Blogimisest üldiselt

Kuna viimasel ajal on blogimaailma võimust võtnud paanika, et mida ja kui palju peaks enda elust üldse jagama, siis mõtlesin, et räägin sellel teemal ka väheke kaasa. Alguse sai see vist Marina postitusest (http://www.vistadelmarista.blogspot.com.ee/2015/09/mitte-nii-ilus-jutt-ehk-blogimise.html), kus ta manitses blogijaid mitte nii palju ennast avama, sest kõik, mis internetti kord üles riputad, see sinna ju ka jääb. Mis on ülimalt loogiline ja kõigile ammu teada asi.

Siis kirjutas Liis postituse sellest, (http://www.mesiliis.blogspot.com.ee/2015/09/danger-danger.html), et kus kõik inimesed varem olid, sest see pole mingi uudis ju, et kui kord midagi oled internetti riputanud, siis see sealt ei kao, ka sellisel juhul, kui sa selle ära kustutad. Marina postitus mõjus aga niimoodi, et mõned blogijad olid hoobilt oma blogi kinni pannud (vähemalt Liisi postituses mainiti nii, aga kuna mina neid blogisid ei loe, siis ei tea, kellest jutt käis). Teised olid hakanud oma lapse nägusid varjama jne, mida varem ei tehtud.

Minul on selles mõttes natuke raske sel teemal kaasa rääkida, sest mina olen olnud kogu aeg väga avameelne ja selle sündsuse piiri juba ammu ületanud. Jah, 1,5 aastat suutsin seda küll anonüümsena olla, aga süües kasvab ka isu. Ja nii see läks, kuni selle ajani, mil mind avalikustati ja kaks aastat tagasi tulin siis lõpuks ise täiesti kapist välja. Kuigi jah, minuga on ka veidike teine teema, sest algselt oli see siin nn suhte-ja seksiblogi. Ja ma pole kunagi ka nende meeste pärisnimesid avalikustanud, kellest siin juttu on olnud. Jah, ühe erandiga, sest ühe pildi ma ju kunagi siia üles panin, mille ma umbes 36 tunni pärast võtsin, sest sain aru, et see oli vale tegu. Aga nagu ikka kipub olema, et karma is a bitch ja ma olen selle kõik hiljem ka tagasi saanud.

Ütleme ausalt, et see konkreetne blogi on mulle jamasid kui palju toonud – alates sellest skandaalist, mis tõi kaasa minu avalikustamise märtsis 2013, lõpetades sellega, et mõni inimene jättis minuga suhtlemise katki, kui sellest blogist kuulis. Ja siis veel need vahepealsed tulised vestlused teemal, miks ma temast kirjutan ja ka vastupidi kusjuures – et miks ma temast ei kirjuta. Jah, ka vastupidine asi ei tee inimesi mitte teps õnnelikuks😀 No need viimased asjad on juhtunud küll siis, kui ma juba avalik olen olnud, sest loogiliselt võttes anonüümsena mul selliseid muresid polnud.

Kui ma neli aastat tagasi selle blogi seksiblogiks tituleerisin, siis panin ikka omadega parajalt võssa. Seksiblogi saab pidada inimene, kes reaalselt eksperimenteerib: teeb grupikaid, käib swingerite üritustel, magab omasoolisega jne. Asjad, mis minul on kõik proovimata ja mida ma suure tõenäosusega kunagi ka ära ei proovi. See siin on olnud pigem draamade lahkamise ning mingil määral vbl suhteblogi. Mitte iial ei ole see reaalselt olnud seksiblogi. Jah, vbl selles mõttes tõesti oli, et ma kirjutasin ju küllaltki avameelselt asjadest, mida enamik iial blogis ei kajasta. Nojah, siis oli ka lihtsam, sest ma olin anonüümne. Kui keegi oleks mulle tol ajal öelnud, et ma kirjutan ka siis mingi aeg sama avameelselt edasi, kui ma enam anonüümne pole, siis ma poleks seda uskunud. Veel vähem oleksin ma uskunud seda, et ma seda teen ka sellisel juhul, kui see teine inimene teab, et ma seda teen. Kuid nagu ma juba ütlesin, et süües kasvab isu.

Millalgi eelmise aasta lõpus kasvas see isu aga nii suureks, et järsku enam ei kasvanud, vaid hakkas kahanema. Ja alates 2015-nda aasta algusest ei ole ma enam eriti seksist kirjutanud. Võinoh, seda kirjutasin, et pikk seksipaus oli siin vahepeal. Ja märtsis ma vist siis kirjutasingi esmakordselt, et enam pole see blogi päris see, mis ta oli. Ja nüüd nii ongi.

Ja kui ma siis blogis äkki vaikseks jäin, siis küsis isegi mu geisõber Truu, et kle, Jaanika, kelle karvane käsi siin mängus on, et enam vürtsikaid detaile pole😀 Ja kui ma siis ütlesin, et polegi kellegi kätt mängus, siis üllatus ka tema (tol hetkel oli pigem hoopis see teemaks, et miks ma ei kirjuta :D). Ah, vbl mulle meeldibki teha ristivastupidi sellele, mida inimesed tahavad, et ma teeksin😀

Tegelikult ei ole asi selles. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et ma vaikselt kasvasin sellest välja. Ja sain ehk aru ka, et seda nn seksiblogi on pidanud täiesti vale inimene. Jah, inimene, kellele küll meeldib seks, aga kes pole sugugi nii vabameelne, kui ta ennast ehk alati on pidanud. Vabameelne inimene on selline nagu ma ennist kirjeldasin; inimene, kes katsetab ja kombib rohkem neid piire, kui mina ehk eales olen valmis tegema. Mina olen tundeinimene. Kuigi jah, viimasel ajal küll suhteliselt skeptiliseks juba muutunud, aga point on sama.

Viimasel ajal on mulle mulje jäänud, et igal blogijal on mingid hullud seljas: Lipsukese askis väidetakse, et keegi teab, kuhu ta elama kolis; Mallukas võitleb mingite internetikiusajatega; isegi Britt teeb avaliku pöördumise mingi segase vastu, kes kommentaariumit rüüstab. Ka mina pole sellest pääsenud. Juba kaks aastat on üks inimene võtnud vaevaks mind igas Delfi kommentaariumis väga koledalt sõimata. Ja kuigi ma nüüd tean selle inimese nime ja mul on endiselt mustandites ootamas see pikem postitus selle nime ja kõige muuga, siis…. Mu esimene mõte oli muidugi kohe see avalikuks teha, sest kui ma olen kaks aastat kellegi kinnisidee olnud, aga siis pidasin endast targematega nõu… Hetkel ma seda siiski ei tee ja mitte sellepärast, et mul sellest stalkerist kahju oleks, vaid see pole mulle endale praegu kasulik. Küll tuleb ka see aeg🙂

Nii et jah, blogimisel on palju varjukülgi, eriti sellisel blogimisel, mida mina teinud olen. Sest kui sa oled pikalt anonüümne, siis on loogiline, et lõpuks inimesed tahavad teada, kes sa oled.  Ja eriti muidugi sellisel juhul, kui inimesed eeldavad ja arvavad, et nad saavad sinuga manipuleerida ja siis tuleb välja, et ups, vist ikka ei saa. Või kui nad kahe aasta jooksul ei saa ikka selgeks, et igal oinal on oma mihklipäev. Jah, ka minul on neid mihklipäevi ikka piisavalt olnud, sest nagu ma enne ka ütlesin, et kui ma ka olen kellelegi minevikus oma blogiga sitta keeranud, siis ma olen selle ka tagasi saanud.

Vot niimoodi siis hetkel🙂

5 thoughts on “Blogimisest üldiselt

  1. Ma arvan, et ära kasuta nii lõdvalt sõnu “blogimaailm” ja “kõik” ja “igal blogijal”. Kui sa selle maailma all pead oma blogrolli või blog.tr.ee oma silmas, siis ehk jah. Aga muidu – maailm on suur, inimesi on palju, enamik neist ei loe ega tea Marina / Briti / sinu / minu blogi ja neil pole mingist paanikast aimugi. Eile lugesin täna rängale opile mineva (või eile opile läinud) inimese sissekannet, silma võttis märjaks, tal on oma asi kirjutada ja marina-liisi-printsessi jne pseudomuredest on tal sügavalt ükskõik.

  2. Ma saan aru, et sa oma tunde- ja suhetemaailma siin enam nii avalikult ei lahka, aga ma tahaksin teada, kas sa teed seda nüüd privaatselt või üldse mitte? Ehk, kas sul on ära kadunud ka soov sellised asjad kirja panna? Või sa ei näe mõtet ainult enda jaoks päeviku pidamises?

    • Ei lahka enam üldse, ka mitte privaatselt. Ainult enda jaoks ma ei kirjuta ja kui peaksingi tahtma seda teha, siis saan seda ju nii teha, et ma seda ei avalda. Kuigi seda viimast ei ole siiani küll juhtunud veel.

      Ma ikka kirjutan edasi, aga harvem. Ja nii avalikult jah enam kõike ei lahka.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s