Kui ma vaid oskaksin ajamasina leiutada ja kuus päeva oma elus tagasi minna… Oeh jah…

Pole ammu midagi kirjutanud. Kuna ma enam blogi niimoodi ei pea nagu kunagi, siis ma kirjutangi harvem. Pole viimasel ajal eriti blogisid lugenudki, täna mõtlesin, et üle pika aja ju võiks, aga siis taipasin, et nii palju on lugemata (Rentsi blogi pole vist kuu aega avanud!). Tuleb lausa eraldi blogipäev teha, et järje peale saada, eks näis, millal siis 🙂

Tegelikult tahtsin ma hoopis muust kirjutada. Miks on vahel niimoodi, et me teeme kõige rohkem haiget just nendele inimestele, kellest kõige rohkem hoolime? Hetkeseisuga tahaks küll ajamasina leiutada ja kuus päeva ajas tagasi rännata. Ma olen üldiselt selline suht chill ja rahulik inimene viimasel ajal olnud, aga vahel see tunnetemöllu Jaanika tuleb ikkagi välja. Ja siis ta lihtsalt salvab. Ja väga valusalt. Ja ehk korraks ongi hea olla, aga siis saad aru, et no milleks seda kõike veel vaja oli. Ja kui mulle siis kohale jõuab, mida ma teinud olen, siis seda jama kokku lappida on ilmselgelt võimatu. Võib-olla ei olekski hull lugu, kui mul ei tekiks seda süütunnet, sest mõnedel inimestel selline asi puudub. Mul see aga ei puudu, kuigi sel hetkel, kui midagi mõtlematut teen, siis ma arvan, et hiljem ma ei kahetse. Kahjuks elu näitab, et kahetsen küll. Ja väga.

See on nagu mingi imelik olukord, kus Jaanika oma peas mõtleb, et krt, sina keerasid mulle jama kokku, ma keeran nüüd vastu ja vaatame, kes naerab paremini. Probleem ongi aga selles, et tegelikult ei keeranud mulle keegi, vaid ma oma peas mõtlesin, et see nii oli. Ja lõpptulemus on see, et mitte keegi ei naera. Isegi mina mitte, kuigi ma ehk alguses arvan, et nii just olema saab. Ja kuigi ma siis üritan seda asja siluda ja teha kõik natukenegi paremaks, siis ainus, millest ma aru saan ongi see, et kui ma just ajamasinat ei oska leiutada, siis see on mõttetu üritus. Eks aeg läheb mööda ja mingi hetk ma vbl isegi suudan endale ka andeks anda, aga ma ei unusta. Ja kuna ma ennast nii palju tunnen, siis tean, et see jääb mu pähe veel kuid tiirlema. Kui lihtne oleks elu, kui ma kogu aeg oleks selline bitch, kes ma teatud hetkedel olla võin… Siis mul oleks suva. Aga mul läheb vahel see bitch mode on peale ja kui see jälle ära läheb, siis… ma hoian peast kinni ja mõtlen, et miks ma just nende inimestega niimoodi käitun, kellest ma kõige rohkem hoolin? Olen ma siis nüüd õnnelik? Ei… Mitte sinnapoolegi.

Esimene päev ma mõtlesin, et ah, said nüüd, mis tahtsid. Paras sulle! Et nüüd ma olen õnnelik… Ja siis… sain aru, et ma mitte ainult ei keeranud perse sõprust inimesega, kes oli alati olemas; kes alati hoolis, vaid… ma keerasin perse nii palju muid asju.

Ja ma ei julge isegi andeks paluda. Sest ma tean, et seda ei tule. Ma julgen küll öelda, et ma kahetsen, aga andeks ei ole palunud. Viimase kirja, mis talle kirjutasin, viimased kaks lauset olidki: “Igal juhul ma loodan, et kunagi mõistad mu käitumist rohkem ega vihka mind. Ole tubli ja kõike paremat sulle tulevikuks.”

Raske on ikka. Kui vaid saaks kuus päeva oma elust tagasi keerata… Kui ma vaid saaks… Miks ma pidin sulle noa niimoodi selga lööma? Ma olen ikka idioot. Miks ma tegin seda inimesele, kes ei ole seda sugugi väärt? Sest ma olen tropp, vot sellepärast. Muud põhjust polegi…

Ja miks sa peaksidki mu käitumist rohkem mõistma, kui ma tegelikult seda isegi ei mõista?

Advertisements