Pettumustest, südamehaavadest ja sellest, kuidas alateadvus nõmetseb…

Ma olen alati arvanud, et alates mingist vanusest muutuvad inimesed skeptilisemaks. No elu suhtes üldiselt ka, aga hetkel ma siiski keskenduksin suhetele vastassugupoolega. Ja seda viimast just sellisel juhul, kui inimene on haiget saanud – ehk siis meestes või naistes pettunud. Ma arvan, et me kõik oleme elus kohanud inimest, kes on oma südame saja riivi taha lukustanud – ja isegi, kui peaks leiduma prints/printsess, kes tahaks sealt läbi murda, siis peab ta olema väga visa, et seda üldse teha, sest see tundub esialgu võimatu missioon. Ja ehk isegi on seda.

Mina tean isiklikult nii selliseid mehi kui ka naisi, kes ongi vastassoos pettunud. Olgu selleks põhjuseks siis haigetsaamine, purunenud suhted, abielud jne. Enamasti on pettumus visa tulema, kui ollakse kellegagi kaua koos olnud ja siis see inimene, keda sa nii väga armastad ja kelle eest sa oleksid nõus oma elu andma… sind lihtsalt petab. Ja seda korduvalt. Juhtusin nädalavahetusel vaatama “Kartulite ja apelsinide” kordust, kus oli just see osa, kus Mark pärast kahte aastat uuesti Viviani vaatama tuli. Ma kunagi vaatasin selle sarja algust, aga siis tüdinesin, aga teadsin selle põhiteemat, et Vivian oli kaks aastat tagasi oma mehest lahku läinud, kellega ta oli 10 aastat abielus olnud, sest mees pettis teda teisega ja sai oma armukesega lausa lapse. Samas Vivianiga ei tahtnudki ta kunagi lapsi saada, vaid ainult ütles, et ootame veel jne. Selles osas Mark tunnistas, et ta armastas Viviani, aga noh… ta pole kunagi olnud see mees, kes suudaks truu olla ( ja isegi selle vestluse ajal helistasid talle kaks naist, kellele ta siis midagi kokku valetas). Lausa pakkus, et nad võiksid Vivianiga uuesti proovida, sest noh… naine ju ikka armastab teda. Mis siis, et vahepeal oli paar aastat möödunud, nad olid lahutatud, mehel oli uus naine ja laps ning lisaks veel uus armuke ka. Vivian ütles hästi: “Küll sa oled suuremeelne mees, sul jagub armastust nii palju, lausa kõigile naistele, keda sa näed, kõiki sa pead kohe panema ka.”

Seda osa vaadates hakkasin ma mõtlema, et kui sitt võib olla reaalselt see kogemus, kus sa teist poolt 100 protsenti usaldad ja ta sulle sellise pasa kokku keerab. Põhimõtteliselt 10 aastat oma elust, oma unistustest WC-potist alla lastud. Pärast sellist jama on loogiline, miks inimene pigem oma südame sulgeb, sest nii tundub lihtsam. Ja vbl kui ta seda ka kohe ei tee, aga kui järgmine suhe juhtub samasugune olema, siis pärast seda kindlasti see suure tõenäosusega juhtub.

Minul selline kogemus õnneks puudub, sest mul pole nii pikki suhteidki olnud. Samas eks pärast iga lahkuminekut, ka nendest nii-öelda suhtelaadsetest asjadest, mis alla poole aasta kestsid, oli valus ikkagi. Vbl ma alati ei valanud just pisaraid (ja vahel jälle nutsin nädalaid ning ohjeldamatult), siis tunda andis see ikkagi. Mina pigem mõtlesin, et miks minuga see alati juhtub. Ja vahet ei olnud, kes kelle maha jättis või miks lahku mindi, ikka mõtlesin, et no krt, jälle! Jälle korja oma purunenud süda kokku ja saa normaalseks inimeseks ning ära vingu, sest su neli/viis/seitse kuud on nii väike aeg, et sa reaalselt võiksid kaua kassida. Sest suhte mõttes see pole mingi aeg. Mõni läheb lahku 10-aastasest abielust, vot see inimene võib seda kassimist endale kauem lubada.

Hiljuti ühte ligi 30-aastast naistuttavat kuulates hakkas kurb. Vallaline ja meestes nii pettunud. Tal küll pole 10-aastane suhe lõhki läinud, aga nii kolme-nelja-aastased küll. Nagu sellised inimesed ikka, räägivad nad, et kõik mehed on mõttetud ja nad enam mitte ühegagi tegemist teha ei taha (mehed räägivad sama juttu naiste kohta, kes väga haiget on saanud). Jah, ka mina olen nii mõelnud, kuigi vbl mitte just nii markantselt. Kuigi iga lahkuminek on minusse mingi jälje jätnud (no kas või selle jälje, et jälle kõik pekkis), siis on minus alati alles jäänud see roosamannavahulik printsess, kes usub ilusatesse tunnetesse. Jah, siinkohal võivad paljud öelda, et ju sa, Jaanika, ikka pole piisavalt haiget saanud ja sinu keskmiselt viiekuuseid asju ei saa väga suhteks arvestada. Ehk tõesti. Ehk ei ole ma saanud selles mõttes haiget, et ma oleksin oma minevikus jõudnud kedagi tõeliselt armastama hakata. Sest noh, enne tuli ju lõpp alati kätte. Ja mida siis ikka nii väga nukrutseda, eksole. Hea, et niigi läks, et nii vara lõppes. Aga ma olen saanud selles mõttes haiget, et miks teised oskavad suhteid hoida ja mina ei oska. Isegi mu parimad sõbrannad on mulle öelnud (üks suhtes 5,5 aastat ja teine 6,5 aastat), et nende enda sõprusringkond paneb neile sellise pinge peale, öeldes, et kui nende suhted peaksid kunagi lagunema, siis usk tõelisse armastusse kaotab oma mõtte. Ka mina olen neile seda öelnud, et siis kaotan ma usu armastusse, kui need suhted lagunema peaksid. Iseenesest kohutav asi ju, mida öelda. Ja mitte sellepärast, et neis suhetes mingid tõsised probleemid oleksid (aga eks probleeme tuleb alati ette, neid tuleb osata lihtsalt lahendada), vaid sellepärast, et mitte kunagi ei tohiks asju vaadata kellegi teise mätta otsast. Ikka enda omast ju.

Kogu see eelnev kompott on minusse jätnud hoopis teistsuguse jälje. Ma ei ole enam nii agar oma kallimat kiitma, kui ma seda ehk minevikus oma suhetes tegin. Ja mitte sellepärast, et ma arvaks, et Härra neid sõnu ei vääri. Oh ei, ma arvan, et ta väärib neid kõige rohkem üldse. Võib-olla mingi alateadlik osa minus kardab, et kui ma nii eufoorias kõigest olen, siis millalgi tuleb jälle see krahh? Võib-olla minu petmise unenägu annab mulle alateadlikult märku, mida ma kardan? Ei, kusjuures ma ei karda petmist, sest ma pole seda kunagi kogenud, mind pole minevikus petetud (või vähemalt ma pole sellest teada saanud, mis on ka muidugi alati üks variant). Aga ma olen kogenud erinevaid lahkuminekuid, millest ma olen küll suhteliselt kergelt üle saanud… Võib-olla nüüd ma alateadlikult tajun seda hirmu, et kui miski peaks halvasti minema, siis ma enam nii kergelt ei taastuks? Ehk sellepärast ma enam niimoodi ei poputagi? Alateadvus on üks kohutav asi, ma ütlen teile!

Hetkel ma olengi mõned päevad Tallinnas ja vot kohe üldse ei oska enam üksi olla. Nii harjunud Härraga ju. Eile Härras mainis ka, et nii jama, kui mind pole, sest ta ka juba harjunud, et olen alati ta kaisus.

Vot siis, sai selline imelik postitus, nagu puder ja kapsad kõigest😀

3 thoughts on “Pettumustest, südamehaavadest ja sellest, kuidas alateadvus nõmetseb…

  1. Mind ajab täiesti marru, kui keegi ütleb, et kogu nais/-meessugu on samasugused lurjused. Minu noorpølvearmastus, mis kestis 4aastat, oli øudusunenägu(vägivaldne, truudusetu mees) aga mitte hetkekski ei arvanud ma, et køik mehed ongi sellised. Ma olin alati kindel, et ma leian pöörfi mehe. Ja aasta pärast selle idikaga løpu tegemist, ma ta leidsingi😉 Ma olen arvamusel, et køik inimesed ei kogegi oma elus tøelist armastust ja need kes raiuvad, et seda ei eksisteeri.. Neile ma tahaks lihtsalt øelda, et ma loodan, et sa ei leiagi😀 Muigugi vøivad inimesed øelda, et see peaaegu 2aastat pole veel mingi aeg, et järeldusi teha. See selleks😀 Meie teame ikka, et meil on ØIGE armastus😀

    • Jah, eks see nii olegi🙂 Mina olen ka alati ilusatesse tunnetesse ja õigesse inimesse uskunud. Vbl pärast mingit lahkuminekut on olnud tunne, et aitab sellest jamast, aga umbes kahe päeva pärast olen aru saanud, et niimoodi küll mõelda ei tohiks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s