Minu aasta 2015 (kõige õpetlikum aasta mu elus!)

Kuna aasta hakkab kohe lõppema, siis ma mõtlesin, et võiksin teha sellest kokkuvõtte. See on tegelikult väga raske ülesanne minu jaoks, sest 2015 on minu jaoks olnud kõige eneseanalüüsivam aasta mu elus. Kes seda enam mäletab, millal see oli, aga kunagi aasta alguse poole tegin ma otsuse, et ma enam seksist oma blogis ei kirjuta. Just detailidest, ma mõtlen. Maist juulini töötasin ma üle, mis tähendab seda, et ma peaaegu elasingi stuudios. Mais oli mul neli vaba ööd, juunis kaheksa ja juulis kaks. 90 päeva peale 76 magamata ööd (pluss päevasaated).

See viimane aga tähendas seda, et ma olin kogu aeg kas väsinud või stressis. Mulle öeldi kõrgemalt poolt, et ei juhtu midagi, kui ma ühel pühapäeva ööl lihtsalt ei lähe, et las olla must ekraan, sest mul oli järgmine päev ka saade, mis tähendas jälle lühikest und. Aga ma ei saanud niimoodi, sest ma teadsin, et on mõned püsivaatajad, kes on öösel unetud. Ja ma ikka läksin. Mõnedel vaatajatel oli minust kõrini ja lõpuks oli minul neist ka. Mõned küsisid, et kuidas ma jaksan. Ja need, kellele ma ei meeldinud, ohkasid ilmselt iga kord, et jälle see Jaanika. Kuna juunis muutus formaat, mis tähendas seda, et saate nimi muudeti, lisaks ei lasknud me enam kõnesid kohe otse-eetrisse (üldse väga vähesed saavad otse-eetrisse)- kadusid ära ka ropendajad, kes ei viitsinud 10 minutit saatejuhti veenda, et siis oma lollust eetrisse pahvata. Liigne raha- ja ajakulu nende jaoks (varem sai 30 sekundiga kõik öeldud). Saatejuhte solvavaid sõnumeid enam eetrisse ei hakatud laskma. Ja pärast seda ei helista enam ropendajad, ei tule enam solvavaid sõnumeid, sest mitte keegi ei viitsi seda teha, kui nagunii miski eetrisse ei jõua. Vaatajatel ehk igavam, aga see samm oli parim, mis iial tehtud sai. Sest ma varem võisin nende joobes idikatega ise otse-eetris taidlema hakata, kelle elu eesmärk oligi lihtsalt valimatult solvata, aga nüüd nad ei helistagi enam. Ja kui ka peaks keegi ära eksima, siis ma lihtsalt katkestan kõne. Varem ma pühendasin neile douchebagi laule jne. Mõttetu energia raiskamine, aga noh, kunagi oli selle saate formaat ju ise juba skandaalsem. Suurim viga, mis iial tehtud sai (ei ole minu sõnad).

Kui augustis tulid lõpuks saatejuhid, kes ka jäid, algas minu rahulikum aeg, mida ma nii väga vajasin. Mulle meeldib saadet juhtida, aga mulle meeldibki seda teha paar korda nädalas, mitte nii tihti. Päevasaadete puhul olen mina lihtsalt saatejuht, kes ise eriti rääkima ei pea, seal on põhirõhk saatekülalistel. Ma pidin sellest ületöötamisest toibuma. Nüüdseks olen ma endale peaaegu välistanud nädalavahetustel töötamise, sest kuna ma saan ise enda öösaadete aega klapitada, siis ma lihtsalt ei taha siis töötada. Ma tahan siis Härra kaisus magada (öösaatest räägin, päevasaateid nädalavahetusel ei ole). Mul on hea meel, et see ületöötamise värk juhtus siis, kui ma olin vallaline, sest ma arvan, et mitte ükski mees poleks seda aega üle elanud. Ma sain küll hakkama, aga mind polnud mitte kellegi jaoks olemas, sest ma kas magasin, olin tööl või hakkasin kohe tööle minema. Mäletan selgesti, et ühel juulikuu vabal ööl pidin ma peole minema (sellel ühel neist kahest), olin juba lubanud ka, aga lihtsalt panin mobiili hääletu peale. Ja magasin 18 tundi järjest.

Mu suhtumine on ka muutunud. Näiteks umbes kuu aega tagasi juhtus meil üks selline situatsioon, kus kumbki teine saatejuht ei saanud minna, reede öösel. Nad helistasid mulle kell 00.00 öösel (saade algab kuskil 01.45), et kas ma ehk saan. Kuna meil on nagunii stuudio nüüd ka Tartus, siis ma ehk isegi oleksin saanud, aga ma olin juba klaasi veini joonud. Kui vana Jaanika oleks läinud ja olukorra välja päästnud, mis siis, et see polnud tema öö, pealegi nädalavahetus ju, kuidas sa sellisel ööl jätad saate ära… Siis nüüd ma ütlesin, et sorri, ma ei saa. Oleksite varem öelnud, et ehk oleksin saanud, aga mul on plaanid tehtud. Mu plaan oligi  Härraga veini juua. Ja teate, mis juhtus? Mitte midagi ei juhtunud. Saade jäi küll ära, aga see polnud minu probleem, sest mina polnud arvestanud selle minekuga. Mitte keegi ei olnud pahane ka hiljem. Ja sel hetkel ma mõistsin, et ma olen olnud liiga kohusetundlik. Ärge saage valesti aru, ma endiselt olen seda, aga selle kõigega ei maksa üle piiri minna. Siinkohal meenub mulle hetk, kus ma umbes aasta aega tagasi avastasin, et tolleaegne saatejuht oli lambist öösel minemata jätnud (ilma teatamata) ja kuigi mul oli hommikune saade, ma läksin ise, jäin mingi 50 minutit hiljaks küll öösaatesse (niikaua oli must ekraan). Mida ma nüüd teeksin? Paneksin neti kinni ja kobiksin magama (mul endal ei ole seda kanalit, saadet saab ka internetist vaadata). Ma tulen alati teistele vastu, kui ma saan, aga ma olen võtnud endale mõttelaadi, et ainult siis, kui mul endal on plaanid kas tegemata – või mulle antakse sellest piisavalt varakult teada, et nad ei saa ise minna (kui nende öö oleks muidu). Ma ei hakka enam paanitsema asjade pärast, mis ei puutu minusse. Ja nii lihtne ongi.

Näiteks nüüdki mõtlesin, et teen reedel üle pika aja nädalavahetusel öösaate. Kuna meil Härraga siis veel mingeid plaane ei olnud, aga siis selgus, et 25-ndal sõidame Põltsamaale ja vbl jääme ööseks ka, siis muutsin ümber – ja olin hoopis eile öösel tööl (Härra ütles ka, et ei taha üksi minna, sest ta tahab, et ta vanaema ja vend mind näeksid, lisaks teised sugulased ka, keda ma veel näinud pole). Muidugi mängib siinkohal rolli ka see, et teised saatejuhid on sellised inimesed, kelle peale saab alati kindel olla (kui varakult teada anda, et tahaks ümber vahetada). Jah, ka neil juhtus see üks kord, aga kõigil võib kord juhtuda. Kui seda juhtuks liiga palju, siis tähendaks see jällegi teistmoodi äärmust, et selle inimese peale ei saa kindel olla. Mitte kumbki äärmus ei ole hea – ei see liigne kohusetundlikkus ega see ülelaskmine.

1.september oli murdepunktiks mu isiklikus elus, sest siis ma tutvusin Härraga. Võinoh, nägin teda esimest korda, kirjutanud olime juba mingi 10 päeva vist. Ja kuigi ma olin juba vaikselt ise hakanud maha rahunema, siis temaga tutvumine aitas sellele veelgi kaasa. Alguses ma pidasin teda väga vaikseks ja tagasihoidlikuks noormeheks, mida ta kindlasti uute inimestega suheldes ka on. Kuid ta on väga visa, sest mina olin ju alguses see, kes üldse ise suhtlema ei hakanud. Ja ma olen pärast seda olnud nii õnnelik, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Ju sellepärast ma seda ei tee ka. Mul oli hiljuti üks väga oluline asi vaja teha, mida ma ilmselt ei oleks suutnud ette võtta, kui Härra poleks mulle öelnud, et sa suudad küll, Jaanika. Minu jaoks esimesed sammud uute asjade puhul on alati rasked, sest ma olen inimene, kellele meeldib kohati selline mugavustsoon. Kui ma selle esimese sammu juba ära teen, siis on juba kergem, aga just see algus on kõige raskem. Ja see, kuidas ta lihtsalt oli terve see päev mu kõrval ja innustas, oli nii äraütlemata tore. Kuulas iga mu detaili ja tähelepanekut, kuigi ma räägin umbes miljon sõna minutis, kui ma millestki väga õhinal olen😀

Nii et jah, ma võin öelda, et see aasta on olnud minu jaoks kõige õpetlikum. Ma olen mõistnud, et mitte miski ei jookse eest ära, kui ma ei ole teatud asjade nii kuradi kohusetundlik. Ma olen mõistnud, et liigne paanitsemine asjade pärast ei vii mitte kuhugi. Ma olen mõistnud, et mõne inimese õelus minu suhtes on tema probleem, mitte minu. Ja eelkõige ma olen õppinud iseennast rohkem armastama ja väärtustama. Aitäh sulle, aasta 2015, et sa selle võimalikuks tegid🙂 Ma usun ja loodan, et 2016 saab veel parem olema.

Milline oli teie aasta 2015?🙂

2 thoughts on “Minu aasta 2015 (kõige õpetlikum aasta mu elus!)

  1. Võõraste asjade pärast paanitseda ja liigset kohusetunnet, oma elu arvelt, omada ei ole tõesti parim – see töö, magamata tunnid ja teenitud kopikad ei ole asi, mida sa kunagi aastakümnete pärast oma elus tähtsustaks või esile tõstaks; inimesi, kes TAHAVADKI end oma töö kaudu defineerida (olles oma töö, hobi ja olemuse ühendanud) ja sellele elavad, ei ole palju.
    Ok, tippnäitleja ohverdab oma isikliku elu ja maailma kutsumusele või “steve jobs kind of guy” … aga tavainimene, kes on loobumistesse surutud tööandja või raha pärast võib neid ohverdusi ja enesenülgimisi kahetsema hakata.

    Kuigi ka töösse põgenemine võib olla eskapismi vorm oma elu eest, mida hetkel elada ei taha. aga kui tahad – küll oskad vahet teha ja prioriteedid paika saada, varem või hiljem.

  2. Ma arvan ka, et enda hea-ja rahulolu on elus kõige tähtsam, mitte joosta teiste heaolu pärast.

    Aga tore kuulda, et see aasta õpetlik oli🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s