Nostalgia ehk noortepeod Atlantises/ Lugu sellest, kuidas ma uksega võitlen, aga see sunnik on visa hing! :D

Kas tõesti on juba veebruari keskpaik kätte jõudnud? Alles oli suvi ju😀 Õnneks varsti tuleb uus. Kuigi ma pigem eelistan kevadet, sest see on palju maagilisem aastaaeg minu jaoks.

Vahepeal käis teine parim sõbranna ka Tartus külas, tema polnud Härra korteris veel käinud. Härra oli ise tööl, aga meie veinitasime – ja väga mõnus oli!🙂 Nagu sõbrannadega ikka, siis juttu jätkub alati kauemaks, nägi nüüd ka Islandi ära (kilpkonn). Meenutasime neid vanu aegu, kui koos noortepidudel sai käidud. Jaa, see oleks nagu eile olnud, kui me 16-aastastena Atlantise noortepidudel käisime. Pidu algas kell 18.00 ja lõppes kell 21.00 – ja need metsikud järjekorrad, mis alati Ati ukse ees olid. Kuldreegel oli ka see, et alati tuli natuke enne peo lõppemist vehkat teha, sest seal riidehoius ei jõudnud iial ära oodata, millal järekord sinuni jõuab, et sa oma jope ometi kätte saaksid (aga kuna me alguses seda ei teadnud, siis ikka passisime päris peo lõpuni). Ka täiskasvanute puhul on klubides vist sama teema, aga kuna ma pole aastaid enam niimoodi peol käinud, et ma alles siis lahkuksin, kui muusika kinni pannakse, siis ma ei oska enam sel teemal kaasa rääkida. Noortepidudel olid lihtsalt nende teismeliste hordid nii suured, sest ega neile ju eriti tihti neid pidusid ei korraldatud ka.

Laupäeval oli esialgne plaan Härraga välja minna. Aga siis algas Eesti Laulu I poolfinaal ja me kumbki lihtsalt ei viitsinud. No tule taevas appi, kui igavad laulud selles esimeses poolfinaalis olid! Õnneks on järgmisel nädalal natukenegi paremad, aga no ühtegi sellist erilist lemmikut mul küll ei ole. Terminaatori ja Põhja-Tallinna “Eiolemulolla” on päris hea järgnevas poolinaalis ja Grete Paia laul on ka päris okei, aga siiski mitte midagi sellist, mille poolt täiega olla (nagu ma eelmisel aastal Stigi ja Elina poolt olin). Kuigi ma ei pruugi seda poolfinaali üldse näha, sest mul on laupäeva õhtul isa juubeli tähistamine restoranis, pärast seda läheme vbl õdedega välja. Kuna mu üks õde on siis üle pika aja Eestis, siis on suht kindel, et ta tahab välja minna🙂 Viimati käiski ta Eestis ju septembris. Härra näebki laupäeval kõik need isapoolsed sugulased- peretuttavad ära, keda ta veel siiani näinud pole. Võinoh, need, kes sünnale kutsutud on, sest me väga paljude oma isapoolsete sugulastega ei suhtle.

Ma avatasin enda jaoks kinoa! No ma olin sellest varem kuulnud, aga siiani maitsnud polnud. Ja siis nädalavahetusel tegin esimest korda ja väga hea oli. Ja kinoa täidab väga kõhtu ka, Härrale maitses samuti. Ta tegi järgmisel päeval ka seda ja siis mina olen veel teinud… seega suht selle sõltlased juba😀

Ma olen siin rääkinud ka, et Härra on muidu selline hästi rahulik mees, kelle puhul peab vahel kontrollima, et kas ta ikka hingab ka üldse😀 Aga üks asi suutis teda küll natuke närvi ajada. Nimelt on tal selline ukselukk korteril, mida on väga raske lahti keerata, sest see on veits… nagu trikiga. Vähemalt minu jaoks. Nii et ma lihtsalt palvetan enne ukseni jõudmist, et ma suudaksin selle lahti keerata ja seda niimoodi, et ma ei peaks rämedalt vaeva nägema. Vahel õnnestub, vahel mitte. No ja siis ma juhtusin mitu korda varahommikul niimoodi töölt tulema, et ma millegipärast ei saanud seda lahti, no ikka mitmeid😀 Ja seega ta pidi ise üles ärkama ja selle mulle lahti tegema, ta võttis seda suht rahulikult, aga lõpuks ütles, et Jaanika, mis mõttes sa ei saa seda ust lahti, et proovid niikaua ukse taga, kuni sa saad selle lahti! Arvestades mu iseloomu sellistel puhkudel, siis see ajas mind nii närvi, aga lõpuks ma pusisin ja sain hakkama ka. Pärast seda tegi Härra mulle veel ühe võtme keeramise koolituse ja ma saan selle umbes 95 protsendi juhtudest kohe lahti – progress!😀 Kui sõbrannaga siia tulime, siis andsin talle ka proovida ja tema… sai selle kohe lahti😀 Seega minu viga ilmselt. Sellistel puhkudel ma mõtlen küll, et ma sain peaaegu täiesti rahatuna Prantsusmaal niimoodi hakkama, et ma ei teadnud, kus ma oma järgmise öö veedan (ole sa tänatud, Couchsurfing, et sa olemas oled!) – aga ühte ust ei suuda lukust lahti keerata! Või olin Mehhikos vabatahtlik ja tegelesin endiste tänavalastega, kes on oma lühikese elu jooksul rohkem näinud, kui me iial ette tahaksime kujutada, aga sain hakkama. Aga nüüd õnneks saan ukse peaaegu kogu aeg ilma suurema pusimiseta lahti. Tundes Härrat, siis ta mingil hetkel oleks mu ilmselt lihtsalt ukse taha pusima jätnud, ka sellisel juhul, kui see oleks mul kolm päeva aega võtnud, ise teisel pool ust öelnud: “Jaanika, sa saad hakkama, ma usun sinusse!” Haha, seda viimast ta tegigi eelviimasel korral, kui ma jälle pusisin täiega kaua, aga siis avas ikka ise. Või siis hoopis see variant, mida ta viimasel korral tegi, et pusin niikaua, kuni ise selle lahti saan. Ja lõpuks sain ka, kuigi ütlesin talle teiselt poolt ust, et tehku lahti ometi, sest mu kannatus hakkab katkema. Ilmselt katkes võtmel ka kannatus või tal hakkas minust kahju, sest selle ukse ma lahti sain. Pärast seda on minu ja ukse läbisaamine igal juhul natuke parem😀

Hiljem meil oli muidugi Härraga see teemaks, et mis mõttes ta ei teinud mulle ust lahti, vaid lasi mul ise täiega närvi minna ja pusida – mis lõpuks ju toimis ja ma sain selle lahti. Härra siis ütleski, et ta on mulle seda 10 korda näidanud, lisaks umbes sama palju kordi ise ust avama tulnud, seega jah, keegi peab lõpuks järele andma – kas minu võtmekeeramise oskamatus või tema närvid, kui ta kogu aeg peab mulle seda avama tulema. Ta valis esimese variandi😀

Vot sellised lood siis🙂 1.märtsil saab pool aastat sellest, kui Härrat esimest korda nägin. Kohati on tunne, et oleks nagu kaks aastat juba.

3 thoughts on “Nostalgia ehk noortepeod Atlantises/ Lugu sellest, kuidas ma uksega võitlen, aga see sunnik on visa hing! :D

    • Jaa, mu isapoolsed sugulased ongi kõik Lõuna-Eestist – Valga- ja Võrumaalt pärit. Emapoolsed on kõik Tartu kandist pärit, seega Lõuna-Eestis ongi mu sugulased ainult.

  1. Ma kusjuures täitsa mõistan seda tunnet nagu oleks kellgiga palju palju kauem koos olnud, kui tegelikult asi on. Minul saab oma kaasaga 29. Veebruar, 6 kuud meie esimeset kohtumisest (2kuud olime selleka ajaks interneti teel suhelnud) täis aga on tunne nagu teaks teda juba kogu igavik🙂

    Ma olen su blogi ikka head paar aastat jälginu ja niii lahe ja tore, et te Härraga üksteist leidsite!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s