Kuidas öelda noormehele, et sa oled blogija…Ja mitte ainult selline tavaline blogija, vaid natuke teistsugune blogija…

Merje viimane postitus (http://merje.ee/kuidas-tegelt-blogi-ja-pereelu-toimib/)  pani mindki mõtlema. Sellest ma olen juba kirjutanud, et mis see blogimine mulle minevikus kaasa on toonud, seega ma seda teemat enam eraldi puudutama ei hakka.

Kui ma oma kallimaga tutvusin, siis oli selge see, et millalgi ma pean ütlema, et ma sellist blogi olen pidanud. Ja et kuigi ma enam päris niimoodi ei kirjuta nagu siis, on mul endiselt see blogi alles ja ma vahel ikkagi kirjutan. Kuigi jah, enam seksist jne mitte. Olime kaks korda näinud ja kirjutasin Pihiisale Facebookis, et noormees tõesti meeldib mulle, siis Pihiisa küsis kohe, aga Jaanika, kas sa talle oma blogist oled rääkinud… Et kui edasi suhtlete ja midagi sellest ehk areneb, siis on kõige mõttekam, kui ma ise talle räägin, sest ta saab sellest nagunii teada. See on vaid ajaküsimus. Ja eks tal oli õigus ka, sest kui ma ise poleks rääkinud, siis kuidagi oleks see temani ikka jõudnud, ka sellisel juhul, kui ta poleks mind ise googeldama hakanud.

Kui ma teda siis kolmandat korda nägin, polnud me üheksa päeva näinud (see ongi ainuke kord ja päris alguses, kui me nii pikalt ei näinud. Nüüd on maksimum vist neli päeva olnud, sest kuna mina saan oma tööd paljudel juhtudel Tartus teha, siis olengi ma enamasti seda võimalust ka kasutanud, nüüd olin ka kuus päeva Tartus, hetkel kaks päeva Tallinnas ja homme jälle Tartusse). Sel hetkel oli selge ainult see, et sümpaatia on algusest peale vastastikune olnud.

Ja kujutage nüüd ette olukorda, kus kaks inimest, kes teineteisele ilmselgelt meeldivad, naudivad teineteise seltskonda ühes hubases kohvikus… vaatavad teineteisele silma ja kõik on väga super – ja siis pahvatab neiu, et ta peab midagi ikka ära rääkima. Et ehk noormees juba teab, aga vbl veel ei tea ka. Kuna ma olen üldiselt üpris avameelne inimene, siis selleks hetkeks olin ma juba maininud, et mul on ehk kohati tormiline minevik olnud (jällegi, oleneb, kellega võrrelda). Ja kui ma siis ütlesin, et pean blogi, et see pole ehk päris selline tavaline blogi, siis muidugi küsis tema, et millest ma siis kirjutan. Sest selgus, et tal polnud sellest õrna aimugi. Ja nii ma siis ütlesingi, et ma kunagi avameelitsesin oma blogis väga intiimsete detailidega ja kuigi ma enam päris nii ei kirjuta, siis kogu mu minevik on endiselt seal olemas. Jah, meil kõigil on ju taoline minevik, mõni normaalne inimene pole seda lihtsalt niimoodi blogisse pannud nagu mina – ehk siis see pole ühe hiirekliki kaugusel saadaval.

Ilmselt pärast sellist avameelitsemist käis küllaltki tagasihoidlikul noormehel peast läbi mõte, et kas kohe jalga lasta või veel edasi jääda😀 Et kui sellest peaks midagi tõsisemat tulema, et siis satub ju ka tema blogisse ja kuigi neiu väidab, et ta seksist enam ei kirjuta, siis ega neid naisi ei või ju kunagi teada😀 Igal juhul ta jäi ning jalga ei lasknud.

Pärast seda me enam väga mu blogi teemaks ei võtnud. Kuni olime tema tuttavatega väljas ja siis tuli välja, et selle seltskonna naised olid mu blogiga vägagi kursis. Järsku oli noormees ka tõmmatud maailma, mida ta väga ei mõistnud, sest ta pole kunagi ühtegi blogi lugenud, veel vähem mõelnud, et keegi temast ehk kirjutada võiks.

Eelmisel nädalavahetusel istusime kõrvuti voodil ja ma siis vaatasin oma blogi (muutsin vist päist vms). Ta siis ka vaatas ja küsis, et kas see ongi mu blogi. Ütlesin, et jah. Ta siis hakkas kõvasti mu eelmist postitust ette lugema, kus teda ka mainisin. Kui selle lõvipuuri võrdluseni jõudis, siis hakkas ta naerma ja ütles, et nii ju ongi, sest mehed peavad ise hakkama saama (see, kus ma ütlesin, et mehed oleksid nõus vist enne pigem lõvipuuri minema, kui kelleltki teed küsiksid). Kui selle postituse ette luges, siis hakkas alla kerima ja nentis, et mulle tõesti meeldib palju kirjutada😀 Ütlesin, et meeldib tõesti ja kuigi ma enam päris nii tihti ei kirjuta, siis loobuda ma sellest ikkagi ei kavatse. Et seksist enam lihtsalt ei kirjuta. Siis oli küll kuulda selline pisike kergendusohe, et vähemalt hea seegi😀

Kui ma nüüd panen end vastupidisesse olukorda ja unustan ära selle, et mulle meeldibki tähelepanu, unustan ära selle, et ma tihtipeale ei ole eriti tagasihoidlik neiu… Unustan ära selle, et blogimaailm on osa minust ja kujutan ette olukorda, kus kogu mu partneri minevik oleks minust vaid paari hiirekliki kaugusel, siis on küllaltki loogiline, et see avastus võib ju päris šokeeriv olla, eriti sellisel juhul, kui inimene ise on selline rahumeelne ning pigem tagasihoidlik – ja oma musta pesu niimoodi internetis iialgi ei peseks. Loomulikult oleks variant alati mitte lugeda, aga kui meil on selline harukordne võimalus seda teha, siis ega seda vist kasutamata ikkagi ei jätaks. Jah, ma võiksin muidugi blogi kinni panna või avada uue blogi, kus sellest minevikust enam jälgegi poleks (ma tean, et internetti jääb nagunii kõik alles, aga siis vähemalt ei hüppa see niimoodi kohe ette), aga ma ei taha seda teha. Ja nii ei jäägi teisel inimesel muud üle kui sellega leppida või ära minna. Sest see olen mina. Siputajast blogifriik😀 Kuigi jah, enam vbl päris mitte selline nagu varem.

Aga noh, seksist ma ju enam nii avameelselt ei kirjuta, seega selles mõttes muret kohe palju vähem😀 Ja seda ei tee ma enam sellepärast, et ju ma olen tõesti nii palju avameelitsenud, et päris kõike enam jagada ei taha. Ja ehk olen ma eluga sellises ajajärgus, et kui keegi minult paluks, et ma midagi kirjutamata jätaksin (mida ma vbl ise tahaksin kirjutada), siis ma ehk isegi kuulaksin.

Mu sõbranna ütles, et ta pole iialgi nii mõistlikku ja rahulikku Jaanikat näinud😀

Homme siis Tartusse, jällegi mitmeks päevaks. Nädalavahetusel on mitu üritust tulemas, kuhu meil plaanis minna on, üks neist on Ustava sünnipäev.

P.S: Ma vaatasin siin millalgi Jenna Marblesi videosid. Ma olen neid varem ka vaadanud, aga uuemaid ei olnud näinud lihtsalt. Ja avastasin, et Jenna meenutab ilma meigita natuke Rentsi. Kui ma seda Rentsile Facebookis mainisin, siis ta ütles, et keegi pole talle seda varem öelnud. Ma enne muidugi mõtlesin, et keda ta mulle meenutab, aga siis järsku sai selgeks, et Rentsi ju😀

4 thoughts on “Kuidas öelda noormehele, et sa oled blogija…Ja mitte ainult selline tavaline blogija, vaid natuke teistsugune blogija…

  1. sa küll noormehest väga ei kirjutanud, aga näha, et oled oma eluga hetkel rahul🙂 Jaksu!

  2. Tubli tüdruk. Ärge seda asja nüüd ära rikkuge, ja kui tülitsema kipute, siis elage või leppimise päevade nimel, mis pärast tulevad … tead küll, tädijutt.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s