Mõned sõnad armukadedusest

Ma usun, et pole ühtegi sellist inimest olemas, kes on vähemalt 25-aastaseks elanud, aga pole mitte kordagi elus tundnud armukadedust. Isegi need inimesed, kes pole eriti armukadedad, on seda mingil juhul kindlasti tundnud (ma siiski mõtlen hetkel seda armukadedust, mida me tunneme siis, kui meie ihaldusobjekt/kallim/partner vms meid seda kas tundma paneb… või mis tuleb mingi muu põhjuse läbi välja).

Minul on selle armukadedusega kummalised lood. Ma võin olla väga armukade inimene ja minevikus ma seda olin ka. Mingil hetkel see osa minus rahunes maha ja siis ma enam polnud. Ehk oligi asi selles, et enam polnud põhjust armukade olla, sest teine pool ei tekitanud seda tunnet, et peaks armukadetsema. Samas olen ma märganud, et see armukadedus lööb eriti hullult välja siis, kui ma olen huvitatud olnud kellestki, kes minust pole huvitatud olnud. Vähemalt mitte suhtetasandil siis. Olen ju siin blogiski kajastanud kahte päris lolli juhtumit, kus ma armukadedust mingeid idiootseid kirju olen saatma hakanud (ühte kajastasin blogi päris algusaegadel, sest see juhtus tegelikult aastal 2010, aga mina hakkasin blogima 2011, seega kirjutasingi, et nii juhtus). Mõlemad on olnud tegelikult väga nõmedad situatsioonid, mis ei teinud mitte kedagi õnnelikumaks. Selle esimese juhtumi puhul olid mõned vabandavad asjaolud, sest ma tõesti eeldasin, et mind oodatakse pool aastat ära, kui ma Mehhikost tagasi jõuan, aga siiski – lollus ikkagi, lihtsalt kraadi võrra väiksem võib-olla (sellest saab täpsemalt lugeda siit: https://minumoodimaailm.wordpress.com/2011/10/18/karmavolg-maksab-katte-ehk-siis-lugu-sellest-kuidas-mind-kaks-korda-sama-mehe-poolt-maha-jaeti/)

Härra näiteks arvab, et ma pole eriti armukade naine. Aga ma polegi, sest ma tunnen, et mul pole vajadust. No eks ma tol päeval ikka end veidike halvasti tundsin, kui see tema kunagine boonustega sõbranna mulle teda kiitma hakkas, aga see läks ühe õhtuga üle. No ja kui see naine mind Facebookis veel samal õhtul sõbraks lisas, siis ma ka korraks mõtlesin, et päris hea hea ikka, oled pool tundi mulle sellist kiidulaulu ajanud ja siis lisad veel sõbraks ka, et kas tahad kohvitassi taga jätkata seda või😀 Loomulikult võtsin sõbrakutse vastu, sest nad on kõik ühest seltskonnast ja pealegi pole mul selle naise vastu isiklikult midagi. Mul ei meeldinud see olukord lihtsalt. Kui seda olukorda ja vestlust poleks olnud, oleks asi täiega normull olnud.

Härra ei ole ka väga armukade inimene. Kuigi mulle ta väitis, et ta tegelikult ikka on, siis ju ongi asi selles, et põhjust pole. Ta teab, et ma mõnikord Salapärasega Facebookis chatin ja teab, et tüüp paneb mu staatustele vahel lollakaid kommentaare (teab ka seda Salapärase ja ta elukaaslase lugu ning sellest, kuidas mina sellesse kolm aastat tagasi segatud olin). Me oleme vahel arutanud, et minu parim sõber Pihiisa ja tema parim sõbranna (see, kes oli armunud Härra ühte sõpra, aga sellest ei tulnud midagi välja) võiksid ka endale kellegi leida. Pihiisa ja Härra sõbranna oleksid tegelikult juhuse tahtel peaaegu kohtunud, sest Pihiisa pidi algselt tulema sinna halloweenipeole, kus me kõik oktoobris käisime (ta oli siis Tartus), aga ta jäi enne seda haigeks, seega ei saanud tulla. Mina ütlesin Härrale, et mina tahtlikult kosjamoori mängima ei hakka, sest kui asi untsu peaks minema, siis olen ma sellesse lausa topelt segatud, sest Pihiisa on mu parim sõber ning ma saan ka selle naisega väga hästi läbi, seega hell no😀 Pealegi siis tekiks see asi, et ou, kle, räägi mulle, mis ta ütles sulle jne. Ma olen küll kohutav lobamokk enda asjade suhtes, aga teiste asjade suhtes ma seda ei ole, kui ma tean, et ma ei või seda olla. Aga noh, nad nagunii elavad erinevates linnades ja Pihiisale ei meeldi Tartu mitte põrmugi, seega jah😀 Kui nad juhuslikult mingil üritusel peaksid trehvama, siis jumal sellega, aga et ma nüüd ekstra üks pluss üks kokku viiksin – ei😀 Sellistes olukordades on lõpuks ühel ikka murtud süda. Ja kuna ma nägin Härra pealt ära, kui nõme on olla sellises olukorras, kus sina oled see, kes tahtis ainult head, aga kukkus ikka välja… halvasti.

Härra ütles, et ta on küll armukade inimene kohati, et kas ma siis ei mäleta, et üks kord, kui ta Trepis WC-sse hakkas minema ja mingi tüüp minuga rääkima tuli, et siis ta tuli kohe tagasi, tahtis teada, et kes see mees on😀 Jaa, mäletasin küll, aga see oli nii ammu. Tüüp tahtis lihtsalt teada, et kas ma olen saatejuht Jaanika, muud ei midagi.

Nüüd oli olukord, kus Härral oli matemaatikas abi vaja. Kuna mina ilmselgelt aidata ei oska, siis ütlesingi, et miks ta Facebookis oma eksilt ei võiks abi küsida, sest tal on matas baka (või oli see magister, ma ei mäleta). No ta siis küsiski. Ma olen arvamusel, et kui eksidega pole just nugade peal lahku mindud, siis saab nende poole pöörduda, kui midagi sellist vaja on, mida nemad ehk oskavad (ma ikka mõtlen siin mõistuse piires asju, eksole). Mina oma kahte eksi aitaksin, kui neil midagi vaja oleks, no need, kes mul veel Facebooki sõbralistiski figureerivad. Ja tema eks aitas teda ka, vaja oli vaid küsida. Eks meil kõigil on olemas mõni eks, kellest me tänaval tahaksime laias kaares mööda kõndida ja mõelda, et appi, miks see Eesti nii väike on😀 Aga samas on jälle mõni tore ka, kellega hakkaks rääkima, et kuidas läinud on jne. Minul on just nende eksidega kõige sõbralikumad suhted, kes mulle kõige rohkem pisaraid kunagi on põhjustanud (Esimene ja Romantik). Me pole päriselus sõbrad, aga vahel harva saab Facebookis chatitud ikka, nii kolm-neli korda aastas ehk. Et kui mul oleks vaja abi milleski sellises, mida ma tean, et kumbki neist oskab, siis ma küll küsiksin, sest ma arvan, et nad on toredad inimesed🙂

Kuidas teil selle armukadedusega lood on? Olete armukadedad või olete seda kunagi olnud?🙂

 

4 thoughts on “Mõned sõnad armukadedusest

  1. Veits oleme mehega mõlemad armukadedad, aga tahtlikult me seda ei tee. Mu mehe eks armastab teda vist elupäevade lõpuni ja vahest võtab mu Viikingiga ühendust, see häirib kergelt. Siiki mu mehel on minuga tunduvalt raskem – ma töötan resto-baaris, kus igast ligitikkujaid kohata võib. Kuna ma verbaalne inimene, siis jutustan talle ka alati neid lugusid😀 võib-olla ei peaks, aga ma alati enne küsin, kas ta soovib. Ükskord algusaegadel olime koos Bob Dylani kontserdil, kus üks kutt minuga juttu tegema tuli, Viiking, kes veidi eemal seisis, oli sekundiga mu kõrval ja ütles sellele tüübile ilma mingi sissejuhatuseta: “Ta on minu tüdruk.” See oli nii naljakalt armas😀 Sääraseid juhtumeid on veel.

    • Need eksid võivad ühed nuhtlused tõesti olla, kui nad ei mõista, et suhe on ammu läbi. Ja see kontserdilugu on tõesti väga armas!🙂

  2. Ma ei ole üldse armuakade. Aga milleks? Selle tundega ju teen ainult iseendale liiga, teine pool ei saa sellest midagi, kui nt peaksin armukade olema. Pealegi näitab armukadedus lihtsalt hirmu, et su kaaslane võib kellegi parema leida, aga eluterves suhtes sellist hirmu ei peaks olema, kui tegu on enesekindlate inimestega. Seega ei poolda armukadedust, isegi mitte vähemal määral.

    • Jah, eluterves suhtes ei tohiks teisele ka üldse põhjust anda, et ta peaks armukadedust tundma. Mõned inimesed on kahjuks aga loomult juba armukadedad ja see on tõesti väga halb asi, tihti mängib rolli samuti see, et minevikus on haiget saadud – sellisel juhul kantakse ka need asjad uue kallima arvele. Seda viimast küll ei tohiks teha, aga kui süda on väga valusalt murtud kunagi olnud, siis muutuvad inimesed vähem usaldavaks, samuti ka armukadedamaks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s