Lugu sellest, kuidas minust vegan ei saanud (ega saa ka kunagi!)

Viimasel ajal avan ma blogisid väikse hirmuga. Nimelt selle hirmuga, et jälle on keegi otsustanud veganiks hakata. Et kõigepealt võtab väikse sammu taimetoitluse suunas, aga millalgi tahab täiesti veganiks muutuda. Ja ma iseenesest ei tee seda ideed maha, inimesed ja nende valikud, las olla. Mis mind aga imestama paneb, et kuidas kõik nii ühel ajal selleni jõuavad? Kas viimasel ajal on mingi massipsühhoos lahti läinud või? Ma saan aru, et inimene teebki oma valikud mingil põhjusel, aga nii ühel ajal? Minu meelest on see nii trendivärgiks saanud, et kui sa vegan pole (või vähemalt poolel teel sinna pole), siis sa oled nagu rongist maha jäänud. Mina olen ilmselgelt sellest rongist maha jäänud ja üliõnnelik selle üle.

Jah, ma tean, et muidugi ei tohiks loomi süüa. Elus ei tohiks palju muid asju ka teha, aga ikka tehakse. Mina söön liha ja jään seda igavesti sööma. Ma võiksin seda ka mitte süüa, kui ma tahaksin, aga ma ei taha. Jah, kui mul endal oleksid mingid tervislikud põhjused või allergiad, miks ma seda teha ei võiks, siis ma jah  seda ei teeks. Kuna mul seda aga pole, siis teen.

Ehk siis see on postitus sellest, kuidas minust veganit ega taimetoitlast ei saa. Mitte iial.

Tervitustega Jaanikalt ehk lihasööjalt, kes ei plaani mitte kunagi taimetoitlaseks hakata ega isegi sellele mõelda.