Kuidas selle kokkamisega siis ikkagi lood on?

Nagu kõik ilmselt teavad, pole mina kunagi elus eriline kokkaja olnud. Veel neli aastat tagasi ei osanud ma isegi riisi keeta ja ainuke asi, millega ma hakkama sain, oli vist muna praadimine (kui sedagi). Paljud on minult küsinud, et kuidas on mul õnnestunud sellest nii ära pääseda. No lapsena tegi mu isa rohkem süüa ja ema tegi siis, kui tõesti muud varianti ei olnud. Et selles mõttes olen ma ka emasse, sest kuigi elu pani teda ka süüa tegema, siis oli see tegevus, mis talle ei meeldinud, aga ta tegi, sest vahel ikka ju pidi. Aga kokkamine ei hakanud talle mitte kunagi meeldima ja kuna mu isa oskab paremini süüa teha (tahtis kunagi lausa kokaks saada), siis oli see kuidagi loogilisem, et tema seda ka rohkem tegi.

Suhetega on mul ka kuidagi niimoodi läinud, et mehed on mulle enamasti süüa teinud (või siis mehe ema :D). Esimese ajal olime veel noored, siis tegi ta ema enamasti süüa (sest elasime ta ema juures, kui ma Tallinnas olin) või siis Esimene üritas ise midagi kokku mässata… ning Võrratu oli mees, kes ei olnud nõus omapäi isegi võilieba tegema, aga teda aitasid vanema ja ema. Ego fännas kokkamist ja tal olid pagarkondiitri paberid, aga ka soolased toidud tulid tal megahästi välja, Omakasupüüdmatu polnud ka eriline kokkaja, aga kuna mina keeldusin kategooriliselt süüa tegemast, siis tal ei jäänud muud üle, Romantikuga oli suht sama olukord, aga talle isegi natuke meeldis süüa teha. Või vähemalt ta mainis, et Eestisse kolimine pani teda rohkem kokkama.

Ja Härraga tuli meil see teema nüüd jutuks. No tema ei ole ka just eriline kokkaja, aga ta teeb, sest peab😀 Täpselt nagu minagi nüüd. Muidugi eks inimene areneb ju alati, aga ma olen üsna kindel, et minust ei saa iial seda naist, kes tegelikult ka viitsiks tunde köögis mässata. No suur edasiminek on juba see, et ma üldse midagigi olen nõus kokkama, sest kogu aeg ei saa ju väljas ka ainult söömas käia😀 Küsisin siis Härralt, et kuidas tal varem selle kokkamisega suhetes lood on olnud ja ta ütles, et suht nukrad, sest ta on kokku puutunud naistega, kellele ei meeldinud absoluutselt süüa teha. Ma ütlesin talle, et ega tal nüüd ka palju paremini ei läinud. Ta ütles, et natukene ehk isegi läks. Ma siis mainisin, et kui ta oleks mind paari aasta eest kohanud, siis ta nii ei arvaks😀 Härra siis küsis minult, et kuidas mul siis varem on olnud ja ma ütlesingi, et mul on suht hästi läinud, sest mehed on mulle süüa teinud.

Mu sõbrannadel on ka kuidagi niimoodi, et nende mehed teevad süüa, sest neile meeldib. Ühel parimal sõbrannal on niimoodi, et teevad enam-vähem võrdselt, aga teisel on niimoodi, et mees teeb, sest talle meeldib, seega naist väga kööki ei lasta ka, ega sõbranna sinna ise ka väga ei tiku. Ma ka ausalt öeldes ei tikuks😀 Endisel kursaõel on ka niimoodi, et mees teeb süüa (me just arutasime seda, kui väljas käisime eelmisel nädalal). Muidugi on asjad teistmoodi kindlasti siis, kui peres on juba lapsed, aga ma tean näiteks, et mu õel on niimoodi, et nädala keskel teeb tema süüa, sest ta jõuab töölt varem koju. Nädalavahetusel aga ütleb mehele, et nüüd on tema kord vaaritada, sest naisuke ei kavatse kööki mitte minna ka😀 Ja kuna jällegi mehele meeldib rohkem süüa teha ning lihad jne tulevad tal paremini välja, siis pole muret ka.

Kuna me Härraga pole kumbki erilised kokkajad, siis on see natukene keerulisem olukord😀 Kuna ma olen mitmeid kordi kastme pekki keeranud, siis ma ütlesin talle ka, et mina seda enam ei tee. Punkt. No eks ma millalgi vast ikka teen, aga ma olen selline inimene, et kui mulle nagunii midagi teha ei meeldi ja siis mul see veel mitu korda ebaõnnestub, siis läheb enne ilmatu aeg, kui ma seda üldse uuesti olen nõus isegi katsetama. Härra selline pole, sest kui tal midagi ebaõnnestub, siis ta proovib uuesti. Talle ei pruugi see küll ka hiljem meeldida, aga vähemalt proovib uuesti.

Vot sellised nukrad lood siis selle kokkamisega.

9 thoughts on “Kuidas selle kokkamisega siis ikkagi lood on?

  1. Oma eelmise suhte jooksul, mis 4a kestis, tegin ma süüa heal juhul 10 korda😀 kutt mu toitudest niikuinii vaimustuses polnud ja köök oli nii kehva: veneaegne gaasipliit, ahjuuksele tuli taburet ette panna, et see üldse kinni seisaks, ruumi megavähe. Ei ahvatlenud see köök mind kokkama. Enamasti sõin koolis või tööl, polnud probleemi. Siis leidsin uue/õige mehe, millega kaasnes kolimine hästi varustatud köögiga koju😀 Ja nüüd ma kokkan nii, et mees arvab, et elab restoranis – kiidab iga päev taevani!

    • Hehe, oleks mul ka asi ainult selles, et kehv köök oleks põhjuseks😀 Mul on põhjuseks see, et mulle ei meeldi. Ja vaevalt, et hakkab meeldima ka, aga noh, tuleb sundida😀 Mu ema elas 58 eluaastat niimoodi, et talle ei meeldinud süüa teha, seega vbl mul sama tee ees.

      Õnneks Härra ei ole ise ka eriti nõudlik, sest talle endale ei meeldi samuti süüa teha. Ja mul sama lugu… Kuna mulle endale ei meeldi süüa teha, siis ise ka eriti nõudlik teise kokkamise suhtes pole.

  2. Ohhissand, Printsess, palun leia oma parasiitväljendile “niimoodi” mõni asendussõna või muuda lauseehitust või mis iganes – viimaste postituste puhul tundub, et pole tehtud kübetki kvaliteedikontrolli…

    p.s. Kas Härra raamatuid armastab lugeda ja milliseid?

    • Aitäh märkuse eest, üritan meelde jätta!🙂

      Härra ei loe eriti palju raamatuid, aga kui ta loeb midagi, siis spordiga seoses. Kui talle sünnipäevaks kingitust otsisin, siis raamatud välistasin, sest ma tean, et ta ei ole suur lugeja. Kui talle raamatu tantrast/kitarrimängust kingiksin, siis seda ta ilmselt loeks😀

  3. Mul umbes samad lood – ema ei armasta mul süüa teha, isa ei oska üldse, lapsepõlves tegi vanaema igasugu peenemaid roogasid, aga kahjuks tema kulinaariageen edasi ei kandunud🙂 Kui vanaema väetimaks jäi, siis võttis ema ikka asja üle, aga sageli ostab temagi lihtsalt valmistoitu. Eelmises suhtes tegime vist võrdselt enam-vähem süüa, aga nüüd teeb ka mul enamasti süüa mees. Ma ei tea, kas talle meeldib, aga tal on seda viitsimist vist rohkem…Samas kaasneb sellega häda, et kuna mees teeb ikka liharoogasid jms, siis see hakkab kehakaalule mõjuma. Ma ise sööks hea meelega salateid või püreesuppe, mida olen nõus ka valmistama, sest need on lihtsad, aga mees tahaks ikka liha. Õnneks tundub, et vanemal tütrel on suur huvi kokkamise vastu, äkki tema võtab kunagi asja üle🙂 Minu kokkamine on üldiselt see, et ma võin teha asju, mille välimus ja valmimisaste pole olulised a la salat, püreesupp ja magustoidud, mida ei pea ahju toppima. Nii kui läheb vaja käteosavust või täpsust, hakkavad mul käed värisema🙂

  4. Haha. Mu ema (hetkel 68) tegi süüa küll, aga täpselt nii kaua, kui hädasti vaja oli. Põhikooli ajal tegin endale ise vabatahtlikult süüa, kui teda polnud, nüüd on tal elukaaslane, kes elab söögi tegemise nimel, nii et ema ei pea kööki eriti nina pistma ja on selle üle ainult õnnelik. See oleks ka minu unistuste elu😛

    Mina sõin terve ülikooliaja makarone ja pelmeene (st viska vette ja/või prae – kõik) – mitte kunagi kartuleid, kes neid viitsib koorida (siiani ei viitsi ja siiani maitsevad pasta ja riis kartulist rohkem). Esimeses pikas suhtes vist ikka tegin tsipake süüa, aga karta on, et ikka ainult makarone, praeguses suhtes jätsin alguses mulje, et ma ei tee üldse süüa ja kuna teisele poolele söögi tegemine pigem meeldis, siis ongi nüüd siiamaani nii, et tema teeb. Muidugi nüüd, kus meil on kaks last ja kiire elu, ma ikka aitan teda vahel ja kui vaja, siis teen ise, saan lihtsamate asjadega hakkama. AGA ma ei viitsi midagi keerulist ega aeganõudvat kohe kindlasti teha🙂 Riisi aurutada, kiire pasta või rohelise salati kokku keerata võin vabalt, kui pole kedagi teist, kes seda minu eest teeks. Aga kui on, siis ka kindlalt ei tee😀 Meil on peres ära jagatud – tema kokkab, mina koristan. Kõik on üsna rahul.

    Poest valmistoidu ostmist ma väikeste lastega peres ette ei kujutaks. Neile tahan ju ikka parimat.

    Ahjaa, ma muidugi olen eluaeg olnud küpsetaja. Kooke teha on alati meeldinud🙂 Viimased aastad küll eriti ei viitsi, aga selle eest küpsetan ise leiba ja nüüd teen piparkoogitainast. Sest need mõlemad on LIHTSAD. Kui poleks, ei teeks🙂

    • Aa, ja seda ka, et kui mul poleks lapsi, siis ma kohe kindlasti ei teeks ka leiba ega piparkoogitainast, see kõik on lapsevanemluse ajendatud. Enne laste saamist ma ei teinud praktiliselt kunagi sooja toitu – sõin ainult siis, kui mees meile tegi (enamasti tegi). Kui olin üksi, siis kas ostsin midagi väljast või sõin võileibu.

      Ma leian, et mingid elementaarsed söögitegemise oskused võiks igaühel olla, et nälga ei jääks ja need ma loodan oma lastele kodust kaasa anda – ehk rohkem, kui elementaarsed, kui neil vähegi huvi on – ja pigem Abikaasa siis ilmselt õpetab neid, mitte mina.

      Aga ei saa kedagi süüdistada selles, et ta ei soovi/viitsi süüa teha, kui see talle juhtumisi eriti ei meeldi. Eriti üksi elades, kui on kool ja/või töö ja/või seltsielu. Palju mugavam on midagi väljast kaasa haarata. Mõnele meeldib kokata, see muidugi kokkabki üksi olles ka… Aga üldiselt kokatakse rohkem ikka siis, kui on juba kooselu või pereelu ja on vähemalt kaks inimest, kes pärast söövad. Mida rohkem sööjaid, seda rohkem põhjust süüa teha, eks😀

  5. Pingback: Söögitegemisest, s.t selle mittetegemisest | Lizzy blogi

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s