Unenäod ja hirmud

Nägin eile ühte oma parimat sõbrannat, keda ma polnud kolm kuud näinud, sest ta elas just niikaua välismaal (viimati nägimegi siis, kui septembri lõpus neljakesi Tallinnas Patrickus söömas käisime: mina, Härra, sõbranna ja Pihiisa; sõbranna kui ka Pihiisa nägid siis Härrat esimest korda, aga me olime mingi kolm nädalat koos ka olnud ainult). Ja nagu sõbrannade puhul ikka, siis juttu jätkub kauemaks!🙂 Sõbranna mainis ka, et ma olen kuidagi rahulik, teistmoodi. Ma vist ei jõua kõiki neid kordi kokku lugeda, kui palju ma seda viimasel ajal kuulnud olen. Mu teine parim sõbranna räägib seda kogu aeg, kui me näeme😀 Kuigi paljud arvavad, et selle põhjuseks on Härra, siis ma päris kogu au talle ei annaks, sest see protsess hakkas minuga toimuma juba varem.

Tegelikult tahtsin ma hoopis kahest asjast kirjutada, mis on seotud bussidega. Kuna Tallinn-Tartu marsuut on minu teine kodu suht, siis on üks asi, mis mind selle kõige juures häirib. Ma enamasti sõidan bussidega siis, kui need ei lähe täis, seega saab vabalt istuda niimoodi, et mitte keegi kõrval ei istu. Ja vahel tuleb ikka inimene, kes istub täpselt minu kõrvale, kuigi kolmveerand bussi on täiesti tühi. Jah, ma saan aru, et ehk ta koht oligi just see number, aga kui mina oleksin samas olukorras, siis ma istuksin küll mujale, sest ma ju näen, et ruumi on palju. Kuigi jah, hea on selle asja juures see, et enamik inimesi avastades pärast bussi liikuma hakkamist, et kohti ikka jagub, istub siiski mujale. Kuid mõned siiski ei istu, siis ma pean ise sellest inimesest mööda kobima, et mujale istuda. Ma lihtsalt jumaldan üksi istumist ja kui selleks võimalus on, siis ma teen seda igal juhul (ma mõtlen siis, kui võõras inimene istub kõrval). Ja ma tahan alati akna pool istuda, alati. Kui me oleme Härraga koos juhtunud Tallinn-Tartu vahemaad bussiga sõitma, siis on tema õnneks see, kellele just meeldib vahekäigu pool istuda, seega sellega on ka rahu majas, ei pea vaidlema hakkama😀

Teine asi on see, et umbes kuu aega tagasi Tartust Tallinnasse sõites nägin ma unes, et selle sama bussiga, kus ma hetkel olen, juhtub õnnetus, et me sõidame kraavi ning üle katuse (ja seal unenäos ma ka tol hetkel magasin, kui õnnetus juhtus). Et ma olen ainuke ellujääja, sest mul oli turvavöö kinni. Ma juba enne kinnitasin bussis ka alati turvavöö, aga pärast seda unenägu olen ma eriti hoolas, sest ma ärkasin pool tundi enne Tallinnasse jõudmist üles ja kujutasin ette, et midagi selle bussiga nüüd juhtub, endal higimull otsa ees. Õnneks midagi ei juhtunud ja rohkem ma sellist und ka näinud pole, aga siiani annab see tunda, kui juhtun bussiga sõitma. Üks kord pärast seda unenägu juhtusin Taistoga Tartusse sõitma (ma üldiselt väldin seda bussifirmat nagu katku, aga siis oli vaja) ja seal polnud turvavöösid, mis mind natuke paanikasse viis. Ma ei näe kusjuures eriti unenägusid, vähemalt ma ei mäleta neid. Kevadel oli mul küll periood, kus ma mäletasin: näiteks nägin ma unes, et Üllar Jörberg pidi lauluga “Kutse tantsule” Eurovisioonile minema ja selle veel kinni ka panema – nii ta vähemalt väitis! Rahvale see muidugi ei meeldinud, sest kõik tahtsid ikka Stigi ja Elinat Eurovisioonil näha. Samuti nägin ma unes, et kõik mu Facebooki chatid läksid mu FB seinale, ka see uni oli väga õudne, sest ma ärkasin üles niimoodi, et olin higiga kaetud😀 Ma olen elus vist kolme väga jubedat und näinud: viieaastaselt nägin ma unes, et lendasin voodiga viiekorruselise maja katuselt alla, siis tulebki see Facebooki unenägu… ja nüüd siis see bussiõnnetuse uni. Üldiselt ma kas ei mäleta oma unenägusid või kui ka mäletan, siis need on sellised tavalised. Õudusunenägusid ma ei näe mitte kunagi. Samas see bussiõnnetuse unenägu ei olnud ju ka nii õudne, kui ma ise ellu jäin, aga ma ärkasingi siis üles, kui mind päästma tuldi ja öeldi, et kõik teised on surnud, sest nad ei olnud turvavööd kinnitanud. Ja ma tundsin, et ma ei saa end liigutada ega rääkida, et läbi häda ma tajusin, mida mulle öeldi, sest olin teadvusel veel. Ja siis ma ärkasingi üles, ise nii närvis ja higine. Sel korral ei istunud mu kõrval õnneks kedagi, sest see inimene oleks ilmselt tajunud, et midagi on lahti. Ning ei, ma ei karda bussisõitu pärast seda ja ma endiselt suudan rahulikult bussis uinuda, aga ütleme nii, et korra käib see unenägu mul ikka peast läbi, kui ma bussis olen. Ma arvan, et mingi tähendus võib unenägudel küll olla, aga seda sellisel juhul, kui need on korduvad. Minu oma õnneks ei ole (ptüi-ptüi!). Ja see tähendus on alati midagi muud, mitte konkreetselt see olukord, mida inimesed unes näevad. Aga kõhedaks võttis küll mõneks ajaks. No see ülejäänud pool tunnikest oli vist kõige kõhedam ja järgmine bussisõit ka. Pärast seda õnneks enam mitte nii väga, aga natuke annab tunda küll.

Kas teie mäletate oma unenägusid? Ja kas näete korduvaid ka? Kuidas on lugu õudusunenägudega?

6 thoughts on “Unenäod ja hirmud

  1. Ma olen mõelnud, et miks su blogi enam nii ei kommenteerita nagu kunagi? Kas sa oled ka sellele mõelnud? Mina just mõtlesin ja taipasin et sa oledki muutunud. Inimesena paremaks kui varem. Ja see pole enam paljudele huvitav😀
    Unenägudest nii palju et hiljuti nägin unes, kuidas jackpoti võitsin. Nüüd ostan lotopileteid ka, varem ei ostnud.

    • Olen ise ka seda märganud muidugi🙂 Ilmselt on postitused ka igavamad, sest varem ju ikka eeldati, et ma kirjutan seksist jne. Ja mõned käisid ainult kommentaare lugemas, sest see oli kõige huvitavam osa. Nüüd ju neid eriti ei ole, seega pole, mida lugeda ka😀

      Ma ei arva, et ma olen muutunud paremaks, aga ma arvan, et ma olen muutunud teistsuguseks küll. Ma usun, et ka postitustest kumab see läbi🙂

      Aga palju õnne jackpoti puhul, kuigi see oli ainult unes😀 Ma pole seda isegi unes näinud. Ma ise lotot ei mängi, aga mu isa mängib ja Härra on ka viimasel ajal hakanud mängima. Isa ei võida kunagi ja Härra pole ka võitnud (kuigi ta viimased kuu aega on vist aktiivsemalt mänginud). Aga kui ma unes näeksin midagi sellist, siis vbl hakkaksin ka mängima😀

  2. Minu unenäod on tähtis osa elust. Need on nagu öised seiklused😀 alati juhtub midagi aga mitte kunagi ma 100% hommikul ei mäleta. Eelmine nädal hakkas Viiking mind väga agaralt kella 5ajal silitama-nunnutama. Ikka kohe niimoodi, nagu ei kunagi varem sellisel kella ajal. Hommikul ütles, et nägi kohutavat und, kus ma teise mehega olin😀 Tema muidu unenägusid ei näe või ei mäleta.

    • Appi, õnneks ma kunagi midagi sellist pole unes näinud😀 See on küll õudusunenägu, kui näeks, et oma kallim kellegi teisega petab. Mingit flirtimist olen küll näinud, aga muud mitte vist, vähemalt hetkel ei meenu.

  3. Tean, mida tunned😀
    Mul läks öösel lend ja ma nägin vahetult enne ärkamist, kuidas ma vaatan Simpsoneid läpakast, istun taga ja lennuk alla kukub, no nii reaalne unenägu oli, et ma ärkasin ja hakkasin juba õhtust lendu broneerima, kui teised ütlesid, et kamoon, see oli kõigest uni😀
    Oleksid pidanud mind nägema, kui ma avastasin, et ma istungi kõige viimases reas.. Ma ei julgenud läpaka kaant lahtigi teha, et Simpsoneid vaadata. Terve lennu vaatasin klaasistunud pilguga enda ette ja ootasin, et iga hetk lülituvad mootorid välja.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s