Aprillinaljadest, omapärastest kirjadest/ Kui alt veavad need inimesed, kelle puhul sa oled eeldanud, et nad seda ei tee.

Pole ka mina eriti suur aprillinaljade tegija, sest need lihtsalt ei õnnestu mul kunagi. Kui 17 olin, siis üritasin Truule, Esimesele ja oma sõbrannale nalja visata, et lõikasin endale poisipea, aga mitte keegi ei jäänud uskuma. Eile siis ka mõtlesin, et võiks Facebookis mingi vembu mängida. Kuna oli juba õhtu, siis ega eriti häid ideid ei tulnudki, panin siis staatuseks, et närvid läbi ja Marlboro aitas.. Ei olnud väga edukas nali, sest kuigi mõned küll arvasid, et ehk olen tõesti suitsetama hakanud, siis Truu hammustas kohe läbi, et ma pean aprillinaljaks midagi usutavamat välja mõtlema😀 Sest kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et enne hakkaks solgiaugus päike paistma, kui ma suitsetama hakkaksin. Pole iial ühtegi sigaretti tõmmanud ega tee seda kunagi. Salapärane küll soovitas, et pane staatuseks, et alates tänasest pooleaastane seksipaus, aga see oleks vist veel vähem usutavam olnud kui see suitsetamisnali😀

Mingi aeg tagasi ütles mulle mu sõbranna, et mu eks võiks oma Facebookist temast ja ta kallimast pildid ära korjata. Polnud raske taibata, et jutt käis Egost, kellel on millegipärast mu sõbrannast ja tema kallimast endiselt veel pilt üleval (mingist tolleaegsest peost siis, kus Egol on mu sõbrannast ja tema kallimast pilt üleval, kus nad kahekesi on). Nad pole küll Facebookis enam sõbrad (teine sõbranna vist on veel Egoga ühine sõber), aga pilt on endiselt üleval ja avalik ka. Kuna mul on Ego blokeeritud, siis ma seda pilti ei näinud, aga uudishimu oli suur, seega võtsin bloki ära. “Jumala imelik ju, ta ise abiellus, mõtle, naine vahib ta pilte ja siis küsib, kes need on… ja ta siis vastab, et mu eksi parim sõbranna ja tema kallim. Veider ju.” Nojah, eks ta ole, aga mis sa ette võtad, selle vastu ei saa midagi teha. “See on sama hea, kui sul oleks Noorest (Ego parim sõber) ja tema kallimast pilt üleval.” arvas sõbranna.

Kuna mul on Facebookis umbes miljon pilti, siis ma ausalt ei tea ise ka, mis mul seal üleval on. Tegelikult tean ja sellist pilti mul tõesti seal ei ole, pole midagi Egoga seotud. Minul on piltidega selline kummaline lugu, et kui tegemist on reisipiltidega, siis mind ei häiri, et ma seal meestega olen (a la Mehhiko pildid, kus ma Erilisega olen või Hispaania pildid, kus ma Lokilambaga pildil olen). Või kui mu eks on välismaalane, siis mind ka ei häiri, kui ma veel kuskil taggitud vms olen või veel midagi enda albumis üleval on (Romantikuga koos pilt oli mul neli kuud pärast lahkuminekut veel üleval). Aga kui ma eestlasest lahku olen läinud, siis korjan ma ära kohe kõik koos pildid… Mäletan, et kui Võrratust lahku läksin ja mul millegipärast nett oli väga aeglane ning ma ei saanud neid pilte kohe ära kustutada, siis ma läksin nii närvi😀 No Ego on ka selles mõttes see näide, kus ma tahtsin kohe kõik pildid eemaldada jne.

Kui nüüd muudel teemadel rääkida, siis vahel veavad sind alt inimesed, kelle puhul sa oled endale illusiooni loonud, et nad seda ei tee. Pihiisa on alati see, kes mulle ütleb, et ma olen liiga usaldav. Isiklikus elus kusjuures olen tõesti, tean seda. Hiljuti sain ma Facebooki ühe kõige omapärasema kirja ühelt vanalt klassiõelt, kellega ma gümnaasiumis läbi ei saanud. Tähendab, alguses saime, aga siis lõi see sama klassiõde mulle julmalt noaga selga (siis ma olin veel eriti usaldav inimene).

Nüüd on sellest mitte läbisaamisest juba oma üheksa aastat möödas ja ma olen selle ammu unustanud (sest kooliajal saime me suureks ja hiljem lihtsalt enam eriti ei suhelnud). Kiri ise ja minu vastus oli selline (muutmata kujul):

“Jaanika, olen sulle ammu tahtnud kirjutada. Meie vahel oli gümnaasiumis miskisugune blokk mingi hetke. Vist peale seda, kui leidsin omale “uued ja lahedad” sõbrannad ja siis otsustasin sind mõnitama hakata, arvates et olen siis ise cool. Tegelikult aga on hetkel reaalsus see et loen hoolega su blogi ja olen KADE.. Kade mille peale? Selle peale, et sa oled NII JULGE, nii enesekindel ja nii seksikas naine.”

“Oh sa issand. Poleks seda kirja osanud oodata. Aga aitäh. Kuigi kade ei maksa küll olla, eks ma olen end ajapikku blogis tagasi ka tõmmanud. Kirjutan ikka, aga nüüd vähe teistmoodi.”

“seda küll, aga siiski imestan kust oled saanud sellise julguse, ükskõiksuse ja enesekindluse, need on üöimalt head iseloomuomadused. oleks ma grammivõrdki nii ensekindel kui sina.”

Hiljem läks teema juba muudele asjadele, aga päris omapärane oli sellist kirja saada. Nagu ma juba mainisin, siis 10-ndas saime me alguses väga hästi läbi, aga siis läksime ikka räigelt tülli (öised msnisõjad olid ikka põhiteema. Mu klassiõde lausa kommenteeris Rates Esimese ja minu koos pilti ja seda väga inetult, aga Esimene pani ta oma vastuses paika). Hiljem me lihtsalt ei suhelnud selle klassiõega enam.

Ma mingit viha vms ei pea, olin selle juba ammu unustanud. Ma ei ole üldse pika vihaga inimene ka.

Kui nüüd esialgse teema juurde tagasi tulla, siis hiljuti vedas mind alt üks inimene, kelle puhul ma millegipärast arvasin, et ta ei tee seda. Mitte küll nii markantsel moel muidugi, sest ta ei teinud seda meelega, aga siiski. Sest kui sind veab alt inimene, kes teeb seda nagunii hea meelega, siis pole see nii hull, sest ju ta eesmärk ongi sulle kaikaid kodaratesse loopida. Selliste inimeste puhul pole midagi teha, sest nagunii öeldakse, et kui su elus on vaenlasi, siis oled sa oma elu vähemalt õigesti elanud. Ja kui keegi tahabki sulle tahtlikult tuule alla teha, siis ta kulutab sellele oma energiat ja seega on ta elus sel hetkel midagi endal puudu. Ja taolistele inimestele võib sellisel hetkel kokkuvõtlikult lihtsalt kaasa tunda, mis seal ikka. Elu läheb edasi. Ja lõpuks ehk leiavad need inimesed endale uued sihtmärgid (kuigi mõned on väsimatud ka muidugi).

Raskem juhus on siis, kui see inimene ei tee seda meelega. Ja kui ta saab ise ka aru, et ta on valesti käitunud. Ja väitele, et sa nüüd kindlasti vihkad mind, ei ole vastust, et tead, täiega vihkan (kuigi ma üldiselt juba ei vihka kedagi), vaid on lihtsalt üks suur pettumus. Tavaliselt või vähemalt minu puhul on niimoodi, et kui mind veab alt inimene, kes teebki seda meelega (ja sellest on aru saada), siis ega ma eriti võlgu ei jää. Kui vanasti vastasin ilmselt samaga, siis nüüd selliste inimeste puhul ma lihtsalt hoian eemale (kuigi enne olen ilmselt kõvahääleliselt selgeks teinud, mida ma temast sel hetkel arvan).

Aga nende inimeste puhul, kes ei tee seda meelega, on kõik palju keerulisem. Sest sa tead, et südames on nad ju head inimesed ja sa hoolid neist. Sa ei hakka kõva häälega räuskama, et krt, sa oled idikas, et sa mind alt vedasid, sest sa tead, et ta pole idikas. Ja siis sa mõtled, et ah, vahet pole, sest me kõik oleme elus inimesi alt vedanud. Olen ju minagi seda teinud. Lihtsalt meil on olemas need inimesed, kelle puhul meie ise seda ei teeks. Ja nukker on avastada, et ehk need nimekirjad alati ei kattu. Järelikult siiski on vahe, sest see lööb hinge.

Ma ütlen ausalt, et ma ei hooli väga paljudest inimestest. Jah, loogiline, et oma perekonnast, lähedastest ja sõpradest ma hoolin, aga et ma härdameelselt teiste muredele kaasa tunneks – ei, seda nüüd küll mitte. Aga on teatud inimesed, kelle jaoks ma olen alati olemas. Perekond, sõbrannad, sõbrad. Kui mu parim sõbranna kell 03.00 öösel helistaks ja tahaks mulle kaks tundi midagi kurta, siis ma võtaks vastu ja oleks olemas, sest ma tean, et ka vastupidisel juhul saaksin mina tema peale kindel olla.

Ma võin olla väga isekas inimene, tihtipeale olengi. Kuid inimesed, kellest ma hoolin, nende pärast võin ma vajadusel muuta oma plaane, korraldada midagi ümber… Ja kui sa oledki midagi sellist ehk teinud ja siis saad teada, et sind lihtsalt lastakse üle (küll suurte vabanduste saatel ja ise oma eksimusest aru saades ning tahtmatult, aga siiski), siis… Jah, see lubatakse küll heastada, aga…

Sellistel hetkedel tahaks mõelda, et no kõigil juhtub, aga… Aga sa tead, et sinul poleks nii juhtunud, vähemalt selle inimese puhul mitte. Kõik on valikute küsimus. Ja just see teebki haiget.

2 thoughts on “Aprillinaljadest, omapärastest kirjadest/ Kui alt veavad need inimesed, kelle puhul sa oled eeldanud, et nad seda ei tee.

  1. Mina su andunud blogilugejana jäin küll uskuma seda Marlboro nalja ja see oli ainuke aprillinali, mida ma üldse uskuma jäin. Mõtlesin veel siis, et appi, kui nõme ning poleks Printsessist seda küll uskunud. Järgmisel päeval sain ikka kõvasti naerda enda üle sellepärast.😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s