Kas meil kõigil on olemas tropigeen? Jah, absoluutselt!

Chattisin laupäeval Salapärasega Facebookis, kui suutsin ta vist närvi ajada.

Salapärane: Mine kirjuta blogisse midagi…

Mina: Mis ma sinna kirjutama peaksin?

Salapärane: Nagu näiteks kirjutadki teemal : “Miks ma selline tropp vahel olen?”

Mina: Haha. Nii… Ja edasi?

Salapärane: Seda kirjutadki.. Postituse pealkirjaks paned: “Jaanika on tropp!”. Ja lahkad siis ennast laiali.

Mina: No aga mida ma seal kirjutaksin?

Salapärane: Vaata peeglisse ja mõtle natuke…

Mina: Ja rohkem ei ütlegi midagi?😀

Salapärane: Ma olen seda kõike juba öelnud.. Hajameelsus pole küll tropi omadus, aga tähele võiks ikka panna.

Kui nüüd järele mõelda, siis eks me kõik oleme omamoodi tropid. Salapärane on. Ja kõik teised on ka. Meil kõigil on see tropigeen olemas, me lihtsalt ei tunnista seda.

Mind ajab näiteks kohuvalt närvi, kui ma ei saa seda, mida ma tahan. Eriti kui inimesed, kelle puhul ma olen millegipärast arvamusel, et nad käituvad alati niimoodi, nagu mina olen harjunud. Ja kui nad siis järsku enam ei käitu niimoodi, siis ma olen nagu puuga pähe saanud. Kui ma kuskil 20 olin ja tutvusin meestega, kes alguses olidki tropid… ja siis järsku nad polnudki enam nii tropid, siis see ajas mind ka närvi, sest ma olin kogu aeg endale kinnitanud, et nad seda on. Ja mulle ei meeldi, kui ma pean inimeste puhul oma esialgset arvamust ümber kujundama. Mulle ei meeldi avastada, et alguses väga nunnu tunduv noormees võib olla täielik mölakas – ja vastupidi meeldib mulle veel vähem. Sest kui sa minu silmis oled juba mölakas ja üks hetk hakkad sa järsku inimese moodi käituma, siis mulle ei meeldi teha ümberkalkuleerimisi, et mis värk siis ikka tegelikult oli. Kui mölakas, siis mölakas. Ja nii ongi.

Viimasel ajal on see küll kõvasti vähenenud, aga mõnikord ma valan nimelt õli tulle. Näiteks kui ma tean, et mingi minu käitumine või ütlus ajab asja veel hullemaks… Ja kuigi üks pool minust ütleb, et ära tee, Jaanika, sa teed asja aina hullemaks, siis teine pool lausa nõuab, et ajagi asi veel hullemaks. Ja kuigi ma võin oma käitumist pärast kahetseda või isegi pisaraid valada, siis see ei takista mul sel hetkel hetkel tropp olemast.

Ma siin natuke aega tagasi kirjutasin, kuidas mulle ei meeldi inimesed, kes üle lasevad. Samas võin ma seda ise ka teha – ja hiljuti tegin ka. Ma olen alati arvamusel, et isegi kõige kiirema elutempo juures leiab alati aega, kui tahta. Ju siis enam ei taha lihtsalt. Naljakas, kui kiiresti võib eufooriast tüdimus saada. See on vist tõesti tõsi, et naiste tujud on sama muutlikud kui eesti ilm, minu puhul kehtib see küll sajaga!

Vahel ma teen mingi otsuse ja hiljem ma siis täiega kahetsen seda. Aga kuna ma olen nii kuradi kangekaelne, siis ma ei saa seda ju tunnistada, et ma seda kahetsen. Siis on kaks võimalust – ma kas ei teegi midagi, sest mis tehtud, see tehtud, enam muuta ei enna midagi (sest ma ei saa ju ometi tunnistada, et ma tegin vea) või siis teine variant on, et ma üritan vaikselt inimesega uuesti kontakti võtta, nii-öelda vaikselt tagasi ujuda, et noh, tegelikult vahepeal ei juhtunudki ju midagi. Enamasti ei lõpe kumbki asi hästi.

Üks asi on veel omapärane minu juures. Nimelt nende inimestega, kellega ma väga hästi läbi saan, võin ma vahel olla küllaltki sarkastiline ja isegi natuke salvav. Ja ühes mu Facebooki staatuses üks mu FB-tuttav sai šoki, et ma Salapärast avalikult jobuks ning tropiks nimetasin😀 Aga ma olengi selline. Näiteks kui mu parim sõbranna ütleks, et krt, kobi üles, mida sa magad, kohe maast lahti, laiskvorst vms, siis ma ei solvuks üldse, tehku seda või avalikult. Ja ma tean nende inimeste puhul, et nemad ka ei solvuks, kui samamoodi käituksin. Veidi võõramate puhul ma niimoodi teha ei saa, sest nad võiksid solvuda. Samamoodi nagu mina ei solvu, kui öeldakse, et kirjuta postitus teemal, miks sa nii tropp vahel oled. Sest ma ju tean ise ka, et ma seda vahel olen, ei midagi uut minu jaoks😀

Venezuela tüüp hakkas uuesti suhtlema ja vabandas oma käitumise pärast. Ma ei vastanud midagi.

5 thoughts on “Kas meil kõigil on olemas tropigeen? Jah, absoluutselt!

    • Salapärane on mu hea sõber, kellega ma tutvusin juunis 2012. Et sealsete postituste alt saad tema kohta rohkem lugeda (Juuni 2012). Me siis sebisime ka veits, aga ta oli hõivatud (ja on endiselt ka). Ma ei teadnud siis, et ta on hõivatud. Mina ei olnud armunud, tema ka ei olnud. Nüüd oleme head sõbrad, näeme vbl kolm-neli korda aastas, kui söömas käime, aga suhtleme tihedalt Facebookis. Ta ei ela Tallinnas, samuti ei ela ta ka Tartus, hoopis mujal Eestis.

  1. Jah, eks see ole meie kõigiga nii, et vahel teeme teistele seda, mida me ei taha, et meile tehakse. Ja kui seda siis meile tehakse, ei tule miskipärast üldse meelde, et alles hiljaaegu tegime ise ju ka nii. Hea kui aru saame, et käitusime valesti. Veel parem kui suudame tulevikus teistmoodi teha, aga alati ei suuda ka. Siis tuleb lihtsalt andestada ja armastada, lootuses, et meiega tehakse samamoodi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s