Sõbrannatsemisest/ Kui Härra lõpuks mind joonistama hakkab

Ma olen alati mõelnud, et ma pole kunagi olnud eriline sõbrannataja. Mul on kaks parimat sõbrannat, kes on mul juba aastaid olnud (üks juba 15 aastat). Eks mul on muidugi teisi sõbrannasid ka, kellega ma vahel suhtlen, aga uusi sõbrannasid ma eriti leida ei suuda. Või ei taha ka, ma ei oska öelda. Mu elus on ette tulnud, et olen mingil peol ja juhtun mingi naisega suures seltskonnas rääkima, kes mind purjus peaga kallistama kukub – mul tekib kohe mõte, et appi, tahaks põgeneda. Samas oma sõbrannasid võin ma lõputult kallistada, aga kui minu jaoks mingi võõras naine mind kallistama kukub, siis ma nii sõbralik pole. Ehk siis minu jaoks see “saame sõpradeks ja lähme homme veel peole ning jagame teineteisega muid saladusi ka” pole väga tõenäoline. Mul on mitu korda juhtunud, et mingi naine tahab minuga sõbrannaks saada, aga ma täiega blokin ja mõtlen igasuguseid ettekäändeid välja, et seda mitte teha. Küll pole mul aega, küll on muud plaanid jne. Ma lihtsalt ei viitsi eriti sõbrannatada😀 Mõnikord küll juhtub, et ehk ma isegi lähen mingi uue sõbrannaga välja, aga sama kiiresti saan ma aru, et tegemist pole ikka üldse minu inimesega ja kadunud ma olengi. Ehk siis mul on jälle muud plaanid ees jne. Ma tean, et see on minust suhteliselt inetu käitumine, aga mis ma teha saan, ma lihtsalt ei viitsi raisata aega inimeste peale, kellega mul palju ühist pole. Kusjuures see ei tähenda seda, et mul ei võiks väljas selle naisega tore olla, pidutsedes eriti vahet nagunii pole. Aga et ma niisama selle inimesega chillida viitsin, no ei😀

Eile käisime Härra ja tema emaga diivanit valimas, Härra emale siis, sest tal on uut vaja. Jaa, isegi nüüd oli Härral väga veendunud arvamus, milline see diivan olema peaks ja ma lõpuks ütlesingi, et kas see diivan on talle või ta emale. Nad mõlemad hakkasid naerma ja Härra ütles, et panid ära nüüd, Jaanika😀 Ma olen arvamusel, et kui see mulle pole, siis peaasi on ikka see, et selle omanikule see meeldib. Ma võin olla suur kobiseja, aga seda ainult sellisel juhul, kui see mind ka kuidagi puudutab. No samas, oleneb ka, sest vahel mulle meeldib niisama ka ikka kobiseda😀

Pärast mitmeid tunde erinevaid poode kolades jõudsime lõpuks koju ja kuna siin lähedal on kelgumägi, siis lasime mäest alla. Kuna meil kelku pole, siis võtsime kilekotid appi! See oli nii mõnus, kuigi minu liug tuli palju lühem kui Härral, aga tore oli end jälle lapsena tunda🙂 Ma polnud vist oma 12 aastat kelgutanud, viimati vist siis, kui oma puust kelgu Laululavalt alla sõites puruks sõitsin. See oli lausa perereliikvia, mis oli 30 aastat vastu pidanud, aga siis tuli 14-aastane Jannu, kes selle tükkideks sõitis. Mul polegi kunagi Salvo kelku olnud, oligi see puu oma, millega oli ohtlik salvokatele sisse sõita, sest keegi oleks siis väga haiget saanud.

Härra joonistab hetkel, sel korral siis mind. Kui enne küsisin, et mida ta joonistama hakkab ja ta ütles, et mind, siis ma ütlesin, et oli ka juba aeg, kaua ma veel ootama oleks pidanud😀 Et ma juba ammu ootasin. Ta ühe mu foto järgi teeb seda, ma veel vaadanud pole, enne ei vaata vist ka, kui alles valmis on. Ta leidis ühe pildi, kus mu silmad tunduvad tumepruunid, kuigi tegelikult on helepruunid, aga kuna ta teeb selle järgi, siis tulen ma eriti pruunide silmadega😀 Eks näha ole, milline see tuleb🙂 Enne ta mainis, et nii mehe moodi tuleb, ma ütlesin, et proovigu ainult mind mehena joonistada😀 Nüüd siiski ütles, et täitsa naise nägu tuleb! Parem oleks!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s