Kui sa pöördud vaikselt tagasi oma tõelise kire juurde…

Mõnikord sa ärkad teadmisega, et sa oled muutunud. Sa isegi ei tea, miks või kuidas see juhtus, aga see tead, et see on juhtunud. Inimesed, keda sa pole mitu kuud näinud, aga nüüd uuesti näed, ütlevad, et sa oled muutunud. Kohati tõsisem, kohati igavam, aga teistsugune. Millegipärast oled sa hakanud nii palju erinevaid unenägusid nägema, ilmselt juhtus seda varemgi, aga sa lihtsalt ei mäletanud neid enne. Enamasti on need küll täiesti mõttetud unenäod, aga mõned panevad sind alateadlikult mõtlema, et ehk nad tahavad sulle midagi märku anda.

Sa oled millegipärast muutunud skeptilisemaks ja sa ei tea, kas see on pigem hea või halb. Teiste inimestega vähemalt küll, aga mitte võimalustega, mida elu pakub. Mõnikord suletakse mõni uks juba enne selle täielikku avamist, aga sa tead, et kunagi tuleb aeg, mil see niimoodi pole. Sest kui juba ise tullakse midagi pakkuma ja siis see võimalus küll kahjuks käest läheb… on see märk sellest, et järgmine kord tuleb uks lihtsalt maha murda.

Mõnikord on need inimesed, kes sind aitavad; kes aitavad sul asjadest paremini aru saada. Näiteks Pihiisa. Ta on üks kõige sihikindlamaid inimesi, keda ma tean. Kui ta midagi pähe võtab, siis ta teeb selle alati teoks. Hiljuti lõpetas ta blogide lugemise, sest ta ütles, et ta ei viitsi enam võõraste inimeste eluga kursis olla. Sest see ammendus tema jaoks ära.

Minul pole küsimus selles, sest mulle see meeldib. Ma hakkasin hiljuti jälle rohkem lugema. Raamatuid lugema. Mina, kunagine raamatukoi, olin need nii tagaplaanile jätnud. Ja jälle meenus see hetk, kui sa lihtsalt avad raamatu ja süvened sellesse nii palju, et sa ei kuulegi muust maailmast mitte midagi, sest sa oled selles nii sees; sa ei tahagi sealt väljuda. Sest see on sinu maailm. Kunagi vähemalt oli.

On teaduslikult tõestatud, et inimesed, kes loevad või kunagi vähemalt lugesid raamatuid, oskavad ka paremini kirjutada. Ma ei tea isiklikult küll mitte ühtegi inimest, kes oleks grammatikas väga hea, aga kes poleks kunagi eriti raamatuid lugenud. Neid kindlasti on, aga vähe. Sest kui sa oled või olid suur raamatukoi, siis pole võimalik, et sa küllaltki normaalselt kirjutada ei oska. Jah, me kõik teeme vigu, sest keegi pole täiuslik, aga su vead pole nii kohutavad vähemalt.

Ma kaks päeva tagasi vaatasin oma luuletuste kausta. Ma olen elus kirjutanud kuskil 300 luuletust. Jah, küll vanuses 14-18, kuid siiski… Vaatasin neid ja mõtlesin, et no 25-aastase kohta oleksid tõesti väga kohutavad, aga 14-aastase kohta olid päris normaalsed isegi. Ja ma hakkasin üle aastate jälle kirjutama (mul on seal kaustikus lausa veel vabu lehekülgi, nii et sinna kirjutasingi). Ei jäänud küll sugugi rahule tulemusega, aga see tunne… see, kuidas pastakas paberit puudutab; see maagiline tunne, kuidas sõnad sinust lihtsalt välja voolavad. Kui kaua on sellest üldse aega möödas, mil ma viimati pastakaga midagi pikemalt kirjutasin? Jah, mul on küll kohutav käekiri, aga siiski… See tunne on ülim. Seda isegi ei anna sõnadesse panna. Sa oled nagu laps kommipoes, sest sa tahaksid seda kõike endasse haarata, aga sa ei saa, sest seda on lihtsalt liiga palju.

Kui ma selle blogiga alustasin, siis tundus põnev panna kokku kaks asja, mis mulle alati meeldinud on –  mehed ja kirjutamine. Alati olid mehed esiplaanil ja kirjutamine tagaplaanil. Nüüd on vastupidi, sest ma olen meestest võõrdunud. Ei, see ei tähenda seda, et ma nendega üldse ei suhtleks, aga mitte sellisel moel, nagu ma seda ehk varem tegin. Ma ütlen ausalt ära, et ma olen alati olnud oma ihade ori, aga viimasel ajal on see muutuma hakanud. Ma millalgi peatun sellel teemal pikemalt, sest see vajab lausa eraldi postitust.

Ma ei oska laulda ega joonistada, ma ehk isegi ei oska kirjutada, aga see on see, mis mulle meeldib – olgu selleks siis luuletuste või jutukeste kirjutamine. See on see, mida mulle meeldib vabal ajal teha. See tunne, kuidas sõnad sinust lihtsalt välja tulevad, sa ei saa neid kontrollida, sa isegi ei taha. Sest milleks? Las nad tulevad. Jah, need sõnad on küll ebatäiuslikud, aga mis siis sellest.

Ja ka lugemine. Hea on tagasi olla ilukirjanduse juures. Olen vahepeal küll igasuguseid reisiraamatuid ja psühholoogilist jama lugenud (ei, see pole tegelikult jama, aga vahel võiks ka midagi muud lugeda) ja nüüd olen tagasi seal, mis mulle alati on meeldinud, aga mille ma unustustehõlma olin matnud.

On hea tagasi olla! 🙂

Advertisements

Aprillinaljadest, omapärastest kirjadest/ Kui alt veavad need inimesed, kelle puhul sa oled eeldanud, et nad seda ei tee.

Pole ka mina eriti suur aprillinaljade tegija, sest need lihtsalt ei õnnestu mul kunagi. Kui 17 olin, siis üritasin Truule, Esimesele ja oma sõbrannale nalja visata, et lõikasin endale poisipea, aga mitte keegi ei jäänud uskuma. Eile siis ka mõtlesin, et võiks Facebookis mingi vembu mängida. Kuna oli juba õhtu, siis ega eriti häid ideid ei tulnudki, panin siis staatuseks, et närvid läbi ja Marlboro aitas.. Ei olnud väga edukas nali, sest kuigi mõned küll arvasid, et ehk olen tõesti suitsetama hakanud, siis Truu hammustas kohe läbi, et ma pean aprillinaljaks midagi usutavamat välja mõtlema 😀 Sest kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et enne hakkaks solgiaugus päike paistma, kui ma suitsetama hakkaksin. Pole iial ühtegi sigaretti tõmmanud ega tee seda kunagi. Salapärane küll soovitas, et pane staatuseks, et alates tänasest pooleaastane seksipaus, aga see oleks vist veel vähem usutavam olnud kui see suitsetamisnali 😀

Mingi aeg tagasi ütles mulle mu sõbranna, et mu eks võiks oma Facebookist temast ja ta kallimast pildid ära korjata. Polnud raske taibata, et jutt käis Egost, kellel on millegipärast mu sõbrannast ja tema kallimast endiselt veel pilt üleval (mingist tolleaegsest peost siis, kus Egol on mu sõbrannast ja tema kallimast pilt üleval, kus nad kahekesi on). Nad pole küll Facebookis enam sõbrad (teine sõbranna vist on veel Egoga ühine sõber), aga pilt on endiselt üleval ja avalik ka. Kuna mul on Ego blokeeritud, siis ma seda pilti ei näinud, aga uudishimu oli suur, seega võtsin bloki ära. “Jumala imelik ju, ta ise abiellus, mõtle, naine vahib ta pilte ja siis küsib, kes need on… ja ta siis vastab, et mu eksi parim sõbranna ja tema kallim. Veider ju.” Nojah, eks ta ole, aga mis sa ette võtad, selle vastu ei saa midagi teha. “See on sama hea, kui sul oleks Noorest (Ego parim sõber) ja tema kallimast pilt üleval.” arvas sõbranna.

Kuna mul on Facebookis umbes miljon pilti, siis ma ausalt ei tea ise ka, mis mul seal üleval on. Tegelikult tean ja sellist pilti mul tõesti seal ei ole, pole midagi Egoga seotud. Minul on piltidega selline kummaline lugu, et kui tegemist on reisipiltidega, siis mind ei häiri, et ma seal meestega olen (a la Mehhiko pildid, kus ma Erilisega olen või Hispaania pildid, kus ma Lokilambaga pildil olen). Või kui mu eks on välismaalane, siis mind ka ei häiri, kui ma veel kuskil taggitud vms olen või veel midagi enda albumis üleval on (Romantikuga koos pilt oli mul neli kuud pärast lahkuminekut veel üleval). Aga kui ma eestlasest lahku olen läinud, siis korjan ma ära kohe kõik koos pildid… Mäletan, et kui Võrratust lahku läksin ja mul millegipärast nett oli väga aeglane ning ma ei saanud neid pilte kohe ära kustutada, siis ma läksin nii närvi 😀 No Ego on ka selles mõttes see näide, kus ma tahtsin kohe kõik pildid eemaldada jne.

Kui nüüd muudel teemadel rääkida, siis vahel veavad sind alt inimesed, kelle puhul sa oled endale illusiooni loonud, et nad seda ei tee. Pihiisa on alati see, kes mulle ütleb, et ma olen liiga usaldav. Isiklikus elus kusjuures olen tõesti, tean seda. Hiljuti sain ma Facebooki ühe kõige omapärasema kirja ühelt vanalt klassiõelt, kellega ma gümnaasiumis läbi ei saanud. Tähendab, alguses saime, aga siis lõi see sama klassiõde mulle julmalt noaga selga (siis ma olin veel eriti usaldav inimene).

Nüüd on sellest mitte läbisaamisest juba oma üheksa aastat möödas ja ma olen selle ammu unustanud (sest kooliajal saime me suureks ja hiljem lihtsalt enam eriti ei suhelnud). Kiri ise ja minu vastus oli selline (muutmata kujul):

“Jaanika, olen sulle ammu tahtnud kirjutada. Meie vahel oli gümnaasiumis miskisugune blokk mingi hetke. Vist peale seda, kui leidsin omale “uued ja lahedad” sõbrannad ja siis otsustasin sind mõnitama hakata, arvates et olen siis ise cool. Tegelikult aga on hetkel reaalsus see et loen hoolega su blogi ja olen KADE.. Kade mille peale? Selle peale, et sa oled NII JULGE, nii enesekindel ja nii seksikas naine.”

“Oh sa issand. Poleks seda kirja osanud oodata. Aga aitäh. Kuigi kade ei maksa küll olla, eks ma olen end ajapikku blogis tagasi ka tõmmanud. Kirjutan ikka, aga nüüd vähe teistmoodi.”

“seda küll, aga siiski imestan kust oled saanud sellise julguse, ükskõiksuse ja enesekindluse, need on üöimalt head iseloomuomadused. oleks ma grammivõrdki nii ensekindel kui sina.”

Hiljem läks teema juba muudele asjadele, aga päris omapärane oli sellist kirja saada. Nagu ma juba mainisin, siis 10-ndas saime me alguses väga hästi läbi, aga siis läksime ikka räigelt tülli (öised msnisõjad olid ikka põhiteema. Mu klassiõde lausa kommenteeris Rates Esimese ja minu koos pilti ja seda väga inetult, aga Esimene pani ta oma vastuses paika). Hiljem me lihtsalt ei suhelnud selle klassiõega enam.

Ma mingit viha vms ei pea, olin selle juba ammu unustanud. Ma ei ole üldse pika vihaga inimene ka.

Kui nüüd esialgse teema juurde tagasi tulla, siis hiljuti vedas mind alt üks inimene, kelle puhul ma millegipärast arvasin, et ta ei tee seda. Mitte küll nii markantsel moel muidugi, sest ta ei teinud seda meelega, aga siiski. Sest kui sind veab alt inimene, kes teeb seda nagunii hea meelega, siis pole see nii hull, sest ju ta eesmärk ongi sulle kaikaid kodaratesse loopida. Selliste inimeste puhul pole midagi teha, sest nagunii öeldakse, et kui su elus on vaenlasi, siis oled sa oma elu vähemalt õigesti elanud. Ja kui keegi tahabki sulle tahtlikult tuule alla teha, siis ta kulutab sellele oma energiat ja seega on ta elus sel hetkel midagi endal puudu. Ja taolistele inimestele võib sellisel hetkel kokkuvõtlikult lihtsalt kaasa tunda, mis seal ikka. Elu läheb edasi. Ja lõpuks ehk leiavad need inimesed endale uued sihtmärgid (kuigi mõned on väsimatud ka muidugi).

Raskem juhus on siis, kui see inimene ei tee seda meelega. Ja kui ta saab ise ka aru, et ta on valesti käitunud. Ja väitele, et sa nüüd kindlasti vihkad mind, ei ole vastust, et tead, täiega vihkan (kuigi ma üldiselt juba ei vihka kedagi), vaid on lihtsalt üks suur pettumus. Tavaliselt või vähemalt minu puhul on niimoodi, et kui mind veab alt inimene, kes teebki seda meelega (ja sellest on aru saada), siis ega ma eriti võlgu ei jää. Kui vanasti vastasin ilmselt samaga, siis nüüd selliste inimeste puhul ma lihtsalt hoian eemale (kuigi enne olen ilmselt kõvahääleliselt selgeks teinud, mida ma temast sel hetkel arvan).

Aga nende inimeste puhul, kes ei tee seda meelega, on kõik palju keerulisem. Sest sa tead, et südames on nad ju head inimesed ja sa hoolid neist. Sa ei hakka kõva häälega räuskama, et krt, sa oled idikas, et sa mind alt vedasid, sest sa tead, et ta pole idikas. Ja siis sa mõtled, et ah, vahet pole, sest me kõik oleme elus inimesi alt vedanud. Olen ju minagi seda teinud. Lihtsalt meil on olemas need inimesed, kelle puhul meie ise seda ei teeks. Ja nukker on avastada, et ehk need nimekirjad alati ei kattu. Järelikult siiski on vahe, sest see lööb hinge.

Ma ütlen ausalt, et ma ei hooli väga paljudest inimestest. Jah, loogiline, et oma perekonnast, lähedastest ja sõpradest ma hoolin, aga et ma härdameelselt teiste muredele kaasa tunneks – ei, seda nüüd küll mitte. Aga on teatud inimesed, kelle jaoks ma olen alati olemas. Perekond, sõbrannad, sõbrad. Kui mu parim sõbranna kell 03.00 öösel helistaks ja tahaks mulle kaks tundi midagi kurta, siis ma võtaks vastu ja oleks olemas, sest ma tean, et ka vastupidisel juhul saaksin mina tema peale kindel olla.

Ma võin olla väga isekas inimene, tihtipeale olengi. Kuid inimesed, kellest ma hoolin, nende pärast võin ma vajadusel muuta oma plaane, korraldada midagi ümber… Ja kui sa oledki midagi sellist ehk teinud ja siis saad teada, et sind lihtsalt lastakse üle (küll suurte vabanduste saatel ja ise oma eksimusest aru saades ning tahtmatult, aga siiski), siis… Jah, see lubatakse küll heastada, aga…

Sellistel hetkedel tahaks mõelda, et no kõigil juhtub, aga… Aga sa tead, et sinul poleks nii juhtunud, vähemalt selle inimese puhul mitte. Kõik on valikute küsimus. Ja just see teebki haiget.