Koos elamise võlud/ Komplimentidest, mida me teha ei oska

Kuna ma nüüdseks olen koos elamisega nii ära harjunud, siis mulle tundub, et see Jaanika, kes kunagi veel üksi patja kallistas, oleks nagu nii ammu olnud. Isegi mikrolaineahju mul pole, sest ma kujutan ette, et Härra viskaks selle esimesel võimalusel aknast välja😀 Aga ma olen juba täiesti harjunud sellega, seega isegi ei igatse enam. Oleks mulle keegi aasta tagasi öelnud, et ma isegi ei igatse mikrolaineahju, ma poleks uskunud. Aga no näed siis, mis elu teha võib.

Koos elamisel on tegelikult väga palju võlusid, alustades kas või sellest, et alati saab Härra kaissu pugeda, kui peaks tahtmist olema. Või siis kas või terve öö saab kaisus magada🙂 See on lihtsalt ülimegahea! Siis saab alati kellegi poolsurnuks rääkida, sest mulle meeldib jutustada! Kuigi on ka erandeid, sest kui ma oma seebikaid netist vaatan, siis ma ei kuule ega näe mitte midagi, mis mu ümber toimub. Tavaliselt tahab Härra just siis kõige suuremat tähelepanu😀 Ja mina olen, et oota nüüd, mees, ma ei saa hetkel, natukese aja pärast räägime kas või kõik maailmajutud ära. Mitte et Härra küll eriline jutustaja oleks, sest ta on pigem selline rahulik inimene, kelle puhul peab vahel kontrollima, et kas tal ikka pulss on olemas. Ma kusjuures teengi tema puhul nalja, et ma nüüd kontrollin, kas ta ikka hingab ka😀

Minu sõprade seltskonnas tunneb ta end nüüd kui kala vees, sõbranna kallimaga saavad nad ülihästi läbi. Kui see üle-eelmise nädalavahetuse kitarriõhtu aias oli, siis nad korda- mööda mängisid kitarri ning me kõik laulsime kaasa – mina küll u-duurist puukuuri, aga mis teha, kui lauluhäält pole antud😀 Me tegime seal sellise omapärase asja nagu komplimentide voor – ehk siis kõik pidime üksteise kohta midagi head ütlema. Minu sõbranna sai kõige paremini hakkama, sest tema öeldud asjad olid vist kõige nunnumad. Mehed nii palju ei hiilanud😀 Härra näiteks ütles, et kui me omavahel kohtusime, siis oli meil kohe säde olemas, mis on ülimalt tõsi, aga see ei kvalifitseeru ju komplimentide hulka😀 Samuti mainis ta komplimendina selle ära, et tema oli esimene, kes ütles, et ta mind armastab (oot, aga kuidas see kompliment mulle on, et tema seda esimesena mainis ju? See on pigem kompliment talle endale ju :D)

Samas ega ma ise ka palju hiilanud, sest ma ütlesin, et mulle meeldib Härra puhul see, et ta peab oma lubadusi – seega ei midagi ainulaadset. Sõbranna kallim siis mainis, et naistega ongi tihti niimoodi, et nad tahavad palju komplimente, aga ise ei ütle mitte midagi vastu. Ja siis tuligi jutuks, et millal ma üldse Härrale mõne komplimendi tegin. Pidin meenutama ja ütlesin, et millalgi ikka ütlesin, et ta on nunnu. Härra ütles, et nunnu on küll tore sõna, aga see ei ole eriline kompliment ju😀 Oleks siis kas või seksikas või mehelik vms😀 Nii et jah, pole ma ka mingi suur komplimentide tegija.

Millalgi käis meil Härra parim sõber külas, kes muidu enamasti elab Jõhvis, aga vahel juhtub ka Tartusse. Nad on lapsepõlvesõbrad, sest nad elasid kõrvuti majades Põltsamaal. Vahel Põltsamaale minnes on sõber ka seal nädalavahetust nautimas, aga nüüd eelmisel korral ei olnud. Kuna mina olen selline inimene, kes suhteliselt ruttu saab inimestega jutu peale, siis mul pole kunagi seda muret olnud, et ma oleksin alguses väga vaikne vms – minul sellist sulandamist eriti vaja ei lähe. No alati oleneb, sest ma võin ka väga vaikne olla, aga seda pigem sellisel juhul, kui on suur seltskond, kus on minu jaoks enamasti võõrad inimesed. Kuid ka siis on tavaliselt niimoodi, et õhtu lõpuks ei ole kõik mulle küll enam võõrad, sest kellegagi olen ikka rohkem suhtlema hakanud. Kuigi Härra emaga olin ma alguses maailma kõige vaiksem inimene, et isegi Härra üllatus, et kuidas muidu nii jutukas Jaanika nii tagasihoidlik on😀 Nüüd lobiseme maast ja ilmast, sest Härra ema on ka suur suhtleja. Ka Härra vend on väga jutukas, Härra on peres küll kõige vaiksem. Kõige noorem ja kõige vaiksem😀

Blogiauhindade logistilisest poolest rääkides, siis me ööbime Pihiisa juures. Tal on küll elutoas väike diivan, kuhu me mõlemad Härraga ei mahuks, aga hea inimene annab meile enda magamistoa ning kolib ise üheks ööks diivanile. Pihiisa mainis, et tema toas ning suures voodis pole mitte ükski teine paar varem maganud – seega me oleme esimesed😀 Kui pühapäeval on ilus ilm, siis ehk saame lausa paadiga sõitma minna, sest Pihiisa tegi endale paadiload(kaptenilubadeks nimetatakse neid vist?) ja ostis endale ka väikse paadi. Eks näis, sest kuigi praegu on totaalne kõrb, siis kes teab, mis tol nädalavahetusel toimub. Pihiisa mainis, et võime juba reedel sinna minna ning pühapäeval siis tagasi, aga me vist läheme ikka laupäeval, viime oma asjad tema juurde ära, siis läheme auhindadele ja hiljem afterpartyl liitub Pihiisa ka meiega. Ma kutsusin Pihiisa ka blogiauhindadele, aga kuna ta enam blogisid ei loe, siis ta vist ei tule (minu teada ei loe ta enam isegi minu blogi, sest kasvas kogu sellest asjast välja :D). Samas ta ütles, et eks tal on aega mõelda ka – ehk ikkagi tuleb. Mu parim sõbranna tuleb meiega ehk juba auhindadele ka, sest tema loeb päris paljusid blogisid. Seltsis segasem🙂

Sääsed võiksid mind vähem armastada, sest nad on mu lihtsalt nii ära söönud. Härrat nad küll nii palju ei armasta😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s