Naised, kes ise oma elu keeruliseks elavad…

Lugesin paar päeva tagasi Buduaarist ühte head artiklit : http://buduaar.ee/Article/article/heidi-ruul-neetud-sibulad

Ja paremini ei olekski saanud seda kõike sõnastada! Kopin kogu artikli ka siia, kes ei viitsi klikkida.

Kartulid ja apelsinid on sõnapaar, mis on tuttav pea igaühele, kes mõnikord televiisori ette ära eksib. Fiktiivse psühholoogi poolt välja käidud teooria lahterdab kõik maailma naised kaheks: kuivadeks kartuliteks ning maitsvateks ja mahlasteks apelsinideks. Minu meelest on meeste suhtes äärmiselt ebaõiglane, et nemad puu- ja juurviljaletil pakutavast valikust küsimata välja jäeti – seega parandan teiste poolt tehtud vea ning teen pidulikult ettepaneku ka umbes pooli mehi mõne toreda aiasaadusega samastada: millel on palju erinevaid kihte ja mis paneb pisarakanalid aeg-ajalt justkui iseenesest tööle? Mille hakkimist me pigem väldiksime, sest teame juba alguses, kuidas asi kulmineerub? Sibulad, need neetud sibulad. 

Täpselt nagu poes leti ees seistes sobivaid juurikaid sorteerides, saame ka elus valida, millist tüüpi mehe me endale lõpuks “korvi paneme”. Sibul on asi, mille võib leida pea igast ostukorvist. Täpselt samamoodi on iga naine (vähemalt need, keda mul on au tunda) oma elu jooksul vähemalt ühe sibulatüüpi mehega kokku puutunud. Igati nauditav kogemus, välja arvatud üks väike pisiasi: seda masti mehed ajavad naisi pidevalt nutma, sest nad lihtsalt pole võimelised ennast kellelegi lõpuni avama. 

Sibulaid on erinevaid, kuid kõigil on ühtmoodi palju erinevaid kihte, mille nägemiseks tuleb kõigepealt seda kattev koor maha rebida. See on kogu protsessi kõige valutum ja pisaratevaesem osa. Edasi läheb juba ohtlikumaks ning mida sügavamale jõuad, seda ebamugavamaks kõik muutub: lõpuks voolavad pisarad juba nii tihti, et nende üle ei suudaks ka parim raamatupidaja arvet pidada. Täpselt nii on ka siis, kui sinu elus on sibul-mees. Mida lähemale tema südamele pääsed, seda rohkem valu sellega kaasneb. Ometigi ollakse vabatahtlikult nõus neid lõputuid pisarajõgesid valama. 

Miks see siis nii on? Selles puudub ju igasugune loogika?! Küll aga on selles palju naiselikku loogikat. Mulle tundub, et igas naises peitub üks ajuvaba masohhist, kes aeg-ajalt ohjad mõnuga enda kätte haarab. Mõnikord, kui tuleks “ei” öelda, hakkab see südamest “jaa” karjuma. Sobivat meest valides suunab masohhist sind automaatselt kõige keerulisema eksemplari juurde – lihtsalt selleks, et saaksid taaskord juba tuttavat Ema Theresa rolli etendada. Miks me endaga nii teeme? Miks meile ennast piinata meeldib? Miks tõmbab naisi nagu magnetiga meeste poole, kes neile kas siis tahtlikult või tahtmatult paratamatult haiget teevad? Kas see on võimalus endale tõestada, et armastus on kõikvõimas relv, mille abil saab isegi sibul-mehe võluväel endale sobivaks kaaslaseks dresseerida või siis emalik tahe kodustada see armas, kuid tahumatu metsik kass? 

Naised valivad alateadlikult silmapiiril sillerdavate meeste hulgast enda huviobjektiks just selle, kelle lihvimata nurgad võimalikult kaugele paistavad. Tean, et mina valin. See toimib tegelikult vist mõlemat pidi: mida kättesaamatum ja keerulisem huviobjekt parasjagu on, seda võimsamaks kasvab huvi ja soov temaga koos olla. Just see teebki alfa-isasest tüübist mehe, kes naiste põlved nõrgaks võtab – teda pole võimalik püüda ja isegi, KUI see õnnestub, siis seda rõõmu ei jätku paraku eriti kauaks. Küll aga jagub veevärki! 

Minu jaoks võrdub armastus valuga. Olen oma elus siiani eranditult ainult sibulaid ligi tõmmata/välja valida suutnud ja seetõttu ka omajagu erinevas koguses pisaraid valada saanud. Olgu tegemist siis töönarkomaaniga või mehega, kes aasta pärast pooleks kümnendiks kodumaalt varvast lasta kavatseb, või mehega, kes lihtsalt monogaamiaga kohaneda ei suuda – alati on mingi “AGA” ning tavaliselt saab just see ka saatuslikuks. Usun, et tegelikult peidavad ennast kuskil veel lisaks ka mõned toredad ja tervisele kasulikud kapsad, kaalikad, porgandid ja suvikõrvitsad, kes mind nutma ei ajaks ning kellega oleks mõistlik ühine kodu luua. 

Olgu kuidas on, aga sibul-mehed on nõutud kaup ja seda hoolimata faktist, et kogu ettevõtmine võrdub võimatu missiooniga. Seetõttu tuleb nendega kokku puutudes äärmiselt ettevaatlik olla. Mõistlik oleks igasugust kokkupuudet üldse vältida, aga see on hetk, kui õlal pesitsev Väike Kurat hakkab kõrva sosistama kulutatud väljendit, mis soovitab eranditult alati oma südame häält kuulata. Mina olen selle Kuradi ori: mulle meeldib oma südant kuulata. Kas see on mind ka kuskile viinud? Siiani mitte! 

Sellest hoolimata tahaks uskuda, et iga naise elus on see üks ja õige mees, kes tuleb ja jääb. Tahaks uskuda, et igaühe eluraamatusse on ette kirjutatud peatükk, mis endas Hollywoodilikult kaunist (ning pisut lääget) kulminatsiooni sisaldab (sest see on asi, mida iga naine ju südames salamisi ihaldab?). Seniks aga naudime sissejuhatavaid peatükke, koorime rõõmsalt sibulaid ning ulume terviseks! 

 Heidi Ruul

Ma olen Heidiga nii nõus. Tundsin end selles artiklis ära. Ka mina olen elus nii palju nende nii-öelda sibulate järgi jooksnud. Mida kättesaamatum mees, seda parem. Kunagi vähemalt oli. Mõned ajavad hõivatuid ja abielus tüüpe taga, no mina olen sellest hoidunud, aga igasugused pahad poisid, otsustusvõimetud mehed, kes ei taha asja tõsiseks ajada; niisama tüübid, kes nagu on ja siis ei ole – nii minu teema. Või siis mehed, kellega on kogu aeg mingi draama. Kunagi oli minu jaoks suhe see, kus pidi palju pisaraid ja draamat olema. Kui seda ei olnud, siis oli igav. Kui Omakasupüüdmatuga suhtes olin, siis ma ei saanud aru, miks on kogu aeg nii rahulik, miks keegi ei draamatse ega armukadetse (jah, ma olin ise ka kunagi väga armukade). Ja mul hakkaski igav, sest ma olin harjunud, et alati on mingi poolik värk. Või vähemalt selline värk, kus pisarad jooksevad niimoodi, et pool korterit on vee all. Tahtsin actionit!

Mul on tunne, et ajades taga mehi, keda me iial endale ei saa (ei räägi füüsilisest poolest siin, mehi voodisse saada pole mingi probleem) tahame me midagi endale tõestada. Me tahame tõestada, et me saame nad endale. Et nui neljaks, aga lõpuks saame. Vahet pole, et vahepeal me nutame jõgesid kokku või lausa ookeane, aga noh… See on nagu sõltuvus, tegelikult ka. Me ise tahame oma elu keeruliseks elada. Ja samal ajal võib su kõrval olla mingi hea mees, keda sa näedki ainult sõbrana ja kes võib sinust ka huvitatud olla, aga kuna sa oled nii pime, siis sa peale selle sibula muud ei märkagi. Ja kui lõpuks ehk silmad avad, on see sõber ka endale juba naise leidnud ja see rong on ka läinud, sest sul oli liiga kiire, et ajada seda meest taga, kes nagunii sind ei taha.

Samas… ega mehedki teistsugused pole. Olen ju neiltki kuulnud, et ikka tahetakse seda, kes neid ei taha. See on nagu mingi enesepiinamise vorm. Ja siis sa hakkad ette kujutama, et ehk ühel ilusal päeval… juhtub ime. Hui juhtub. Isegi seebikates on mõlemad teineteisest kohe huvitatud, nii et isegi need on reaalsemad. Muidugi võib juhtuda, et sa mõistad hiljem, et sa ikkagi oled huvitatud, aga sellisel juhul tuleb see siiski lühema aja jooksul.

Kunagi mulle meeldis meeste pärast nutta. Nüüd ma enam ei mäleta, millal ma viimati mõne mehe pärast pisaraid valasin (no pühapäeval ma küll nutsin, aga siis oli emadepäev, seega see on hoopis teine teema, mida ma hetkel ei puuduta).

Jah, ka need pahad poisid vms leiavad lõpuks selle naise, kelle pärast nad muutuvad heaks. Aga kui see sinuga kohe ei juhtu, siis see ilmselt ei juhtugi. Ja kui suur on see tõenäosus, kui sa oled juba kuid või aastaid lolli mänginud ja lootnud, et ehk midagi muutub, et lõpuks see siis ka juhtub? Täiesti olematu. See kindlasti juhtub millalgi, aga sina ei ole see naine, kelle pärast see juhtub. Nii lihtne see tegelikult ongi.

Näiteks Võrratu ajal sain ma tegelikult millalgi aru, et ega ta oma eksist vist ikka päris üle pole saanud. No ma siis mõtlesin, et äkki aja jooksul saab. No kui siiani ei olnud saanud, siis miks ta oleks pidanud nüüd saama? Ja mida ma siis tegin? Panin paljud oma Facebooki staatused ja pildid avalikuks, et siis juhuks, kui ta eks peaks mu Facebooki vaatama (naised on kord sellised uudishimulikud, et ikka võivad ju uurida, et kes see uus on), siis ta ikka näeks, et tegelikult me oleme nii õnnelikud. Ja mul on tavaliselt enamik asju Facebookis alati võõrastele keelatud (välja arvatud mõned profiilipildid). Ja kui ma teda bussis nägin (haha, me mõlemad tundsime teineteist ära, kuigi me polnud iial näinud), siis kui pilgud oleksid võinud tappa… siis ma oleks ta maha löönud… Mille pärast? Lihtsalt sellepärast, et ma ei suutnud leppida sellega, et mu tolleaegne kallim ei olnud ilmselt temast üle saanud. Lahku läksime me Võrratuga küll muude asjade pärast, aga jah… Hiljem ma hakkasin hoopis Võrratu eksiga suhtlema ja nüüd oleme siiani sõbrannad, tihti ei näe küll (tal nüüd laps ja teine mees ka), aga siiski. Ja väga tore neiu on.

Ja naised on kord sellised enesepiinajad. Näiteks ka siis juhtus, et Võrratu eks pani üles pildi, kus tal oli üks kaelakett, mille esitäht oli täpselt sama, mis Võrratu eesnimi. Ja tekst oli mingi selline, et igatsen. No krt, kus ma mõtlesin, et ju ta siis Võrratut igatseb. Tegelikult oli hoopis teine noormees, kelle eesnime esitäht oligi sama, mis Võrratul ja kes töötas välismaal (selle ma sain hiljem teada, kui suhtlema hakkasime). Naised ja nende ülemõtlemine.

Ja üks kord, kui sa sellest kõigest tüdined, siis ongi alguses imelik. Pole enam pahasid poisse, kelle pärast nutta. Pole enam neid mehi, kelle puhul sa mõtled, et mis mõttes see kõik nii segadusseajav on! Kõik on rahulik. Sa ise oled rahulik. Ja kuigi alguses on hirmutav, siis tegelikult on see hea tunne!🙂 Sest sa oled ju harjunud selle adrenaliiniga, mida sa nii väga enda arvates oled igatsenud.

Ma ei ütlegi, et sibulatel ( Hah, nagu räägiks venelastest, aga saame ju aru, et jutt siis sibulatüüpi meestest!) enam üldse kohta mu elus pole. Kindlasti saab olema, sest tulevikku ju ette ei näe, aga seda enesepiinamist on kõvasti vähemaks jäänud.

21 thoughts on “Naised, kes ise oma elu keeruliseks elavad…

  1. Huvitav artikkel, aga sibulate vastu natuke ülekohtune. Sest kui sibul saab kooritud ja hakitud ja nutud nutetud, siis teeb ta toidu palju maitsvamaks. Keegi ei osta sibulat seetõttu, et nutta saaks, vaid kuna sibul annab hea maitse. Seega peaksid sibulmehed olema need, kellega on küll valu ja pisaraid, aga kes on lõppkokkuvõttes siiski seda vaeva väärt.

    Teisalt jälle, ega ainult sibulast ka toituda ei saa. Seega ehk on õigem öelda, et sibulmehed on need, kes teevad meie elu huvitavaks, aga pidevale sibuladieedile ei taha ka jääda, pigem olgu ikka kapsas ja kaalikas, ja mõnikord harva siis mõni sibul kah sinna sekka.

    Kapsas ja kartul sobivad igatahes väga hästi kokku.

    • Jah, selles mõttes olen sinuga nõus, et mõnede meeste puhul ei teki seda küsimust, et kas nad neid pisaraid ka väärivad, sest nad väärivad. Aga jah, see “toidulaud” peaks mitmekesisem olema, seega ainult sibulatüüpi mehed ei tohiks seal nimekirjas olla.

      • ja kui üks mees/naine on ühele partnerile sibul siis järgmisele ei pruugi ta üldse seda sibula effekti anda… Elu on natuke keerulisem kui köögiviljad

  2. Sul on JÄLLE siia valitud ebaõnnestunud pilt – näib nagu oleks nägu pesemata vōi silm sinine..

    • Kas mind peaks kottima, mida sa arvad? On mind siiani kottinud? Ei. Järelikult pole mõtet kobiseda ka. Mulle see pilt meeldib ja sellest mulle piisab🙂

    • rääkimata sellest, et pildil on valgus olnud tottaalselt puusse siis puudub pildil ka see koht kus pilt terav oleks. Kohati on olnud mõte, et tõesti kui järgmine kord jaanikat linnavahel näen, siis teeks kasvõi ühe pildi, et see oleks terav ja mitte tottaalselt valesse gammasse keeratud ja saadaks talle, et saaks pista siia

  3. Teine pool on siis banaanid või?😀 Koorid ära ainult ühe lihtsasti eemaldatava kihi ja kohe tuleb maitsev ja magus sisu (ja vahel kehtib isegi sama loogika, et mida koledam ja plekilisem koor, seda magusam tuum)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s