Niisama mula/ Reketi uus laul “Hommik” on lihtsalt super (ja üldse Reketi laulud on head!)

Olen nüüd Tartus. See on nii naljakas, kuidas vanasti tähendas nädalavahetus alati mingit väljaminekut või ikka mingit sotsialiseerumist, nüüd tähendab see aga enamasti teleka ees uinumist, sest ma lihtsalt ei viitsi välja minna. Kuna Härra on ka pigem kodulembeline, siis ta ka ütleb, et ei viitsi 😀 Kunagine Jaanika oleks kindlasti pigem eelistanud väljaminekut, aga nüüd tundub kord kahe kuu jooksul pidutsemine täitsa piisav, pole rohkem vajagi.

Härra sai neljandal katsel lõpuks sellise joonistuse minust valmis, millega me mõlemad rahule jäime. Need eelmised olid nagu mingi naabri-Jutad, mille ta lõpuks minema viskas. Pärast kolmandat korda ebaõnnestumist joonistas ta vahepeal Taylor Swifti, mis tal kõvasti paremini välja tuli. Ja eile siis tuli selline pilt minust ka, millega ma rahule jäin. Algaja kohta väga okei, nüüd ripub see meie voodi kohal ka 🙂 Mina olen igal juhul väga rahul sellega ja tegelikult meeldib mulle selle juures see, et ta ikka nii kaua üritas, kui normaalne tulemus tuli. Naised on ikka kummalised, sest noh… ikka ütlevad, et pole vaja enam, aga sisimas endiselt loodavad, et ega sa enne ju ometi ei loobu, kui midagi normaalset tuleb. Ma ka ütlesin talle, et tegelikult ma ikka ootan, mis siis, et ma vbl seda välja ei näita, aga ta teadis seda nagunii 😀 Ehk küll ma poleks seda kohe oodanud, aga millalgi ikka.

Ja muidu läheb ka vaikselt, teen süüa ja üritan ikka veits mitte nii lohakas naine olla, nii et edusammud. Ja muide, Reketil on uus laul “Hommik”, mis on ülihea, soovitan kuulata! Nimelt ma avastasin Reketi siis, kui kuulasin laulu “Kõik”, kus temalgi oma roll on. Parim osa oli tal seal! Samas Beebilõust ajab mul südame pahaks, õnneks seal laulus on tema osa viimane, seega ma siis alati panen algusesse tagasi. Mulle väga meeldib see laul ja Inese roll ka selles, aga Beebilõust rikub kõik ära. No ja pärast seda hakkasin ma rohkem Reketi loominguga tutvuma ja nii hakkas meeldima, seda kõige uuemat laulu olen ribadeks kuulanud, kuigi see tuli alles paar päeva tagasi välja. Reket osales ka ühes Liis Lemsalu videos ja see osa, et pole teinud Liis Lemsalu, ei vasta enam tõele 😀 Naljakas, sest ma tavaliselt ei kuula sellist muusikat, aga Reket on alates juunist mu üks lemmikuid, sest siis kuulsin temast esimest korda üldse. Superhea avastus!

Advertisements

Paar sõna nädalavahetusest/ Pubekaea nostalgia…

Minu nädalavahetus oli väga tore. Otsustasime Härraga reedel, et sõidame laupäeval Põlvamaa metsade vahele mu sõbrannale ja tema kallimale külla. Kuna mu sõbranna on nüüd Eestis tagasi, siis ta enamasti just seal resideerubki (vahel käib vanematekodus Tallinna lähedal ka).

Nii et nädalavahetus hõlmas lauamänge, bowlingut Põlvas, lumist Taevaskoda ja sealset jalutamist! 🙂 Ma polnudki kunagi Taevaskojas talvel käinud, ikka ainult suvel ju. Nüüd oli väga tore, tegime sõbrannaga lumeingleid lumes, õnneks väljas väga külm ei olnudki. Bowlinguga oli see asi, et kuigi Härra mängis seda esimest korda elus, siis ta pani selle kinni, mida ma juba eeldasin ka 😀 Tal kuidagi tulevad sellised asjad hästi välja. Mina olin kunagi bowlingus päris hea, aga nüüd pidin alla vanduma – jäin kolmandaks! Alguses olin üldse viimane, aga lõpuks suutsin sõbrannale siiski ära teha, aga mehed olid muidugi väga kaugele ette rebinud ennast. Härral ei tulnud esimesed kaks lööki ka üldse välja, sest ta polnud seda varem mänginud, aga siis aina striked suht tulidki 😀 Ma vist polnud kunagi mänginud bowlingut niimoodi, et üks mängija oleks vasakukäeline (Härra on vasakukäeline). Hästi omapärane oli vaadata, et keegi teise käega kuuli viskab, vähemalt minu jaoks küll. Ma pärast mainisin Härrale, et kui järgmine kord kahekesi bowlingut lähme mängima, siis peame kindlasti tegema niimoodi, et see, kes kaotab, peab midagi tegema ( a la õhtusöögi või midagi… palju huvitavamat teise jaoks :D). Ma olen suht kindel, et ma saaksin pähe, aga mulle meeldib vahel see võistlusmoment, see paneb mind rohkem pingutama. Eriti sellisel juhul, kui võit on väga magus.

Laupäeva õhtupoolikul mängisime kaarte ja lauamänge. Monopol võttis viis tundi aega! Oleks ilmselt kauemgi läinud, aga lõpetasime selle ära, sest kell oli juba 03.00 öösel. Ma mängisin teist korda elus Monopoli ja kui suvel 2014, mil ma seda esimest korda elus mängisin, võitsin ülekaalukalt, siis nüüd jäin esimesena pankrotti, järgmisena ootas sama saatus ees Härrat, sõbranna ja ta kallim oleksid võinud veel edasi mängida, aga seal otsustati, et võitjaks jääb see, kellel on rohkem raha ja kinnisvara (sõbranna kallim siis). Selle juures oli omapärane see, et kui näiteks Härra pidi umbes 10 miljonit maksma, siis ma täiega naersin, aga täpselt sama või veel hullem maksmine ootas mind järgmise ringiga ees 😀 Ja nii mitu korda. Ma vist passisin meist kõige rohkem vanglas ka.

Üks ülihea mäng on veel “Reaalsuskontroll”. See on siis selline mäng, kus igale kaardile on kirjutatud üks väljend, mille sa saad siis vastava inimese juurde panna, kelle puhul sa arvad, et just see võiks tema kohta käia (aga valepidi loomulikult, et ta seda kohe ei näeks). Ja hiljem siis kõik võtavad oma kaardid ja vaatavad, mida nende kohta siis arvati. A la “Kõige kuulsam inimene” või “Kõige säravama naeratusega inimene” või ” Kõige kohmakam” jne.

Nii et saimegi magama kuskil kell 04.00 hommikul. Pühapäeva hommikul ootasid meid sõbranna küpsetatud pannkoogid ja siis edasi läksimegi Taevaskotta jalutama 🙂 Kuskil 16.00 hakkasime siis tagasi Tartu poole sõitma. Härra mainis ka, et ta jäi nädalavahetusega nii rahule, mina jäin ka. Kuigi me laupäeva õhtul veel mõtlesime, et ehk läheme Põlva ainukesse ööklubisse, aga lõpuks saime kõik aru, et ei viitsi küll välja klubitama minna, et parem selline vaikne mänguõhtu.

Meenutasime sõbrannaga seda, kuidas me aastal 2001 Hea Lapse kaudu kirjasõpradeks saime. Ja ma eile just käisin oma isakodus, kus leidsin 6 lk neid lauseid ja tähelepanekuid, mida ma omal ajal kirjutanud olin. Sõbranna pani mõned head laused kokku ja kinkis selle mulle, kui ma 20 sain. Ma kujutan ette, kui palju see aega võttis, sest me kirjutasime aastatel 2001 – 2007 ikka megalt kirju, seega ta pidi neid palju sorteerima. Minu kõige pikem kiri oli 20 A4 täis (mõlemalt poolt kirjutatud ja käsitsi loomulikult, sest kirjutasime tiguposti teel). Pidin mitu marki peale kleepima, et see kohale ikka jõuaks 😀 12-ndas kirjas mainis sõbranna mulle, et ma ei tohiks ruudulisel kirjapaberil igale ruudule kirjutada, sest ta ei saa niimoodi mu suurest käekirjast aru… Mina kribasin siis vastus, et mis see minu asi on, kui ta aru ei saa 😀 Olin juba lapsena natuke ülbe. Õnneks sõbranna kirjutas ikka vastu ja mina hakkasin joonelisele kirjapaberile kirjutama. Kuigi sõbranna on öelnud, et nüüdseks saab ta mu käekirjast väga hästi aru, et võiksin vabalt igale ruudule kirjutada, sest ta on harjunud sellega juba. Mõtlesin, et kirjutan mõned tähelepanekud ka siia, mis mu kirjades tollel ajal olid (tegelikult ma kirjutasin need küll Facebooki, aga nüüd siis kopin sealt, lisan ehk mõned juurde, mida seal ei olnud. Laused on muutmata kujul):

1) Minu lemmiknäitleja on Sonia Smith. Mu lemmikriik on Venetsuela. Ja mu lemmikbänd on…on…, ei, tegelikult mul pole lemmikbändi (esimesest kirjast sõbrannale, 2.juuni 2001 ehk ma olin siis 11-aastane).

2) Ma olen vaimustuses! Sa vastad alati nii kiiresti. Ja muide, kas sulle meeldib Endrique Iglesias? Ja Richard Dean Anderson ehk Magaiver? (juuni 2001)

3) Mul on põrkepall, aga ma ei tea, kus ta on. Ma pesen enda pead Timoteiga (juuni 2001)

4) Kelleks sa saada tahad? Ma tahan saada kirjanikuks. Ma proovisin kirjutada raamatut “Kolmikute maailm”, aga ma jätan selle pooleli. Ma kirjutan uue raamatu, Stellast. (jaan 2002)

5) Ma saadan sulle sõbrapäeva kaardi, seal on kirjutatud “For my Valentine”, nagu see oleks poisilt tüdrkule, aga ära pane seda tähele. (veeb 2002)

6) Tead, ma olen täitsa tuisupea, saatsin sulle kaks sõbrapäevakaarti, olin unustanud, et olin juba varem ühe saatnud! (veeb 2002)

7) Mul hakkab kõhus keerama, kui ma Rammsteini kuulen. (märts 2002)

8) Võib-olla sa enam ei mäletagi mind? (dets 2002)

9) Sinu sünnipäev on 1.OKTOOBER! Ja ma saatsin sulle kaardi (dets 2002, kui sõbranna mu sünnipäeva unustanud oli).

10) Ma käin hispaania keeles, mida annavad ühed misjonärid (ära nüüd mind jumalausklikuks pea!) (veeb 2004)

11) Ma loodan, et sa väga närvi mu lohakusest ei lähe. (märts 2004)

12) Mis on kõige pikem sõna inglise keeles? Eks ikka SMILE, sest terve miil jääb S-i ja E vahele. (aprill 2004)

13) Mu unistus on Mehhikosse minna.  (dets 2004)

14) Mu raamat “Tõehetk koos Annaga” ootab oma järge. Muide, tegin 20-realise saksakeelse luuletuse, 2 tundi võttis aega. ( jaan 2005)

15) Ma lähen hulluks, kui ma ei saa hispaania keelt õppida! (jaan 2005)

16) Mulle meeldivad nii su luuletused, need on nii minu stiilsed luuletused. (jaan 2005).

17) Ükskord, kui ma “Vapraid ja Ilusaid” vaatasin ja Eric ja Stpehanie lahku läksid, nutsin täiega. (jaan 2005)

18) Ka minu arvates on eurolaulud puhta pask! Muide, ma panin tähele, et kirjutan paljudele lausetele hüüumärgi lõppu, ma ei tea miks. (veeb 2005).

19) Hinnaalandusi ma ei tee. (apr 2006)

20) Kõik, mis ei tule vabalt, pole määratud tulema. (apr 2006)

21) Vahel vatran ma nii palju, et kõik vaatavad mind imelikult. (mai 2005)

22) Kõige hullem siin elus on ükskõiksus. (mai 2005).

23) Mulle absoluutselt ei meeldi olla üleslöödud. (juuni 2005)

24) Me oleme liiga noored, et taluda eksamipinget. ( juuni 2005)

25) Mul võiks olla nii palju raha, et eralennukiga Mehhikosse sõita, seal lõunat süüa ja siis tagasi tulla. (juuni 2005).

26) Ma pole elu sees ühtegi valemit pähe õppinud. Väite alla, et elu tuleb elada, ei kuulu mata tuupimine. (aug 2005)

27) Pisarad on vaid nõrkus, mis tuleks maha matta. Kui mul oleks valida, kas ma oleks tõeliselt hea või tõeliselt halb, valiksin ma viimase. (aug 2005)

28) Õnne sõnastada ma ei oska. (aug 2005)

29) Mõelda tuleb eelkõige iseendale ja seega koolis teiste teadmistepagasit kasutada, alles siis tuleb teistele mõelda (nov 2005).

30) Me peame näiteringis ise välja mõtlema, kuidas me “teistessse hulludesse” suhtume. See mulle ei meeldi. (dets 2005)

31) Ma kavatsen vallutada oma Ameerika mitte midagi tehes. Õnnestumise võimalus 1 %. (jaan 2006)

32) Tegelikult on minus natuke edevust. See, et ma endale meeldin, pole ju halb, ega? (veeb 2006).

33) Ma teadsin, et mul on kõrge ego, nüüd veendusin, et sinul ka. (mai 2006).

34) Pikad poisid, targad poisid. (juuli 2006).

35) Kui inimene kirjutab “uisutama” asemel “ujustama”, on midagi viltu. (juuli 2006)

36) Ma hakkan vist hulluks minema, keegi ei fänna seebikaid, aga mina fännan. (juuli 2006).

37) Ma pole kangekaelne, ainult tundun selline. (juuli 2006).

38) Olen nüüd internetisõltlane ja ei kirjuta sulle enam nii tihti. (okt 2006).

39) Ma näen head vaid nendes inimestes, kelles ON headust. (veeb 2007).

40) Vahel ärkan ma üles tundega, et ma olen eriline. (märts 2007)

Need panin Facebooki, aga mõned stiilinäited veel:

1)Meil oli koolis jõuludisko, mis toimus ööklubis. Seal oli üks võredega väike lava, kus tavaliselt, kui on suurte diskod, tantsitakse striptiisi. Alguses ei julgenud keegi sinna striptiisilavale minna. Mina läksin esimesena. (dets 2002)

2) Minu kõige piinlikum hetk oli, kui pidin koolilehe jaoks tegema… intervjuud, ta isa on ju kuulus. Üks 9.klassi poiss läks mööda ja küsis: …, kas oled endale uue pruudi leidnud?” Ma punastasin. (juuli 2004, hetkel noormehe nimi eemaldatud lausetest).

3) Tead, mul on kodus rootsikeelne arvuti. (dets 2004)

4) Tartu poisid ei tule noortepidudel isegi suure flirtimise peale tantsima. (apr 2006)

5) 01.07.2005 suudlesin ma esimest korda elus, Poisikesega (olen temast blogis kirjutanud ja ta pseudonüüm oli just Poisike). Aga ärgu ta arvaku, et järgmine kord ma magan temaga! Mulle meeldib Poisike rohkem kui… (juuli 2005, olin samal mingi teise noormehega ka paar korda väljas käinud, aga Poisike sümpatiseeris rohkem).

6) Ma ei suudaks ilma vormelita hakkama saada. (juuli 2005)

7) Ma olen palju vabama mõtlemisega kui sina. Mina ei pea end ohvriks tooma, kui kõik poisid on nagunii sead ja petavad tüdrukuid. Kahe kutiga VÕIB sebida. ( juuli 2005, kui sõbranna mulle moraali luges, et ma samal ajal Poisikese ja ühe teise noormehega väljas käisin, selle teise noormehega käisime me ainult jalutamas, iial isegi ei suudelnud).

8) Enam ma Poisikesele oma pastakat ei kuluta, mitte kunagi. (aug 2006).

9) Narkootikume tarbivatel inimestel pole õigust õnnelikuks saada. (aug 2005)

10) 12-või 13-aastasena oli palju kergem kui viieteistkümnesena. (okt 2005)

11) Hommikul olid enamus tüdrukuid hambapastaga pasteeritud, ka mina. (nov 2005)

12) Prahti loobin ma maha küll. ( nov 2005)

13) Ma pole saanud eestlaseks olemise üle suurt uhkust tunda, alati on jamad nagu poliitikutega või presidendilossi skandaal. (jaan 2006)

14) Probleem on, et me sinuga elame pilve peal. Alla tulla ka ei taha. (juuni 2006)

15) 21-aastane on vist juba mees? (aug 2006)

16) Mul oli lillakas-roosa minikleit seljas ja ma liigutasin end beibelikult nagu Eha Urbsalu. Hiljem, kui üks kuuendik möödus, mainis ta: “Kas sina oledki see seksikas tantsija?” ( veeb 2005)

17) Ma ei usu absloluutselt Jumalat, pigem usun kuradit. Aga ma vajan armastust. (juuni 2005)

18) Edaspidi kui ma näen tänaval mõnda poissi, umbes endavanust, siis küsin kas või kella. Kui ise härjal sarvist ei haara, ei tee seda ka keegi teine. (juuni 2005)

19) Tänapäeva ühiskond on kaotanud mu usu. (märts 2006)

20) Kui… ja … ise ka aru saaks, kui palju me peame sinuga pingutama, et mitte jätta muljet, et nad meeldivad meile! Eks see elu on ju raske, kui pead kogu aeg vaatama, et keegi tähele ei paneks? (veeb 2005)

21) Ma sain ühe… kokku, ta oli tõeline peletis! Välimus loeb. Jah, … on päris kole, õigesti teed, et temaga enam ei suhtle, joodik, nagu ta on. (aug 2005, jällegi nimed eemaldatud ja punktid asemele pandud).

22) Minu silm on kuningas. (nov 2005)

23) Playback-show pole julguse välimääraja! (jaan 2006)

24) Ma istusin kogemata su latiinoplaadi ümbrise peale, mõra tuli sisse. Kuidas ma ometi saan nii lohakas olla? Kas andestad mulle? Palun andesta! (juuli 2005)

Aitab ka vast 😀 Aga jah, ma kunagi ehk loen kõik kirjad läbi, mis ma pubekana sõbrannale kirjutasin, need on tal alles. Mul on tema kirjad ka alles, ilusti nummerdatud ja puha. Mäletan, et kui 16-aastaselt oma vanu kirju tahtsin lugeda, siis olin sõbranna peale solvunud, et ta neid nummerdanud polnud, sest pidin ise neid sorteerima hakkama, et neid kronoloogilises järjekorras lugeda.

Vot selline lugu siis!

Surmaga lõppevad unenäod, jätke mind ometi rahule!

Ma tahan olla jälle see normaalne inimene, kes tavaliselt ei mäletanud oma unenägusid… või siis vähemalt nägi unes midagi sellist, et Üllar Jörberg saadeti Eurovisioonile. Ehk siis kokkuvõttes sellised suht mõttetud unenäod, mille puhul ei ärka higimull otsa ees üles (nojah, see Jörpa saatmine Eurovisioonile on ka natuke õudne lugu, aga minu elu sellest vähemalt ei muutuks).

Ma siin kirjutasin ka, et natuke aega tagasi nägin ma seda bussiõnnetust unes (ise samal ajal bussis magades!). Nüüd pärast seda, kui kilpkonn akvaariumist välja ronis, ärkasin ma eile hommikul higimull otsa ees – sest ma nägin unes, et ta ronis sealt uuesti välja, aga sel korral hoopis õnnetumalt, sest ta kukkus ennast surnuks 😦 Ehk siis kilp oli katki. Unes üritasin Härrale helistada, aga tal oli telefon välja lülitatud. Ja siis ärkasin üles ja olin suhteliselt hirmul… Ilmselt oleksin Härra kaissu pugenud, aga ta oli juba tööle läinud. Oeh…

Ma tean, et paljud inimesed näevad tihti selliseid unenägusid, aga ma pole üldse harjunud, sest ma enamasti ei mäleta oma unenägusid. Ja kui ma ka mäletan, siis need on sellised igavad ja tavalised, keegi kunagi surma ei saa jne. Bussiõnnetuse unenäos jäin ma ainukesena ellu (mis iseenesest on ju hea märk!), aga siiski – laibad olid ümberringi, samuti ei saanud ma ennast liigutada. Seega ma nägin surma unes. Ja nüüd ka.

Kui ma ka kunagi mõtlesin, et päris tore oleks rohkem oma unenägusid mäletada, siis ma nüüd võtan oma sõnad tagasi. Ainult sellisel juhul on tore, kui te saadate mulle Ashton Kutcherist või Matthew Mcconaughey’st erootilisi unenägusid, aga mitte sellist kräppi. Ei, aitäh! Ma ei soovi seda jama.

Väike ja nõme keelevääratus…

Vaatasime Reporterit ja seal näitas naist, kellel on 12 last.

Mina: Appi, mingi üheksa aastat oled rase oma elust. Kuidas tal kõik nimed meeles on? Ja mõtle, kui lapsed on samal ajal teismelised, sellel naisel peavad küll terasest närvid olema. Isegi üks laps on koorem…ee…vastutus (ma tegelikult tahtsin ka öelda vastutus, mitte koorem, aga ma ei tea, miks see sõna mul enne tuli).

Härra veits mõtlikuna: Koorem? Laps ei ole kunagi koorem.

Mina: Ei olegi, ma mõtlesin vastutus ikka. Mina 12-ne lapsega küll hakkama ei saaks.

Härra: 12 on palju tõesti, aga ükski laps ei ole kunagi koorem.

Ma küll endiselt arvan, et ma niipea veel lapsi ei taha, aga samuti ma ei arva, et nad koormad oleks. See läks nüüd küll halvasti natuke. Ma olen siin blogis kunagi ka kirjutanud, et ma olen suht lastekauge inimene, mis ei tähenda seda, et ma neid kunagi saada ei tahaks, aga ma pole selline naine iial olnud, kes teiste laste puhul mõtleks, et endal võiks ka juba olla. Samas tehti mulle juba siis selgeks, et teiste laste puhul ei peagi sellist tunnet tekkima, sest nad pole sinu jagu 😀

Mõned sõnad kilpkonnast

Ärkasime täna ehmatuse peale. Kilpkonn oli oma akvaariumist välja kuidagi roninud ja kukkus maha. Härra ütles, et ta ei ole kunagi niimoodi teinud, seega oli see tema jaoks ka uus asi. Ma olen terve päev googeldanud, et kas selline kukkumine võib talle väga palju kahju teha, aga kõikjal öeldi, et kui kilp pole viga saanud ja kilpkonn normaalselt käitub, siis on kõik vist okei. Härra pani sinna ühe asja ette, kust ta nüüd välja ronis, mujalt ta seda teha ei saa. Island (kilpkonna nimi) on suhteliselt väike veekilpkonn, kes elab 100-liitrises akvaariumis. Paar korda kuus oleme teda natukeseks välja ka akvaariumist võtnud, aga ta väga kaua ei tohi sealt eemal olla. Härra sai selle ühe silmaga kilpkonna sõbralt umbes aasta tagasi, ta on sünnist saadik ühe silmaga olnud. Ja Härra sõber ka ei teadnud, kui vana ta on, seega pole meil aimugi, kui vana ta olla võiks. Aga kilpkonnad elavad nagunii väga kaua ja ma millegipärast ei usu, et ta väga vana oleks. Ma lihtsalt loodan, et see kukkumine teda kuidagi ei mõjutanud.

Hakkasin täna lugema, mida kõike võiks kilpkonnale veel süüa anda ja ütlesin Härrale, et ta on teda liiga üheülbaliselt toitnud. Haha, ma olen ikka naljakas naine, ise söön meeleldi rämpsu, aga kilpkonn peab korralikult ja tervislikult toituma 😀 Kui termomeeter üks kord kraadi võrra vähem näitas, kui tegelikult peaks, siis ma olin paanikas, et kas veesoojendi ikka toimib nii nagu vaja 😀 Või kas need lambid ikka valgustavad tema eluolu ikka nii palju, kui tal vaja on. Mulle tundub, et ma olen Islandi vaikselt nagu lapsendanud või nii 😀

Härral on mingi joonistamise power peal, joonistab juba teist tiigrit, alles ühe lõpetas. Sel korral teeb veidi keerukama kui eelmise 🙂 Õhtul joome selle šampuse ära, mis vana-aastaõhtul joomata jäi. Lõpuks ometi on nädalavahetus, praegu tahakski ainult sooja pleedi all olla ja mitte mingil juhul kuhugi välja minna. Ajage mind palun üles, kui kevad lõpuks tuleb, sest mul on sellest külmast juba kopp ees. Ma tean jah, et valge vaip võib tore olla, aga natukene soojem võiks väljas küll olla. Ja toas ka tegelikult.