Kõigest ja eimillestki

See on nii naljakas, et kui sa oled pikalt vallaline olnud, siis on sellega võimalik lõpuks isegi ära harjuda. Isegi üksi magamisega harjub lõpuks ära (nojaa, mõnikord tuli ette ka mitte üksi magamisest, aga viimasel ajal oli seda pigem harva, pealegi vallaline olin ju ikka).

Nüüd olles jälle harjunud sellega, et keegi on kogu aeg kõrval, siis on jube harjumatu isegi üks öö üksinda magada. Näiteks ma nägin Härrat eile hommikul ja homme ta tuleb juba Tallinnasse, aga eile õhtul ma mõtlesin, et midagi on nagu puudu. Ja siis taipasin, et misasja, ma alles hommikul nägin teda ju, kuidas ma juba nii palju puudust tunnen. No kuna ööaeg hakkas kätte tulema, siis vbl tuli see sellest. Me rääkisime sellest ning ta ütles ka, et tõesti on harjumatu üksi magada, et ta igatseb mind.

Pole vist mingi suur saladus, kui ma ütlen, et ma pole iial osanud suhteid hoida. Mu kaks parimat sõbrannat on mõlemad pikas püsisuhtes: üks on olnud üle viie aasta ja teine juba üle kuue aasta. Ja muidugi on selle aja jooksul tekkinud olukordi, kus nad ehk tülide käigus on mulle kurtnud, et tead, Jaanika, sul ikka nii veab, sa oled vallaline ega pea selliste asjade pärast end vaevama (no sest ma enamasti olen ikka vallaline olnud). Ja mina mõtlesin, et ehk vahel harva tõesti veab, aga… enamasti ikka ei vea küll. Üksi magamine sakib. Jah, ka niisama seks võib vahel hea olla, aga hommikul oled sa ikka sama üksi. Emotsionaalselt üksi, ma mõtlen.

Ma olen vahel mõelnud, millal ma nii palju muutusin. Ma olin 18-aastaselt noor neiu, kes arvas, et ta ei seksi mitte kunagi ilma tunneteta. Kuid siis läksin ma Esimesest lahku ning… asjad hakkasid vaikselt muutuma. Kusjuures see muutus ei tulnud üleöö, aga ajapikku see tuli. Ma hakkasin nautima seda mingit haiglaslikku adrenaliini, mida mehed mulle pakkusid. Oli see siis tüüpiline pahapoiss Sõdur või ilmselt abielus olev Tegus või endast liiga heal arvamusel Hurmur… Ei osanud mina häid mehi hinnata, sest jätsin Omakasupüüdmatu maha, sest ta oli minu jaoks liiga igav, ma tahtsin adrenaliini, draamasid, ma tahtsin… möllu oma ellu. Sest ma arvasin, et nii on õige.

Ja siis sain Ego. See oli üks võistlushimuline suhe, sest tants käis selle ümber, kes on täna kõige armukadedam, kõige melodramaatilisem; kes suudab täna kõige rohkem pisaraid välja kiskuda. See oli üsna tasavägine võistlus, sest me olime mõlemad oma ala meistrid. Me tahtsimegi teineteisele haiget teha, sest me lihtsalt ei osanud muudmoodi käituda. Ja kui mulle siis öeldi, et Jaanika, ühel päeval sa mõistad, et see pole ikka õige suhe, itsitasin ma ainult pihku ning mõtlesin, et mida nemad ka teavad, mulle meeldib draama!

No ja siis tuli Võrratu. Kusjuures temaga olid selles mõttes edusammud, et me ei tahtnud teineteisel armukadedusest silmi välja rebida ega vaielnud sellepärast, et miks ühel on nii palju vastassoost sõpru jne. Seal olid jälle teised probleemid, mille ümber kogu aeg tants käis, nii et draama oli ikka kogu aeg majas. Seal suhtes oli neli osapoolt : mina, Võrratu, Võrratu ema ja ta vanaema, kes alati kõikjale sekkusid, sest ega siis 23-aastane noormees ei tohi kell 22.00 väljas olla. Ja mina olin see paha naine, kes nende veel täiesti “rohelist” lapsukest rikkuma tuli. “Mingisugune elukogenud mutt ei tule minu lapselast ära rikkuma!” ütles ta vanaema mulle mitmeid kordi telefonis. Ma siiani mõtlen, et kas ma tegelikult ka talusin seda pulli nii kaua. No samas ega see neli kuud nüüd ka nii kaua pole, aga siiski.

Oma esimeseks rahulikuks suhteks pärast Omakasupüüdmatut saan lugeda Romantikut. Kui Omakasupüüdmatu ajal ma seda veel ei mõistnud, siis Romantikuga sain ma aru, et just niimoodi peabki olema. Keegi ei armukadetsenud, ei lugenud teineteise sõnumeid, ei pidanud võistlust selle üle, kes täna pikema pilli maha paneb, sest teine inimene on haiget teinud. Ja kui ka pole haiget teinud, siis küll me selle põhjuse välja nuputame, sest õhtu on veel noor! Kuigi ka see suhe lõppes, olen ma Romantikule siiski ülitänulik, sest ta õpetas mulle natuke kannatlikkust (jah, olles ise Kolumbiast pärit).

Tegelikult ma arvan, et kõik need suhted või suhtelaadsed asjad on mulle midagi õpetanud. Ma tean, millistest meestest tuleb kaarega eemale hoida (Ego ja Võrratu). Ei, ma ei arva, et nad oleksid sellepärast kõigile naistele halvad mehed, ma lihtsalt tean, et mina pean sellistest kaarega eemale hoidma. Ja ma tean, milliseid tüüpi mehi tuleks rohkem hoida (Omakasupüüdmatu ja Romantik).

Ja Härra. Kolm kuud on nii lühike aeg, et midagi öelda… Aga ta on nii rahulik ja stabiilne inimene, et ma pole ammu kedagi sellist kohanud. Mina ei tea, mis toob tulevik, aga ka selle ülilühikese aja jooksul olen ma nii palju õppinud. Õppinud arvestama ka teise inimese soovidega. Sest suhe ju sellel peakski põhinema.

Vahel ma vaatan inimesi, kes on kellegagi pikalt koos olnud ning mõtlen, et kuidas nad oskavad… Mu õde on olnud abielus pea üheksa aastat, enne seda oli tal üheksa-aastane suhe. Jah, see viimane läks küll lahku, aga siiski. Pikad suhted. Kuidas mu vanemad oskasid abielus olla surmani? (jah, sest mu ema surm neid ju lahutaski…). 31 aastat. Ja mina ei saa hakkama isegi aastase suhtega, sest küll jäetakse mind maha, küll on see ühine otsus (no Võrratuga viimane “Mine perse” mõlemalt poolt tundub ju päris ühine otsus :D), küll jätan mina maha. Mind on maha jäetud sellepärast, et ma olen liiga palju pidutsenud (Esimene), sellepärast, et ma polnud piisavalt toeks (Romantik, no temaga mina tegin selle otsuse küll, aga no ma ju nägin, et ta ei ole enam õnnelik, see oleks nagunii juhtunud, ta oleks mu maha anyway jätnud). Mina olen maha jätnud, sest mul on olnud enda arvates liiga igav suhe (Omakasupüüdmatu) ja pidude ning alkoholi liigtarbimise pärast (Ego). Võrratuga oligi ühine otsus, sest me mõlemad arvasime, et me võiksime perse kerida😀

Kui jätta need suhted või suhtelaadsed asjad nüüd välja, siis kogu selle krempli vahepeal on olnud lihtsalt seiklusi. Mõnedega ei tekkinud mingeid emotsionaalseid sidemeid, mõnedega ehk tekkisid, aga suhet sellest ei saanud, mõnedega olin ma lihtsalt nii palju koos, et ma juba harjumusest arvasin, et ehk ma olen armunud. Kui ma praegu mõtlen, siis Terminaatoriga olime me ju mingi kümme kuud boonustega sõbrad. Ja ma ju kahtlustasin, et ehk ma olen armunud, aga see oli sõltuvus. Kuna suhet ju ei olnud, siis oli ikka parem maanduda kellegi kaisus, keda vähegi rohkem tunned…. Kuid sees oli ikka tühjus, mis hommikul vastu koitis.

Kõige rohkem avaldus see vist selle aasta augustis, kui ma Flirticus ühe tüübiga tutvusin. Me nägime kolm korda, viimasel korral seksisime ka. Välimuselt oli ta kena, kaks meetrit, aga sisemuses polnud mitte sittagi. Hommikul viis ta mu koju ning ma kogu aeg ma mõtlesin, et ära palun räägi, ma ei taha, et sa räägiksid, sest mul on kopp ees. Ole lihtsalt vait. Ta hiljem kirjutas mulle küll Facebooki mitu korda, aga ma ei vastanud mitte midagi. Sest ma tahtsingi seksi, mul ei olnud plaanis edasi suhelda. Ma tahtsin seksi, sest ta meeldis mulle välimuselt, aga niipea kui ta suu avas, tuli sealt sellist paska, et ma ei kuulanudki seda. Ja kuigi ma olin varemgi tühjust hommikuti tundnud kellegi suvalisega magades, siis sel korral oli see lihtsalt nii suur, et ma mõtlesin juba öösel jalga lasta. Kuna ma olen viisakas inimene ja tundus, et temale ma vist meeldisin, siis ma seda ei teinud. Ma oleksin võinud muidugi vastu kirjutada ja öelda, et ma pole edasi suhtlemisest huvitatud, aga ma ei teinud seda. Lihtsalt jätsin vastamata.

Ja sel hetkel ma mõtlesin, et mulle aitab sellest jamast. Vähemalt mõneks ajaks. Et kui seksin, siis seksin tunnetega või ei seksi üldse. Ja seksin siis, kui nii mina tunnen midagi emotsionaalset kui ka see teine inimene tunneb. Ehk sellepärast ma Härra puhul seksiga nii kaua viivitasingi, sest ma ei tahtnud nüüd teistpidi tühjusesse langeda – et mina tunnen midagi, aga tema ei tunne. Ma tahtsin 100 protsenti kindel olla, et ma pole lihtsalt seks, et kui kätte saab, et siis kaob ära. Sest seda ma juba teadsin, et tema minu jaoks pole. Ehk sellepärast ma alguse nii raskeks üldse tegin ka, ei hakanud iial ise suhtlema jne.

Seks on hea. Aga seks on alati parem, kui sul on selle inimese vastu tunded, ilusad tunded, sa tunned ka emotsionaalselt end rahuldatuna. Ja seks on veel parem, kui sa tead, et need tunded on vastastikused. Kui see inimene tahab ka sinuga koos olla, teeb plaane tulevikuks, küsib sinult, kas peaks lisaks kaladele ning kilpkonnale ka kassi võtma, kui ta kasutab vormi meie, mitte mina – ehk siis küsib, et mis sa arvad, kui me võtaksime kassi. Härra kilpkonn on mulle ka nii südamesse pugenud, et täiesti lõpp. Ma vahel lihtsalt lähen ning räägin temaga, tegelt ka😀 Või vahel lihtsalt jälgin teda pikalt.

Mina ei tea, mis toob tulevik. Aga ma tean seda, et ma olen väga õnnelik🙂

 

4 thoughts on “Kõigest ja eimillestki

  1. Tean seda tunnet, mis on hommikuti, kui mingi lambikaga tüübikaga magand oled. See ikka jube tühjuse tunne, lausa õõvastav. Eks tegelt suhtes olles ja vaba olles on mõlemal omad plussid ja miinused.
    Mul on nt nii, et suvel tunnen, et tahaks vaba olla ja ringi “tõmmata”😀 talvel pimedal jälle mõtlen, et võiks ikka mingi püsisuhe olla ja keegi võiks iga öö kaissu võtta. Nii et võta näpust, eksole.😀

    • Jah, eks mõlemal poolel on oma plussid ja miinused, nii suhtes kui ka vallalisel olekul. Ja vahel võib asi olla ka selles mõtteviisis, et mujal tundub rohi alati rohelisem😀

  2. Täna tahaks sulle komplimendi teha hea kirjutise eest, eriti kokkuvõte ja analüüs eelnevatest suhetest on hästi välja tulnud.
    Soovin sulle jätkuvat edu uues suhtes ja salamisi loodan, et Härra osutub meheks, kellega võiks sõuda lõpuks ka abieluranda. Oleks ka juba aeg, eksole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s