Kui jalad viivad esmaspäeval peole/ Kas Härra tuleks minuga blogiauhindade jagamisele?/ Küll on hea, et minu ajal veel ainult lõpukirjand oli!

Ma arvan, et viimati käisin ma esmaspäeval peol umbes neli aastat tagasi. Ma ei mäleta, et ma oleksin Tallinnas esmaspäeval peole juhtunud, aga kui see ka juhtus, siis mitte rohkem kui üks kord. Seega kui sõbranna mind üleeile vanade aegade mälestuseks Püssirohukeldrisse karaoket vaatama kutsus, olin ma muidugi käpp. Kuna meil mõlemal oli teisipäev vaba, siis saimegi selle kavasse võtta. Muidugi on mul kahju sellest, et ma laulda ei oska, sest vastasel juhul oleksin ma seda isegi teinud, aga mina oskan laulda ainult u-duurist puukuuri😀 Ja ma kujutan ette, et ma saaksin eluaegse Püssirohukeldri keelu, kui ma sinna laulma läheksin, sest ma hirmutaksin kõik kliendid oma häälega minema. Või nad maksaksid mulle, et ma enam kunagi sellist lollust ei üritaks, mis polekski sugugi halb ju😉

Kui ma ennast väljaminekuks sättisin, siis Härra küsis naljaga, et kas kella 23.00-ks olen kodus tagasi😀 Kuna me sõbrannaga alles kell 20.00 nägime, siis see oli vähetõenäoline, et ma nii vara tagasi jõuaksin. Mehed jäid koju, sest nemad pidid teisipäeval vara ärkama.

Linnas oli palju rahvast, sest just samal õhtul toimus ka öölaulupidu, kuhu meie sõbrannaga ei läinud. Kui ilm oleks veidike parem olnud, siis oleks see kindlasti tore olnud, sest viimati käisin ma seal aastal 2011. Aga kui väljas kallab nagu oavarrest, siis ma ei näe mingit lõbu selles, et ma lihtsalt niisama märjaks saan, kui ma võin seda vabalt ennetada ja kuskil soojas kohas istuda. Läksimegi enne Püssi minekut hoopis Pahadesse Poistesse sööma (mulle millegipärast väga meeldib see koht!). Ja siis sai meenutatud neid vanu aegu, mil kummalgi oli 25 krooni kaasas, sest selle eest sai ühe siidri (siis ma veel õlut ei joonud)😀 Need olid veel sellised ajad, kus me olime alaealised, aga peol tahtsime ikka käia. Kuigi konkreetselt selle sõbrannaga ma sel ajal eriti ei pidutsenudki, sest me hakkasime rohkem suhtlema alles pärast gümnaasiumi lõppu. Ja nendel vanadel aegadel sõime me kõhu alati kodus täis, sest raha väljas söömiseks ei olnud. Ja kui kodust saime 100 krooni, siis olime jube rikkad valmis. Haha, nüüd mõtled, et kui oleks ainult seitse eurot, siis jääks välja minemata, sest alla 20 euro küll eriti ei lähe. Ehk siis jah, kui väljas mitte süüa.

Püssirohukeldris oli alguses väga vähe rahvast, aga aja möödudes lisandus sinna aina enam vihmast tilkuvaid inimesi, kes ilmselt öölaulupeolt tulid. Karaoke kohta võis öelda, et nagu vanadel headel aegadel, isegi mõned lauljad olid samad, kes seitse aastat tagasi😀

Mina: Miks siin nii palju alaealisi on? Keegi võiks nad välja visata.

Sõbranna: Ise käisid ka alakana peol ju!

Mina: Jah, aga mitte Püssis, rohkem Big Benis.

Sõbranna: Sama annab välja😀

Eks tegelikult annabki, aga jah, kohati tekkis vanaema tunne küll. Ja pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad, eksole. Mina, “vana moraalijünger”, hakkan siis tänapäeva noortele moraali lugema, kui ma ise olin omal ajal samasugune või veel hullemgi.

Pidu oli tore, sai palju laulmist kuulata, viimasena lausa lauldi “Eestlane olen ja eestlaseks jään”, kus kogu Püssi rahvas püsti tõusis ja käest kinni kaasa tantsis/laulis. Meid sõbrannaga kutsuti peo jooksul mitu korda tantsima ka, aga me ei läinud. Ei olnud eriti seda tunnet, sest üks karaoketaja ei osanud väga laulda – seega ei tekkinud sel ajal tunnet, et tahaks tantsida ka, kui nii mööda pannakse. Vanasti oli meil poogen, sest kui laulda ei ostatud, me läksime ikkagi tantsima😀 Ma olime tavaliselt esimesed, kes läksid. Nüüd me tantsupõrandale ei jõudnudki. Ise ei tekkinud tunnet, et võiks minna ja kui ka kutsuti, siis keeldusime.

Pärast Püssi läksime Lokaal Pirogovi. Seal oli ka päris palju rahvast. Mulle vahel meeldib erinevaid inimesi jälgida ja seal oli neiu, kes oli silmnähtavalt nukker, et üks noormees ära minna otsustas. Seda aga senikaua, kuni ta samast lauast hoopis teisele noormehele silma viskama hakkas… see noormees oli enne jäägitu tähelepanu pühendanud aga hoopis teisele pliksile, kes nüüd tagaplaanile jäi. Tegelikult need kaks neiut hakkasid selle noormehe tähelepanu pärast võitlema, üks musitas noormehe üht põske ja teine teist😀 Tundusid kuskil napilt täisealiseks saanud inimesed. Ja see oli lihtsalt nii koomiline vaatepilt, sest see esialgne neiu oli nukker, et mees enam talle seda tähelepanu ei pööra, kuigi ta kõigest väest üritas, et ta seda teeks, aga mis lännu, see lännu! Noormees ise oli muidugi sillas ja uhkeldas oma kõige suurema naeratusega, sest kaks neiut võitlesid tema tähelepanu pärast. Tundus, et eriti sillas oli ta just selle neiu tähelepanu pärast, kes seda enne teisele tüübile pühendanud oli (sellele, kes ära läks). Ma oleksin tahtnud selle kurva kuju rüütli juurde minna (ehk selle esialgse neiu juurde, kes enam nii suurt tähelepanu ei saanud) ja talle öelda, et mis sa nukrutsed, lilleke, sest mehi on maailmas nii palju – võta üks ja viska teist. Kui üks ei märka sind, siis keegi ikka märkab! Aga loomulikult ma ei läinud, sest mis see minu asi on, mida inimesed teevad või ei tee. Tähendab, see võib mulle isegi huvi pakkuda ja ma võin seda sõbrannaga arutada, aga pole minu asi teiste teemadesse sekkuda.

Kui kell sai kuskil 01.30 ja meil olid veel tegelikult joogid lõpetamata, otsustasime sõbrannaga, et tuleb koju ära minna, sest väsimus tükkis peale. Võtsime siis linnast taksod ja iga roju läks oma koju!😀

Aga üle pika aja oli tore jälle esmaspäeval peol käia. Ma usun, et umbes kaks-kolm aastat seda jälle ei juhtu, sest ma olen juba oma mõttemaailmaga sellisesse kohta jõudnud, et kui üldse pidutseda vms, siis tuleks seda teha ikka nädalavahetusel (kui sedagi). Nädalavahetusel on peretuttava juubel tulemas, kuhu me Härraga läheme, seda kuupäeva olen ma juba kaks kuud teadnud.

Ma küsisin Härralt, et kas ta minuga blogiauhindade jagamisele tuleks. Ta küsis, et millal see toimub, et nädala keskel veits halb Tallinnasse minna. Ma ütlesin, et 11.juuni – ehk siis nädalavahetusel. Kui see nädala keskel oleks, siis ei läheks ma ilmselt isegi. Ta mainis, et sinna nii palju aega, et kui ma lähen, siis ta võib tulla küll. Kuigi ma kujutan ette, et tal oleks seal surmigav, sest teda blogid ei huvita. Aga ma olen teda nii palju treeninud küll, et kui ma vaatan mingi blogija vlogi, siis ta enamasti saab häälest juba aru, kelle oma see on (kuna ma ei armasta eriti kõrvaklappidega midagi kuulata, siis ta alati kuuleb seda). Malluka ja Briti hääle tunneb ta kohe ära. Ja välimuselt teab paljude puhul, et kes on kes. Ma vahel räägin talle ka, et mäletad ju, see oli see blogija ja tema postitus. Ta on mõnesid vlogisid koos minuga ka vaadanud. Ta kunagi mainis ka, et ta poleks iial uskunud, et ta blogidest üldse nii palju teadma oma elus hakkab, aga mis sa ära teed, kui kallim on blogija, kes ise ka agaralt blogisid loeb😀

Mina: Varsti saabki kaheksa kuud juba koos oldud.

Härra: Aeg lendab tõesti, varsti on juba aasta🙂

Kuna me ei oska öelda, millal me reaalselt suhtesse omavahel läksime, siis me arvestamegi tutvumiskuupäeva, milleks oli 1.september (ehk siis see kuupäev, mil ma teineteist esimest korda elus nägime). Pärast seda läks nii sujuvalt, et suht kohe olimegi suhtes juba😀 Seega ma ei oska seda kuupäeva öelda, seda mäletan, et Facebooki panime selle alles oktoobri keskpaigas, aga selleks ajaks oli juba ammu selge, et me oleme suhtes, teadsime teineteise sõpru jne, ma olin ta ema ka juba näinud. Ja seda mäletan ka, et kui kolmandat korda nägime, enne Meenikunno rabasse minekut (kus ma esimest korda ta sõpru nägin), siis ta küsis, et kas me oleme suhtes. Ma ütlesin, et ma ei tea, sest siis ma ei teadnud ka (või pigem ei julgenud öelda, et jah, võiksime olla küll, sest ei teadnud, mis ta asjast arvab?). Ja selleks ajaks olime me ainult suudelnud, seksini läks veel kõvasti aega. Kuigi ma juba siis jäin tema juurde ööseks, aga me ei teinud midagi, sest mina tõmbasin pidurit kogu aeg. Mitte et ma ei oleks tahtnud juba siis seksida, aga… ma tahtsin oodata🙂

Esmaspäeval pidid abituriendid emakeele lõpueksami tegema. Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis ma olen üliõnnelik, et minu ajal oligi ainult kirjand. Sest minu jaoks pole eriti vahet, kas kirjutada 400 või 800 sõna, aga nüüd on ju lisaks veel see lugemisülesanne. See nõuab ju palju rohkem vaeva! Nojah, need inimesed on vist rohkem õnnelikud, kellele kirjutada üldse ei meeldi, aga ülejäänutel võtab selline asi võimaluse ära. Ma usun, et praeguse süsteemi puhul saaksin ma vähem punkte (lõpukirjand oli mul 79 punkti). Milline süsteem teile rohkem meeldib – kas endine või praegune?

5 thoughts on “Kui jalad viivad esmaspäeval peole/ Kas Härra tuleks minuga blogiauhindade jagamisele?/ Küll on hea, et minu ajal veel ainult lõpukirjand oli!

  1. Mul tuleb Bruno ka kaasa blogiauhindadele. Ise avaldas soovi ja minugipoolest las siis tuleb. Hoiatasin teda ette, et suure tõenäosusega saab tal igav olema, aga ta miskipärast ei usu. Samas on ta Eesti blogimaailmaga päris hästi kursis ja viitsib huvi tunda, nii et kes teab … äkki suudab end tõesti lõbustada😀

    • See on väga tore, et sel aastal tulla saad🙂 Ma usun, et Brunol ei hakka igav, sest ta tundub juba selline inimene, kellel pole mitte kuskil igav, selline seltskonnahing🙂 Vähemalt blogi põhjal on selline mulje jäänud. Ja kui ta on meie blogimaastikuga nii hästi kursis, siis seda enam – saabki näha, kuidas see kõik päriselt toimib.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s