Mõned sõnad kriitikast

Käisin täna tööasjades korraks Tallinnas. Päris tüütu oli viis tundi kokku bussiga sõita (edasi-tagasi). Ja mõelda vaid, et mõned kuud tagasi ma sõitsingi iga nädal Tartu-Tallinna vahet, vahel lausa mitu korda. Siis ma praktiliselt elasingi bussis. Nüüd on hea asi see, et mina kolisin Tartusse ja alguses oli stuudio teises linnaotsas, aga veebruaris kolis stuudio ka minu kodu lähedale, kõigest seitse minutit kõndimist. Nüüd ma ei pea enam isegi ühistransporti eriti kasutama, sest kui ma ka kesklinna juhtun, siis viimasel ajal olen seda jala tegema hakanud (või kui Härraga läheme, siis saan autoga). Aga üldiselt ma kesklinna nii väga ei juhtugi enam.

Tegelikult tahtsin ma kriitikast rääkida. Eks ma vahel ikka juhtun Perekooli lugema ja nüüd tuli seal minu blogi jutuks (sellest anti mu blogi kommentaariumis ka teada). Võinoh, mina kui isiksus üldiselt. Ja Härra ka. No tuli kriitikat ühesõnaga. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida, sest mina olen selles vallas juba kala vees, seega mind sellised asjad endast välja ei vii. Olen elanud ühe hullu blogilugeja üle, ühe Delfi puukkommenteerija, kelle kommentaare enam isegi Delfi väga palju läbi ei lase, saades aru, et tegemist on vaimselt ebastabiilse inimesega (mina kusjuures pole seda palunud, aga näed – Delfi on ise väga tark). Seega Perekool on selle kõrval kökimöki. Ja vahel on seal mõned teemad väga asjakohased, seega ma ei arva, et seal elutseksid mõttetud titemammad, kellel muud teha pole, kui ainult kritiseerida.

Üks asi on see, et mina olen tugev ja väga suure elukooli selles mõttes saanud, teine ja hoopis erinev on ehk see, kes ei ole sellise tähelepanu või kriitikaga harjunud (sest noh, seal Perekooli mammutblogijate teemas ei kritiseerita ju mitte ainult blogijaid, vaid ka tihtipeale kõiki, mis neid ümbritseb). Eks see mõjuks mullegi, kui ma taipaksin, et Härrale need halvad kommentaarid südamesse lähevad. Õnneks on ka tema enesehinnanguga kõik okei ning need ei mõju talle niimoodi (teame ju ühte minevikunäidet, kus pealtnäha väga enesekindla mehe just nimelt taolised kommentaarid endast nii välja viisid). Härrat huvitas hoopis see, kes võis küll see naine olla, kellega ta mitmeid aastaid tagasi deidil käis (seal kommentaariumis mainiti, et keegi oli temaga deidil käinud)😀 Ta niimoodi küll ei mäleta. Ega ma ka ei mäletaks😀

Nüüd liigume Perekooli näitest hoopis eemale, sest nagu ma ütlesin, siis see pole midagi märkimisväärset. Kui ma mõned aastad tagasi selle Delfi puukkommenteerija sain, siis ma alguses ka mõtlesin, et miks ometi. Et okei, sulle ei meeldi mu elustiil, mu saade jne. Sa ei ole ei esimene ega viimane, aga teised ei käi igapäevaselt pasandamas seda. Nad ütlevad selle ära ja saavad üle. Sina ei saa… Ja siis sain ma ise hoopis aru, et see ei pea küll minu perset torkima, et keegi on enda elu eesmärgiks minu solvamise võtnud. See näitab tema probleemi, mitte minu. Ja ma sain aru, et teda ajabki kõige rohkem närvi see, et ma ei lase ennast sellest üldse muserdada. Ja siis oli minu kord naeratada🙂

Ja ma naeratan endiselt🙂 Ja kuigi mõnede jaoks olen ma põhjendamatult kõrge enesehinnanguga, kes end täiesti alusetult kaunitariks on nimetanud, siis mitte ükski inimene ei suuda mind selles kõiges ümber veenda. Ja mitte sellepärast, et ma arvaksin, et ma näen nii püss välja… vaid sellepärast, et ma olen iseenda jaoks ilus inimene. Koos kõigi oma vigadega. Ja kogu see teadmine tuleb ajaga. See tuleb sel hetkel, kui sa taipad, et minu moodi maailmas see just niimoodi ongi. Ehk just sellepärast ongi selle blogi pealkiri minumoodimaailm🙂 Ja kõik, kes saavad minumoodimaailmast isiklikus plaanis osa, pole mitte kunagi isegi üritanud mulle selgeks teha, et see ei ole niimoodi. Ju nad ei tahagi seda teha, sest saavad isegi aru, kui suurepärase inimese nad endale sõbraks/tuttavaks/kallimaks on saanud🙂

Kust selline enesekindlus võtta? Lambist see ei tulegi. Nagu ma juba ütlesin, siis see tuleb ajaga. Ja see ei tähenda seda, et ma peaksin end paremaks kui teised. Oh ei. Minul on see tulnud ehk kogemuste ja mõistmiste najal. Õnneks olen ma alati olnud see inimene, kes on oma rida ajanud, ka siis, kui see mingil ajaperioodil on teistele ette jäänud. Ja nii teen ma ka edasi. Tehke teie ka🙂

2 thoughts on “Mõned sõnad kriitikast

  1. See pilt on läbi aegade mu lemmik🙂
    Ja kriitika kohapealt.. Las kritiseerivad, paks nahk on hea asi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s