Kuidas arvamus võib blogimisest aja jooksul muutuda…

Ma olen aastate jooksul nii palju oma arvamust blogide suhtes muutnud, et ma ei jõua seda vist kokku lugedagi. Kunagi ajasid mind närvi blogid, mis olid nii roosamannavahulised, et juba neile klikkides sain nagu vahtrasiirupist mingi haige üledoosi, mis veel järgmisel päevalgi tunda andis. Siis ajasid mind närvi ainult vinguvad blogid, sest kas inimestel enam midagi toredat pole öelda? Siis jättis mu süda löögi vahele, kui ma nägin, et keegi kirjutas intrigeeriva postituse, aga selle sama kiiresti ka ära kustutas. No see viimane mulle siiani ei meeldi, aga olen ka selles mõttes tolerantsemaks läinud. Ja igasugused reklaamipostitused ajasid mind ka närvi. Siis ei suutnud ma taluda seda, kui inimesed panid oma blogi lihtsalt lambist parooli alla ja kadusid kui tina tuhka. Ma ise olen ka seda viimast korra teinud, aga ikkagi see teiste puhul mulle ei meeldinud.

Ma ei tea, kas olen ise leplikumaks muutunud või milles asi, aga nüüd ma mõistan, et mis see minu asi peaks olema, mida keegi teine oma blogis kajastada tahab. Et need inimesed, kes ainult headest asjadest kirjutavad – ehk ei taha oma muresid blogis kajastada… või ehk neil tõesti ei olegi neid. Ja need, kes ainult halba kirjutavad, elavad ennast blogis välja. Teraapia missugune! Olen isegi seda kirjutamist niimoodi kasutanud. Ja need inimesed, kes oma postitusi kustutavad – jah, see endiselt ei meeldi mulle eriti, kui see on palju arutelu pakkunud ja ma olen selle maha maganud, aga ju on sellelgi põhjus. Kõige rohkem mõistan ma seda, kui blogija lähedane inimene seda palub, aga mõnikord tehakse seda ka teistel põhjustel, näiteks saadakse oma veast aru. Või ajavad lugejad oma kommentaaridega närvi. Mina ütlesin kunagi, et ma ei kustuta ühtegi postitust oma blogist, aga ma olen seda teinud küll, no parooli alla pannud. Mõnikord on see ainuke võimalus, et keegi sind rahule jätaks vms. Kokku oma pea viiesajast postitusest olen ma parooli alla pannud kuskil 10, seega mitte väga palju, aga siiski. Ja olen seda teinud mõni aeg hiljem pärast avaldamist, mitte kohe. Mõned nädalad või lausa kuud hiljem.

Mu postituse mõte on selles, et igal inimesel kujuneb välja oma blogimise stiil. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistan, et iga inimene ajab oma rida. Me oleme harjunud, et Merje vahel kustutab oma postitusi, me oleme harjunud, et Mallukas ja Marimell vahel skandaalitsevad, et Rents kirjutab väga palju ronimisest ning haridusest. Me oleme harjunud, et mõned blogijad jäävad poliitkorrektseks igas olukorras, sest nad lihtsalt on sellised.

Nii et jah, mul on hea meel, et ma olen aastatega natuke targemaks saanud🙂 Ja et ma selles mõttes leplikumaks olen muutunud.

Aga mul endal pea lõhub matemaatika kuulamisest, sest Härra vaatab kõrval mingeid videosid ülesannete lahendamisest, mida ta ülikoolis oskama peab. Need õppejõud räägivad nii igavalt, et uni tuleb peale lausa😀 Mitte et ma nagunii midagi aru saaks või sellesse süveneks. Me oleme selles mõttes sarnased, et kumbki ei armasta midagi kõrvaklappidega kuulata.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s