul peaks juba varsti vetsufoobia tekkima, sest ma suudan neisse kogu aeg kinni jääda. Õnneks veel pole tekkinud siiski! 😀

Kuna Põltsamaa on Härra kodulinn, siis nägime seal üritusel palju tema tuttavaid. Ta juhtub nüüd ju umbes korra kuus sinna, mõnikord veel harvem. Väga vinge üritus oli! Pärast lasti Põltsamaa Roosisaarel rakette. Üks mees kommenteeris kõrval: “Jah, rakette suudavad lasta, aga Põltsamaa teid ikka korda ei tee.” Põhimõtteliselt võib selles kontekstis Põltsamaa ükskõik mis muu Eesti linnaga asendada. Härra ema oli ka oma elukaaslasega seal (nad olid enamasti meist eraldi), kes pärast küsis, et kuidas mulle siis meeldis. Ma ütlesin, et olin vaimustuses. Aga ma olengi ju selles mõttes veidrik, et igasugune sült mulle peale läheb, et tavaliselt just 40-sed kuulavad sellist muusikat, aga mulle ka meeldib 😀 Ja ma võin seda isegi vabal ajal kuulata.

Üks veider asi jäi ka tegelikult silma. Nimelt mõned noored olid niimoodi peole tulnud, et alla aastased lapsed passisid vankris ja nende vanemad siis panid täie hooga pidu. Ma olen sellisel arvamusel, et nii väikeste lastega ei maksa sellisele üritusele tulla, sest nad peaksid ammu sellel ajal tuduma. Ja olgu, kui sa juba tuled, siis üks vanematest võiks vähemalt kaine olla. Aga ei, kõigil õlled käes (kaks paari oli niimoodi kohal – ehk kokku neli inimest) ja täiega möllavad – samal ajal kaks lapsukest seal kõrval vankris tuduvad (või üritavad tududa sellise mölluga?). Mul küll lapsi pole, aga kui olekski selline lugu, et pole kellelegi last hoida anda ja tahetakse minna välja, siis peaks üks vanematest koju jääma. Tõmmaku kas või loosi, kes nüüd jääb koju, aga nii väikseid lapsi pole minu meelest sünnis sellistele üritustele kaasa võtta. Ja veel hullem, kui siis mõlemad vanemad endal nosu ka täis tõmbavad… Ma olen üldse arvamusel, et kui nii väiksed lapsed on, siis vähemalt üks vanem võiks kaine olla (kuigi ma pigem ei võtaks neid üldse sellistele üritustele kaasa). No olgu, kui mingi aiagrill enda kodus toimub ja lapsed juba magavad, siis ehk jah, aga muudel üritustel võiks see  küll nii olla. Ja sellistele hilistele tantsulkadele ma jätaks pigem minemata, kui võtaks nii väiksed lapsed kaasa. Jah, ilmselt võivad arvamused muutuda, kui lapsed sünnivad, aga ma väga kahtlen, sest mina emana ei kujutaks ette, et ma üldse tahaksin oma võsukese sellisele üritusele kaasa võtta. Ma pigem jääks koju ja asi ants. Ilma lasteta joo end kas või mällarisse (need ajad on ka minu jaoks juba möödas :D), aga no kui lapsed juba on, siis peaks selles mõttes vastustundlikum olema.