Milline oli minu põhikool?

Mu eelmise postituse alla tuli küsimus, et kas ma ei võiks oma põhikooliajast kirjutada. Ja kuna ma seda vist eraldi teinud polegi, siis ikka võin. Ehk millalgi teen eraldi postituse ka oma gümnaasiumist ja kutsekast, aga see konkreetne postitus keskendub ainult põhikoolile. Kuna ma nagunii vahetasin gümnaasiumis kooli, sest selles põhikoolis, kus ma käisin, puudub keskkool.

Et jõuda põhikooli juurde, peaksin alustama sellest, et minu algklassid möödusid ühes Tartumaa alevikus – Puhjas. Tegelikult peaaegu, sest ma vahetasin kooli neljandas klassis, aga poole aasta pealt – ehk mu perekond kolis siis Tartusse.

Puhjas elades oli kõik ülilihtne: mu ema töötas aleviku kaupluses ning kõik teadsid kõiki. Kui lapsed said oma riided kaltsukast, siis see polnud mingi häbiasi, mida tunnistada ei saanud. Samuti polnud imelik see, et lapsed seebikaid vaatasid või tegelikult mitte miski polnud veider, sest meil oli tegemist väga ühtehoidva klassiga.

Kui mu vanemad mulle siis mainisid, et me hakkame varsti Tartusse kolima, siis minu jaoks tuli see suure šokina – ma ei tahtnud ära minna. Kuna ma pidin kooli vahetama poole aasta pealt, siis see oli minu jaoks veelgi hirmutavam. Sain endale koha ühes inglise keele eriklassis, mis oli minu jaoks väga jube, sest mina olin õppinud inglise keelt Puhjas alates kolmandast klassist, nemad aga alates teisest. Ma mäletan seda, et pidin mingi testi ka tegema, et sinna kooli sisse saada, kus see inglise keel oli minu jaoks nagu hiina keel, aga lisaks küsiti seal veel eesti keelt, matemaatikat jne. Ju siis päris võssa see test ikka ei läinud, sest sinna klassi ma igal juhul sisse sain.

Kuna ma tulin maalt ja veel poole aasta pealt, siis algus oli üliraske. Lisaks juhtusin ma üpris rikaste võsukeste klassi, kus oli häbiasi mainida, et sa oma riideid kaltsukast/turult ostad. Mina seda muidugi ei teadnud ja kui mu klassikaaslased minult küsisid, et kus mingi konkreetne riie pärit on, siis ma ütlesingi, et vot, turult või kaltsukast ostsin. Kuna Puhjas sellele halvasti ei vaadatud (seal ostsid teised ka), ei kujutanud ma reaalselt ette, et linnakoolis võib see tekitada mingit sellist reaktsiooni, et oled vaene jne. Ehk siis sain endale üsna ruttu sildi külge – vaene maakas. Meie klassis oli veel üks imelik asi – nimelt seebikate vaatamine oli tabu, kuigi kõik teadsid, et a la Fernando ja Luisa eelmises osas abiellusid, aga avalikult mainida, et sa seebikaid vaatad – see võrdus suhteliselt sotsiaalse enesetapuga.

Minu läbisaamine klassikaaslastega oli seega nii ja naa. Alguses tundusid kõik tüdrukud nii toredad, aga mida aeg edasi läks, seda rohkem ma mõistsin, et linnakoolis on mingid eraldi kambad, et pole võimalik kõigiga hästi läbi saada, sest sa said ainult omadega suhelda. Poistega ei saanud ma üldse läbi, eks mind ikka narriti ka alguses, hiljem enam mitte nii palju, aga ma ei hakanud kunagi oma klassivendadega läbi saama.

Tegelikult oli ka väga toredaid klassiõdesid, kellega ma hakkasingi rohkem suhtlema. Ja siis jäid need klassiõed, kellega sai alati mingeid sõdu peetud, küll pinaleid ja päevikuid kuhugi ära peidetud jne. Klassivendadega ma ei hakanud kunagi läbi saama. Minu probleem oli selles, et ma olin alati mina ise, sest ma polnud kunagi osanud kedagi teist mängida (siiani ei oska kusjuures). Meie klassis oli veel inimesi, kes ostsid oma riideid kaltsukast, aga nad valetasid selle kohta, kuigi need narrijaid said nagunii aru, et nad iba ajavad. Minu puhul ajas inimesi närvi pigem see, et ma ei valetanud. Ka siis mitte, kui mind sellepärast edasi narriti – ma siiani imestan, kus mul see julgus oli, aga ju see kõik on mind ka mu praeguses elus edasi aidanud.

Mingil ajal hakati ühte mu pinginaabrit ja klassiõde narrima, sest arvati, et tal on paelussid. See info ei osutunud aga õigeks, kuid mulle öeldi, et ma ei tohiks temaga suhelda, kui ma ei taha, et mind ka (veel rohkem) narritaks. Enamik läksid seda teed, et ei suhelnud temaga, aga mina siiski suhtlesin edasi, sest minu meelest oli juba siis kole, kui kedagi niimoodi kiusati. See osutus juba siis probleemiks, sest ma ei kuulanud neid populaarseid, tegin ikka niimoodi, nagu ise tahtsin. Eks see ajas neid muidugi veel rohkem närvi.

Õnneks selle narrimisega ei kaasnenud kunagi mingit füüsilist vägivalda – ja mida aeg edasi, seda vähemaks jäi ka narrimist. Kõige hullem aeg oligi vist 4-6 klass, pärast seda oli niimoodi, et oli inimesi, kellega ma lihtsalt ei suhelnud ja kogu moos, ka poisid tõmbasid end tagasi. Ju saadi aru, et mis sellest Jaanikast ikka narrida, nagunii teeb niimoodi nagu ise tahab, et las olla omaette. Võib-olla aitas ka see kaasa, et kui üks klassivend viiendas klassis minuga kobisema tuli, siis ma lihtsalt lõin ta prillid katki. Kuna ta oli varem ka kobisenud, siis see oli talle paras, teine kord mölisegu vähem. Õpetajalt ma selle eest pahandada eriti  ei saanud (kuigi mu õde käis koolis küll, aga ta seletaski mu klassijuhatajale ära, et Jaanika ainult kaitses ennast mingite nõmeduste eest ja mu õde on selles mõttes selline naine, keda kuulavad küll vist kõik inimesed, tema sõna maksab igas olukorras, sest ma pole veel näinud inimest, kes minu õega tahaks tülli minna :D). Kuigi alguses oli jutt, et ma pean ta prillid kinni maksma, aga kuna see klassivend mulle nende eest arvet ei esitanudki, siis jäi seegi ära. Kuigi alguses oli nagu WTF effekt ka – sest ma kartsin, et sellel klassivennal läks klaas silma, aga õnneks seda ikka ei juhtunud. Siis oleks mul vist täbaramalt läinud (ning jah, mul polnud temast kahju, vaid mul oleks olnud kahju endast, et siis oleks mul mingi suurem probleem tulnud, kuna tema mind ju ei löönud, vaid ainult sõnadega narris).

Ehk siis jah – põhikool oli kohati nagu elukool. Kuid õnneks oli ka neid toredaid klassiõdesid, kellega sai suhelda, muidugi kui jälle keegi midagi kobisema hakkas, siis nemad mind kaitsma ei hakanud – ja ma saan neist ka aru, teismeliste maailm on julm, sest siis võid ise ju endale jama kaela saada. Nagu ma ka mainisin, siis kuskil seitsmendast klassist läks asi juba paremaks, üheksandas enam peaaegu üldse ei narritud, ma lihtsalt ei suhelnud nende inimestega, kes seda teinud olid.

Kui nüüd tulla selle teema juurde, milline õpilane ma põhikoolis olin, siis täiesti harju keskmine. Mul olid targad pinginaabrid, kelle najal sain ma vist enamik matemaatika ja füüsika kontrolltööd tehtud. Füüsikas oli mu pinginaaber vabariigi füüsikaolümpiaadil teise koha saanud tüdruk, seega jah😀 Eks see mulle hiljem gümnaasiumis matemaatikas kätte maksiski, et ma põhikoolis seda üldse ei õppinud, sest keskas ma ei saanud enam teiste pealt maha teha.

Oli aineid, milles ma olin suhteliselt hea – eesti keel näiteks. Kui ma oma esimese kolme eesti keeles sain (kuuendas klassis), siis ma hakkasin nutma😀 Rohkem kolmesid ma põhikoolis eesti keeles ei saanud ka. Gümnaasiumis õnnestus mul vist veel paaril korral eesti keeles mõni tunnikontroll kolmele teha ja isegi üks kirjand läks mul nii nirult, aga ülejäänud hinded on mul emakeeles alati neljad-viied olnud. Ja seda kogu aeg.

Inglise keeles olin ma põhikoolis ka päris hea ja seda täiesti oma aruga (kuni kaheksandani alati viieline, aga siis tuli teine õps, kellega sain selle nelja). Ja naljakas lugu sellega ongi see, et kui ma alguses ju sinna kooli läksin, olin ma neist aasta maas, minul oli Puhjas inkat olnud kolm korda nädalas, neil oli kogu aeg viis korda. Ma ei saanud mitte midagi alguses aru, aga siis kuidagi suutsin end kõigega kurssi viia. Mul on kahju sellest, et ma gümnaasiumis enda inka nii käest ära lasin… Nüüd ma parem seda kellelegi ei maini, et ma olen põhikoolis lausa inglise keele eriklassis käinud, sest mu inglise keel on suhteliselt keskmine😀 Nüüd ehk isegi natuke halvem juba. Hakkama muidugi saan selle rääkimisega, aga jah…

Meil olid põhikoolis üldse omapärased õpetajad. Nimelt oli meil selline füüsikaõpetaja, kes rääkis, et ta oli ostnud endale koju valge nahkdiivani, kus ta kogu aeg paljalt istus – nii mugav ju! Aga siis sai ta naine vihaseks, sest kui ta meheraas palja pepsiga seal diivanil istus, siis esiteks kleepus ta sinna naks ja naks kinni, aga lisaks kartis naisuke, et ta mees määrib oma tagumendiga selle diivani ära😀 Ja neil olidki sellised peretülid kogu aeg. Ja siis sama õps rääkis, kuidas ta noorena Puhja kolhoosis käis. Siis oli meil kuuendas klassis üks eesti keele õpetaja, keda meie klass suutis alati nutma ajada. Ta läks vist koolist minema just nimelt meie klassi pärast, sest me olime jubedad. No mina mitte, aga need, kellele siis kõiki kiusata meeldis, ka õpetajaid.

Koolivälisel ajal tegelesin ma koolilehega – kirjutasin sinna artikleid. Seitsmendas saatsime selle kuhugi võistlusele ka, kus me saime viienda ehk viimase koha😀 Nimelt ainult viis lehte osaleski ja me olime ainukesed põhikoolikad, kes kandideerisid, ilmselgelt ei saanud me Hugo Treffneri ega Miina Härma gümnasistide vastu. Aga see oli huvitav aeg, sest oli mingi periood, kus ma olin selle lehe ainuke tegija, seega olid kõik artiklid minu kirjutatud😀 Meil oli ka eraldi kujundaja, sest minul tollel ajal oli kodus ainult rootsikeelne arvuti, mida ma eriti ei kasutanud. Nii et tihti jäi selle kujundaja ülesandeks ka mu artiklid arvutisse ümber trükkida😀 Kui ma muidu ehk ei oleks viitsinud igasuguseid kooliüritusi väisata, siis kuna ma pidin neist artikleid kirjutama – pidin ma end ikkagi kohale vedama. Polnud mul mingit diktofoni ega midagi, kribasin kõik vastused endale megakähku vihikusse, pärast pidin sellest siis artikli kokku klopsima. Käisin ka meedialaagris kaks korda (seitsmendas ja kaheksandas klassis), kus minu artiklid pääsesid ka alati ajalehte, mis siis laagri lõpuks valmis tehti. Kui koolilehed valmis said, siis olin mina ka see, kes neid teistes klassides müümas käis, üks maksis kolm krooni! Ja selle lehe nimi oli Ninatark. Tegelikult mina ja mu üks klassiõde hakkasimegi seda uuesti tegema, sest vahepeal oli mitu aastat vaikust, kus keegi seda teha ei viitsinud. Võtsime seitsmendas selle enda õlule. Alguses oli sellel ajalehel teine nimi, aga me muutsime selle Ninatargaks🙂

Lisaks esinesin ma alati aktustel oma luuletustega, sest meie klassis oli üheksa tüdrukut ja 14 poissi, aga kuna need viimased ei teinud mitte midagi, siis keegi pidi neidudest selle enda peale võtma. Ja kui ma ühe korra juba sõrme andsin, siis jäingi alati esinema. Käisin luulevõistlustel ka, kus ma vahel mingi äramärkimise sain, aga ei midagi nii erilist. Oma koolis olin alati kuldne teine, sest see sama klassiõde, kes oli füüsikas geenius, kirjutas ka megahäid luuletusi ja oskas neid väga hästi lugeda (tema oli üldse selline klassiõde, kes oli igas aines geenius, temaga hakkasime ka kooliajalehte uuesti tegema).

Tegelikult olid meie klassis päris tugevad õpilased, sest 23-est õpilasest läksid viis Treffnerisse ja kolm Härmasse – seega päris hea tulemus ju. Ma muidugi käisin katsetel, aga ilmselgelt ei saanud sisse, sest minu jaoks olid need ülirasked. Miina Härma inglise keel võttis küll jalad alt ära😀

Vot selline mu põhikool siis oligi. Kohati oli raske ka, eriti just see kõige algus, kui ma just Puhjast tulnud olin. Teismelised võivad ikka õelad olla. Ja kuna ma ei kuulnud ühtegi gruppi, ei olnud ma populaarne, ei olnud nende hulgas, kes kogu aeg popitasid, ei olnud suitsetajate kambas jne, siis olingi kohati erak, sellepärast narriti ka. Ning kuna ma riideid kaltsukast ostsin ja vaene maakas olin.

Milline oli teie põhikool?🙂

9 thoughts on “Milline oli minu põhikool?

  1. Minu kooliaeg möödus Viimsis. Olin keskmine õpilane, meie klassis kiusajaid ei olnud või siis mind ei kiusatud. Paralleelklassides oli küll ilusaid ja poppe tüdrukuid ja poisse.
    Mis on su kiusajatest nüüdseks saanud? Olid nad kooli ajal siis nii kenad? Olen vaadanud, et meie kooli omadest need ilusad kõik ära vajunud, poisid Soomes ehitajad ja siiamaani vaevlevad akne käes.

    • Kusjuures ma eriti ei teagi, mis neist saanud on, üks poiss vist oli paar aastat tagasi Austraalias. Nad pole mul Facebooki sõbralistis ka, et teaksin. Nad olid siis täiesti keskmised poisid-tüdrukud, ei saa öelda küll, et mingid erilised iludused.

  2. Sa olid ikka eriti agar! Tubli! Mina õppisin esimesed neli aastat Keilas, seejärel põhikooli lõpuni Nõmmel. Vanemad mind eriti ei kasvatanud (töötasid KOGU AEG) seega ma mingi paitüdruk ei olnud. Siiski kõiki “sigadusi” ma tagantjärele piisavaks põhjuseks direktori kabinetis istumiseks ei pea ning mitmete õpetajate vastu on mul siiamaani vimm ja tänaval kohates ütleks paar mahlakat sõnagi😀 Ma olin väga varakult täiskasvanulik – 16a olin juba ammu valmis vanemateta elama ja seda ka tegin. Ei sobinud mulle kellegi kasvatamise objektiks olemine ei koolis ega kodus😀

    • Mina ei saanud ka kõigi õpsidega läbi, aga kedagi just ei vihanud. Mul oli “eriline” suhe kekaõpsidega, nendega läksin ma alati tülli😀 Aga mulle kehaline kasvatus ei meeldinud ka.

      Mina kolisin kodust välja alles 23-aastaselt, enne seda vahel elasin natuke mujal, aga päris eemale sai mindud alles kolm aastat tagasi, kui Tallinnasse kolisin😀

  3. Minu kool oli Tartu Miina Härma esimesest klassist kuni lõpuni välja. Ma olin kindlapeale klassi kõige vaesem, viletsa koduga. Isa suri, kui käisin algklassis. Olin aktiivne, meenutan kooliaega ja kooli-, klassikaaslasi ja pedagooge alati suure tänulikkusega – ei olnud meil ainsamatki kiusamist. Oli natuke teistmoodi inimesi, aga neid pigem hoiti, kui et narritati vms. Nojah, mu põhikoolieast on rohkem kui 40 a. möödunud. Poisid olid algklassides lihtsalt ulakad, nagu poisid ikka. Meie klassist läksid peaaegu kõik kõrgkooli, ma olin nende mõningate erandite seas – läksin varakult oma elu peale ja tööle.
    Ääretu tänutunne mu koolile, ilma selleta oleksin hoopis teine inimene.
    Vanuina olen mõelnud, et hindamatu kingitus mu varalahkunud isalt mulle kogu eluks – tegeles, õpetas enne kooli mind, et peeti nii teraseks plikaks, sain kooli sisse.

    • Mul on hea meel, et teil nii ühtehoidev klass oli. Sellised peaksidki minu meelest klassid olema, sest see populaarsete ja mitte nii populaarsete teema on väga haige. Ma üldse ei kujuta ette, kuidas see asi tänapäeval on, aga ma kipun arvama, et see praegune nutiühiskond võib laste narrimisele veelgi rohkem kaasa aidata.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s