Väike ürituste kokkuvõtte / Kui Printsessist saab ajalugu…

Ma olen vist ka kunagi siin postitustes maininud, et suured muusikaüritused pole minu teema. Sellepärast ei juhtu just tihti, et ma kuskil Laululaval mingit bändi kuulamas käiksin, sest mulle ei meeldi rahvamassid – pea hakkab valutama, kui vasakul ja paremal inimesed hüppavad. Eriti sellisel juhul, kui muusika ei ole minu maitsele vastav, seega mind kuskil Pärnus Weekendil kohata oleks ilmselgelt võimatu.

Küll aga kinnitab erand reeglit ja kui nüüd augusti lõpus toimus Tallinnas “We love the 90s” üritus, siis teadsin kohe, et sinna ma tahan minna. Ja nii me siis sõbrannaga läksime ka, sest see on just see muusika, mida ma armastan. Kaks päeva täis 90-ndate aegumatuid hitte (Bad Boys Blue, Mr.President, Reel 2 Real, La Bouche, Ace of Base, Eiffel 65, Black Velvet, Koit ja Code One, Nancy, Astra jne).

Ja ma jäin ülimatult rahule!🙂 Kuigi jah, närvi ajas ehk see, et VIP-alale oli liiga suur plats pühendatud (ma ei olnud VIP-is, vaid tavatsoonis) ning kuna see jäi osaliselt tühjaks, siis enne piirdeid (pärast seda algas tavapiletite tsoon) oli suht tühi plats. See asi oleks võinud küll kuidagi paremini korraldatud olla, aga muidu oli megavinge. Kahju oli küll sellest, et täpselt samal ajal toimus Helsingis samasugune üritus… ja seal olid veel paremad esinejad – E-Type, E-Rotic, Dr.Alban, Coolio, Alphaville jne (sellest ma kuulsin muidugi siis, kui üritus juba läbi oli). Kui nemad oleksid Eestis ka olnud, oleks ma ilmselt VIP-tsooni pileti muretsenud (Kahe päeva tavapilet oli 59 eurot, VIP oma 89 eurot).

Kui reedel me sõbrannaga edasi pidutsema ei läinud, siis laupäeval oli afterparty ööklubis Cathouse (tegelikult oli reedel ka, aga siis me ei läinud), kus esines ka festivalil osalenud Groove Coverage. Kui see pidu läbi sai, siis selleks ajaks olin ma nii surnud omadega – kaks päeva lõputut tantsimist! Veel kolmapäevani andsid vist jalad tunda. Aga just selline üks õige pidu peabki olema, et sul veel mitu päeva annavad jalad tunda, see tähendab, et oledki sajaga pidutsenud ja seda nautinud!🙂 Vinge oli muidugi ka see, et kõrvallauas pidutsesid La Bouche ja Mr.Presidendi lauljad, seega sain neid nüüd lähemalt ka näha – ning jah, Coco Jambo videost tuntud naine ja mees olid oma hiilguses väga sarnased sellele, kes nad seal videos olid, küll aga nii 20 aastat vanemad. Kõige energilisemad olidki vist Mr.Presidendi meeslaulja ja Reel 2 Real tüüp, kes vaatamata oma vanusele suutsid Laululaval küll imesid korda saata ja rahvast kaasa elama panna🙂

Ja järgmisel aastal toimub samasugune üritus uuesti, mille üle mul on ainult hea meel, sest kuigi mulle üldiselt sellised suured festivalid ei meeldi, siis on alati erandeid. Kui siis veel DJ Bobo ka esineks lisaks neile eelmainitutele, oleks küll väga vinge🙂 Modern Talkingut ma plaanisin juulis Pärnusse vaatama minna, aga lõpuks siiski ei saanud.

Millalgi augusti alguse poole käisin ka Pihiisaga peol. Ma tean teda küll pea kaks aastat, aga niimoodi konkreetselt väljas peol polnud me kunagi käinud, ikka kas tema sünnipäevad või lihtsalt istumised jne. Hiljem liitusid ta sõbrad ka ning kokku sai sel ööl päris paljudes kohtades käidud: Drink, Hopner, Noorus, uuesti Drink, Münt ja Labor. Kuna ma viimasel ajal pidutsen suht harva, siis kui ma seda teen, siis ikka täiega😀 Vinge oli. Naljakas tegelikult, et blogilugejast võib saada nii hea sõber. Kuigi ta nüüd blogisid ei loe, sest need ei huvita teda enam (Sellega seoses meenub see, kui Pihiisa sünnal käisin veebruaris ja kuna seal olid üksteisele võõrad inimesed koos, siis pidid kõik rääkima, kuidas nad Pihiisa teavad. Kui enamik olid kas töö-või koolikaaslased, siis mina sain öelda, et vot, tüüp luges mu blogi, kirjutas mulle ja nii me suhtlema hakkasimegi :D) Kui kell 05.00 sai, siis olin väsinud ja see tähendaski seda, et tuli koju ära minna.

Vahepeal olen ka Tartus pidutsenud. Üldiselt on niimoodi, et Tallinnas mind väga ära ei tunta või siis ei hakata rääkima, aga peaaegu igakord, kui ma Tartus kuhugi baari või pubisse satun, siis tuleb keegi ja küsib, et kas sina oled Jaanika telekast. Või siis, et miks sa minu jaoks nii tuttav tundud. Kui sõbrannadega Tartus augusti keskpaigas pidutsesin, siis oli niimoodi, et istusime mingis lauas ja siis keegi tuli mingis veinibaaris küsima, et kas ma olen Jaanika telekast. Hiljem Zavoodis oli sama lugu, istusime seltskonnas juba ja siis mingi noormees, kes mu kõrvale istus, kogu aeg vaatas mind ja siis lõpuks ütles: “Nii tuttav oled, kust ma sind tean. Eriti hääl on tuttav. (sest meie sõbrannadega vatrasime kogu aeg ju :D)” Ja lõpuks siis nuputas natuke ja taipas, kust ta mind ehk näinud on.

Kuna minult on viimasel ajal küsitud, et miks ma enam päris niimoodi ei kirjuta nagu varem, et kas keegi on mulle mingid keelud peale pannud, et ma nii avameelselt enam ei kirjutaks. Ma usun, et kõik inimesed, kes mind teavad, teavad ka seda, et mulle on iseenesest suhteliselt keeruline keelde peale panna. Lihtsalt ma ise olen natuke muutunud ja seoses sellega on muutunud ka see, mida ma siin blogis kajastan ja kas üldse kajastan. Kuna ma enam ennast aktiivseks blogijaks ei pea hetkeseisuga (sest kirjutan ju heal juhul kaks postitust kuus), siis ma kirjutangi siis, kui tuju tuleb. Päris seda Printsessi, kes ma kunagi olin, ei saa enam iial olema. Sest ma ise pole ka enam päris see inimene, kes kunagi selle blogiga alustas.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s