Nädalavahetusest ja isa juubelist /Lugu sellest, kuidas Härra mulle esimest korda “Ma armastan sind” ütles.

Nädalavahetusel saigi siis isa juubel peetud – tähistasime seda vene restoranis Vassilissa. Mu isale on alati selline vene muusika meeldinud, mis seal taustaks mängis. Sünnipäev oli väga tore, Härra nägi mu need sugulased ja peretuttavad ka ära, keda ta veel siiani näinud polnud. Üks peretuttav kutsus meid mõlemaid juba aprilli lõpus sünnipäevale, seega kui enne mingit suuremat pidu ei tule, siis vähemalt siis ikka. Väga tore õhtu oli. Kinkisime mu isale vene kroonuga seotud raamatu, sest selline teema on talle alati huvi pakkunud, isegi ju käis seal omal ajal. Üldse ajalugu on talle südamelähedane, eriti II maailmasõda.

Pärast seda sünnipäeva otsustasime mu ühe õe (selle õega, kes muidu Inglismaal elab) ja Härraga peole minna. Läksime Atlantisesse, aga mitte sinna peasaali, vaid sellesse retrosaali (nüüd on selle nimi Diamonds & Rust Cafe, enne oli Star Cafe). Alguses polnud seal peale meie mitte kedagi😀 Hiljem ikka natuke rahvast tuli, aga siiski mitte eriti palju. Nii tore on käia peol inimestega, kellele meeldib samasugune muusika nagu sulle – ehk siis 80-ndad ja 90-ndad. Mu õde on samuti selle täielik fänn ning Härrale meeldib see ka. Õde veel imestas, et kuidas meile see muusika meeldida saab, kui me sellest ajast ei tea suurt midagi. Ma ütlesingi, et no kuna mu mõlemad õed (ehk siis tema ja mu kõige vanem õde ka) kuulasid seda, kui ma väike olin, siis just sellepärast see mulle meeldibki. Härraga on kusjuures sama lugu, ka tema vanem vend kuulas seda muusikat, kui ta väike oli – ja just sealt see meeldimine algaski.

Käisime tantsimas ja ühel hetkel läks mu õde suitsuruumi suitsetama, Härra läks WC-sse. Jäin lauda üksinda, kui mingi tüüp tahtis teisele poole lauda istuda (ehk siis mu õe kohale). Ütlesin siis, et see koht on hõivatud, aga tüüp mainis, et ta tegelikult tahtis mind tantsima kutsuda, et see istumine pole üldse vajalik. Kui keeldusin, siis ta küsis ikka, et kas ma olen kindel, et ei taha salsat või kaerajaani või ükskõik mida tantsida. Ma olin kindel😀 Kui Härra tagasi tuli, siis mainisin talle ka seda, et keegi kutsus mu tantsima, ta ütles, et ta üldse ei imesta selle üle. Natukese aja pärast ta mainis: “Mina sind küll mitte kellelegi ei anna.” Naeratasin ja ütlesin, et see suhtumine mulle meeldib ning ma ei tahagi kedagi teist, samuti lisasin, et ega mina ka teda kellelegi teisele ei anna😀

Õhtu sujus väga hästi. Tantsisime kolmekesi ringis, siis vahepeal Härraga kahekesi. Kui Härraga kahekesi tantsisime, tuli mingi noormees ja mainis meile, et küll me oleme tublid, et ainukesed tantsijad oleme (siis olime jah), et ainukesed julged😀 Hiljem hakkas mu õde ühe tüübiga tantsima, kes samuti meie lauda istus, lisaks tuli selle mehe sõber ka, kes mõlemad üritasid mu õe tähelepanu saada, aga mitte eriti õnnestunult. Mu õde on alati selline naine olnud, et ükskõik millal sa temaga peole lähed ja vahet ei ole, kas tal on dressid või õhtukleit seljas, siis alati tuleb mingi mees (või isegi mitu), kes lihtsalt üritavad ta tähelepanu saada. Vahepeal hakkas mul lausa sellest esimesest tüübist kahju, sest mu õde vestles nüüd rohkem tolle sõbraga ja tundus, et ta oli natuke kade😀

Meie Härraga väga nende vestlusesse ei sekkunud, rääkisime omi asju. Härra mainis, et ta tegelikult üritas mulle juba varem Flirticus kirjutada, aga kuna ma olin siis nii populaarne, siis ta ei saanud seda teha, sest ainult VIP-id said mulle kirjutada. Ma ütlesin, et päris visa hing ju siis😀 Ta ütles, et jaa, on küll😀

Ühel hetkel jäime jälle kahekesi, sest mu õde läks suitsetama ning mehed kadusid ka oma lauda tagasi. Muusika mängis ja istusime teineteise embuses, kui Härra mulle ütles: “Ma armastan sind, Jaanika.”

Umbes kuu aega tagasi olin ma oma sõbrannaga sel teemal rääkinud, et kas me oleme teineteisele need kolm sõna öelnud. Ma ütlesin, et ei ole. Ja siis mu sõbranna tahtis teada, et kas ma armastan Härrat. Ma ütlesin, et jaa, armastan küll, aga ma ei taha olla esimene, kes seda talle ütleks. Sest kuigi ma tajusin seda ise ka, et ta mind armastab, ei olnud ma seda mitte kunagi tema suust kuulnud. Ütlesingi sõbrannale, et ehk kuulen neid sõnu suvel. Jah, ma olin kindel, et ma millalgi neid kuulen, aga ma ei arvanud, et veel. Kuid seda ma teadsin, et millalgi ma neid kolme sõna kuulen, selles ei olnud ma kunagi kahelnud. Kas või juba see oli vihjeks, et kui ta räägib suvest või tulevastest jõuludest või isegi paari aasta pärasest ajast, siis olen mina alati neis olemas. Aga neid kolme sõna ka kuulda… see oli nii hea tunne!

Sel hetkel, kui Härra seda ütles, kogu ülejäänud maailm seiskus minu jaoks. Kuigi ümberringi käis muusika ja kuskil istusid teised inimesed, siis minu jaoks ei olnud neid enam olemas. Ütlesin talle, et mina armastan teda ka ja lisasin omalt poolt, et ma kusjuures ei eeldanud, et ta seda veel mulle ütleb. Ta ütles, et arvas, et nüüd on õige aeg need sõnad öelda, sest me oleme pool aastat koos olnud. Ja just seda ta tunneb. Tundsin, kuidas süda lööb umbes miljon korda minutis, lisaks tundus, et kohe tulevad õnnepisarad ka. Aga kuna mulle ei meeldi avalikus kohas pisaraid valada ja mu õde oli kohe tagasi tulemas, siis ma ei teinud seda, sest ma ei tahtnud seletama hakata, miks ma nutan (eeldades ka, et need mehed on meie lauas kohe tagasi, kui mu õde tuleb… ja võõraste ees mulle nutta ei meeldi, olgu selleks kas või õnnepisarad, pealegi ega nemad ju aru ei saa, mis pisarad need on).

Mu õde jõudiski suht kohe tagasi ja need mehed tulid ka uuesti. Varsti mainis mu õde, et kell on juba palju ning ta läheb koju ära, mehed muidugi üritasid teda veenda, et ta ei läheks veel, aga ta jäi endale kindlaks. Kui mu õde ära läks, kadusid ka need mehed meie lauast. Meie Härraga jäime veel natukeseks sinna ja siis hakkasime ise ka minema.

Minu jaoks oli see nii super õhtu, sest see tunne, kui sa tead, et see inimene, keda sa armastad, armastab sind ka – see on lihtsalt ülim tunne!

Hommikul ärkasin lambist varem üles ja lihtsalt jälgisin magavat Härrat ja mõtlesin, et kui õnnelik ma olen. Ja mul on nii vedanud.

2 thoughts on “Nädalavahetusest ja isa juubelist /Lugu sellest, kuidas Härra mulle esimest korda “Ma armastan sind” ütles.

  1. Ma ei tea miks, aga ma arvasin, et olete ammu juba teineteisele armastust avaldanud😀 Mulle ütles mees meie esimese deidi lõppedes, tõsi, olime siis ebakained ja temalt tuli:”I think I love you.” Ma noomisin, et liiga vara😀 Ikkagi tore meenutada neid algusaegu🙂

    • Härra ei näita eriti oma tundeid sõnadega välja, seega ta ei olnud mulle seda varem öelnud jah. Ma isegi üllatusin, et nüüd tuli, arvasin, et millalgi kolme-nelja kuu pärast ehk ütleb😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s