“Me oleme kokku loodud, aga mees ei tunnista seda…” /Kui “litsist” saab “nunn”.

Just selle esimese poole pealkirjaga jõuti googeldades mu blogisse. Kui te ikka oleksite kokku loodud, siis mees tunnistaks seda. Jah, alati on võimalus, et ta saab vahepeal panniga pähe ja siis tuleb tal “mõistus” koju, aga… üldiselt on niimoodi, et kui mees seda ei tunnista, siis ta ei arva ühti, et te tegelikult kokku oleksite loodud. Sa võid ju ta muidugi voodi külge kinni siduda ja siis loota, et ehk ta lõpuks mõistab, et te oletegi teineteise jaoks, aga sellisel juhul oleks mees valmis kas või need rihmad hammastega läbi hammustama, et su vangistusest pääseda. Mõnikord on inimesed marumugavad ega viitsi lahku minna kellestki, sest ei taheta üksi olla. Lisaks on lapsed jne, mis teeb selle olukorra veelgi keerulisemaks, kuigi süda on ammu mõistnud, et tundeid kui selliseid peab tegelikult tikutulega taga otsima… ja siis ka kahjuks ei leia. Ja üks pool võib ju õndsas usus loota, et tegelikult on kõik korras ja kui ta ise täiega üritab ning pingutab, siis küll see teine pool ka lõpuks aru saab. Jah, aga enamasti kipub teine pool siis hoopis aru saama, et ta tegelikult tahab hoopis midagi muud. Ja et ehk ta on hoopis kellegi teisega kokku loodud. Seda tundes võib isegi süütunne närima hakata, aga see ei kao niisama ära.

Mina uskusin 16-18-aastaselt, et olen Esimesega elulõpuni koos. Tegelikult uskumises kui sellises iseenesest ei olegi midagi halba, aga mul ei tulnud isegi pähe, et see niimoodi tegelikult ei lähe. Kui mind siis suvi 2008 maha jäeti, siis alguses oli šokk. Naljakas on see, et mitte ükski hilisem lahkuminek ei ole nii hullult mõjunud. Mina ju ka mõtlesin siis, et mis mõttes Esimene aru ei saa, et tegelikult me oleme kokku loodud. Nüüd muidugi tagantjärgi vaadates oli see kõige loogilisem otsus üldse, sest me ei oleks seda olnud. Sama lugu Romantikuga. Umbes 13 kuud tagasi ma nutsin nii palju tema pärast ja mõtlesin, et no ei saa nii olla, et me pole kokku loodud. Hiljem muidugi taipasin, et me polnud seda kunagi.

Ma olen üldiselt olnud väga kiire armuja. Nagu ma ka siin blogis kirjutanud olen, siis vahel ei olegi ma vbl olnud sellesse mehesse armunud, vaid pigem sellesse tundesse ise. See liblikad kõhus tunne, mis söögiisu ära võtab jne. Mõnes mõttes on see ehk isegi hea, sest sa oled kogu aeg pilvedes… aga samas, see eufooria kaob ruttu. Ja siis on vaja uut laksu, uut doosi. Uut pilvedes olekut.

4.juuni saab kolm kuud sellest, kui ma viimati seksisin. Hah, naljakas mõelda, et oktoobris kui ma kolmekuulist seksipausi tahtsin teha, siis ei pidanud see 10 päevagi vastu. Nüüd, mil ma isegi ei mõelnud sellele, et võiks ju mingi pausi teha, on see lihtsalt juhtunud. Ma ise olen end oluliselt tagasi tõmmanud, ei käi pidudel väga ega deitimas. Viimased 1,5 kuud on üldse nii kiired ajad olnud, et pole isiklikku elu väga olnudki. Kuigi viimasel ajal hakkab jälle vaikselt tekkima ja õhtused jalutuskäigud on päris toredad🙂

11 thoughts on ““Me oleme kokku loodud, aga mees ei tunnista seda…” /Kui “litsist” saab “nunn”.

  1. miks sa nii mõistlikuks oled muutunud Printsess? sinu blogi oli enne ainuke huvitav, aga nüüd on see ka boringuks läinud.

  2. Miks sa piinad end selle seksi teemaga? Ma ei tea, suvi on kohe käes, ilusad kutid liikvel, lõbutse ja võta vabalt. Millal siis veel seksida, kui mitte praegu, või sa mõtled, et teed seda 60-aastaselt. Jääb mõistmatuks see taotuslik seksipaast.

  3. Need jubedad praakpildid on ikka tõsine naljanumber sul! Meik on absoluutselt mööda (nagu nägemispuudega tehtud), pildi kvaliteet ei kannata üldse kriitikat, täiesti mõistmatu miks sa neid õudusi idioodi järjekindlusega ülesse paned?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s