Lugu sellest, kuidas mind kukil Patkuli treppidest üles viidi… Ja niisama loba ka!

Mõtlesin üle pika aja kirjutada ja tulen WordPressi ning avastan, et kogu kujundus on muutunud. Jah, enne oli ka, aga siis sai vähemalt valida, et kas soovid ehk vana kujundust kasutada (seal oli kuidagi palju mugavam kirjutada ja kõik oli palju kompaktsem), nüüd ei saa enam sedagi (vähemalt mina ei leia seda varianti enam). Mind ajavad nii närvi sellised asjad – kui midagi, mis mulle nii väga meeldib, lihtsalt ära võetakse. Ajapikku ma harjun ära, aga ikkagi. Täpselt nagu kunagi Facebooki ja nende uute taustapiltidega oli, need tulid lõpuks kõigil, aga kui sa juba ise valisid, et paned selle uue süsteemi (mina kusjuures seda ise ei peale pannudki, sest mulle ei meeldi uuendused, aga Ego klikkis korraks mu Facebookis, et soovin uuendust ja oligi olemas :D), siis enam vana peale tagasi ei saanud minna. Nüüdseks olen ma muidugi ära harjunud, aga see kõik võtab aega😀

Aeg on nii kiiresti lennanud, et käes on juba märtsi lõpp. Minu jaoks on märts olnud täiesti alkoholivaba kuu. Tegelikult 22-sest veebruarist juba. Ja mina paar päeva tagasi mõtlesin, et saan oma geisõbra Truu ees sellega kekutada, kribasin talle Facebooki, et näed, tüüp, ma pole kuu aega juba midagi joonud, et isegi veini mitte. Kuna ma polnud Truuga mõnda aega suhelnud, siis ta ei teadnud seda. Aga sa kurivaim, ta ütles, et pärast välismaale tagasi kolimist pole ta kolm kuud midagi joonud. Nii et kekutamisest ei tulnud midagi välja😀 Küsisin siis, et mis värk on, et otsustas järsku mitte enam juua (Truu on kõige suurem peoloom, keda ma iial tundnud olen!) ja ta ütles, et välismaal töötades lihtsalt ei viitsi. Kuigi varsti sõidab ta Mehhikosse kolmeks nädalaks ja kui ma küsisin, et kas ta seal on ka sama tubli, siis ta vastas ta kohe, et kas ma olen segaseks end kamminud, Mehhiko ja tequila, haha😀

Veebruari lõpus oligi Pihiisa sünnipäev. See sünnipäev, kus ma eelmisel aastal koos Romantikuga käisin. Sel aastal läks mul isegi hästi ja ma kinkisin talle raamatu, mida tal veel ei olnud😀 (kuna ta ise soovis, et talle raamatuid kingitakse). Seltskond oli suurem kui eelmisel aastal. Ta venda ja venna pruuti ma mäletasin, aga oli ka väga palju uusi inimesi, keda eelmisel aastal sünnipäeval ei olnud. Kuna enamik olid minu jaoks võõrad, siis mingi hetk ma pakkusin välja, et me võiksime kõik rääkida, kuidas me üldse Pihiisa teame. Selleks ajaks oli sünnipäevalaps küll kuhugi teise ruumi kadunud, aga jah – enamik olid ta endised koolikaaslased, praegused töökaaslased jne. Ja siis mina. “Hmm, no meie tutvusime niimoodi, et Pihiisa luges mu blogi. Alguses ta kommenteeris mu blogi ja ütles, et ta pole iial midagi nii kohutavat lugenud. Üks esimese kommentaare vist oligi midagi sellist. Siis oli umbes midagi taolist, et tüdruk, krt, otsusta juba ära, millise mehega sa midagi tahad ja millisega mitte, et kõigiga ei pea magama😀.Ja edasi läks juba leebemaks ja talle hakkas see blogi ja mina kui isiksus meeldima. Ja noh, siis ta kirjutas mulle meilile, vist oli september 2013 – ja siin ma siis nüüd olen.”😀

Aga tore sünna oli, toredad inimesed ka. Nagu ikka võõrastega, siis alguses olen ma väga tagasihoidlik – hiljem enam mitte. Pole kunagi selline, kes alguses kohe jutu otsa lahti teeks vms. Selles mõttes küll pigem introvert, kuigi need inimesed, kes mind kauem teavad, seda kohe kindlasti ei arvaks.

Salapärane juhtus ka pealinnas vahepeal olema, käisime üle-eelmisel nädalal korra söömas. Ta oli jaanuari alguses ka korraks, siis tõi selle koogi mulle, mida ta miljon aastat juba lubanud on, aga nüüd siis lõpuks tõi. Vahel ma küll mõtlen, miks me üldse nii head sõbrad oleme, sest ta on vist kõige lapsikum mees, keda ma iial kohanud olen. Tallinna vanalinnas võib ta lambist lihtsalt keksima hakata, nagu tegelt ka😀 Samas, ma ise olen ka lapsik, aga no see ületab küll kõik piirid. Kui ma teda nii kaua ei teaks, siis see ajaks mind ilmselt närvi, aga ta lihtsalt ongi selline veidrik😀 (vist arusaadav, miks me nii hästi läbi saame). Tuli välja, et kui me minu sünnal Atlantisesse läksime ja mul mingid muud tegevused vms olid, siis ta teepeal tegi postitantsu elektripostiga, haha😀 Mille kõik ma maha magasin, eksole. Ja tema puhul ei ole määravaks teguriks alkohol, sest ta joob üliharva, aastas kaks korda vbl. Kui sedagi.

No käisime siis Kompressoris pannkooke söömas (olin just paar päeva tagasi sõbrannaga seal pannukaid söömas käinud, Kompressor on ikka parim. Mäletan seda kohta aastast 2007, kui seal esimest korda käisin, nii hea ikka!). Kuna need pannkoogid on nii suured, siis pärast ei suutnud ma enam kõndidagi, aga Salapärane tahtis Patkuli treppidest üles minna. Ütlesin talle, et jääb ära, aga ta siis ütles, et veab mu kukil sinna üles. Ma küll olin veendunud, et ta ei jaksa ning poole tee peale viskab mu maha ning sinna ma surengi, aga ta jõudis😀 Kõik need trepid olin ma ta kukil ja need inimesed, kes samal ajal alla tulid, vaatasid meid küll veidralt, mina kisamas: “Kui sa mu maha viskad, siis ma tapan su ära, ausõna, ausõna, ausõna.”  “Kui ma su maha viskan, siis sa ei saa mind ära tappa, sest siis sa oled juba surnud ju.”😀

No igal juhul kohale me jõudsime!😀 Salapärane küll hingeldas veidike, aga mis see 68 kg talle ikka teeb, nagu ta pärast hiljem ütles. Tüüp ise kaalub mingi 100 vist? Igal juhul ta kekutas, et oli vahepeal 6 kg alla võtnud, aga ma ei saanud midagi aru. Selliste pikkade meeste puhul ei saa nii väikesest kaalulangusest midagi aru.

Kui ta mu hiljem koju viis, siis oli tipptund, seega me passisime liiklusummikus umbes 50 minutit. Ma vist polnudki Eestis kunagi niimoodi liiklusummikusse sattunud. Mõni teine mees oleks ilmselt närvi läinud, aga kuna Salapärane on nii chill mees, siis tal oli suva.

Salapärane: Su blogi lähebki nüüd nii igavaks, kui sa ainult minust ja Pihiisast kirjutad. Ja meiega sa ei tee mitte midagi, me oleme su sõbrad. Vähemalt mina tean rohkem, mis su elus toimub😀

Printsess: Jobu😀

Salapärane: Alati sa sõimad mind!

Printsess: Keegi ju peab😀

Salapärane: Nojah, mu elukaaslane ka ei sõima mind, me ju üldse ei räägi…

Printsess: Läänerindel muutuseta, nagu ikka sinu puhul ju.

Salapärane: Jep, nagu ikka. Ja nagu ikka, olen ma su meestevalikus viimane😀

Printsess: Mis viimane? Sa pole seal valikuski😀

Salapärane: Aga kui ma vallaline oleks? Teoreetiliselt ju olen juba, juba erinevates tubades üle kuu aja.

Printsess: Tean-tean. Kuid siiski. Mind see ei huvita!

Salapärane: Tean-tean. Sul muud silmarõõmud käsil. Või peaks ainsuses mainima?😀

Printsess: Kui nii hästi tead, siis miks üldse küsid?😀

Ahjaa, vahepeal nägin ma ühte Venezuela tüüpi ka, keda ma aastast 2009 tean. Ta elas siis ka Eestis, aga me ei näinud kordagi, sest ma elasin Tartus ja tema Tallinnas. Vahepeal elas ta mitmeid aastaid mujal, aga nüüd kolis Eestisse tagasi. Tegelikult me pidime 2013 septembris nägema, sest siis ta oli korraks Eestis, aga tuli välja, et ma lasin ta julmalt üle. Ta lisas mu mingi aeg uuesti Facebooki ja mina millegipärast arvasin, et tema lasi mu siis üle. Kui ta siis rääkima hakkas, siis ma sõimasin ta läbi ja ütlesin, et krt, mulle ei meeldi inimesed, kes mind alt veavad ning ma ei viitsi sellistega ka suhelda, kes kord Facebooki lisavad ja siis ära kustutavad. Ja oi kurja, kui siis ta mainis, et tegelikult oli lugu vastupidi – et mina olin 20 minutit enne meie nägemist saatnud sõnumi, et ma ikka ei lähe. Ja siis hakkas vaikselt meenuma, et krt, olin jah mina hoopis😀 Kuid miks ometi? Kui ma ka peaksin niimoodi käituma, siis sellisel juhul annan ma ikka mitu tundi varem teada… Mul on kuri kahtlus, et tegemist pidi olema mingi mehega… Romantik ehk? Kuigi siis me olime alles sõbrad… Meremees ei saanud olla, sest temaga ma tutvusin alles oktoobris. Ei tea😀

No me siis nägimegi. Käisime söömas ja hiljem istusime Levikas, kus ma jõin kohvi! Öösel juua kohvi nädalavahetusel ei ole minu jaoks eriti tavaline, liiati veel, kui ma olen sellises kohas. Kuid ka Venezuela tüüp on täiesti karsklane viimased kolm kuud olnud, nii et tema jõi ka kohvi. Ma muidu ei armasta kohvi juua, aga paar mõned korrad aastas on isegi okei.

Ta on esimene inimene, keda ma Venezuelast üldse kohanud olen. Kuna ma tavaliselt olen harjunud, et latiinod on väga jutukad, siis tema seda ei olnud. Tüüp ise on kuskil 171 cm pikk. Rääkis sellest, et on üle 10 aasta juba erinevates Euroopa riikides elanud, sest Venezuelasse ei taha ta iial tagasi kolida, kuna riik on omadega nii pekkis. Pärast Hugo Chávezi surma on asi muidugi veel hullemaks läinud, sest nüüd on presidendiks endine bussijuht Nicolás Maduro, kes oli Chávezi parim sõber. “No Chávez oli vähemalt vaimukas, kui ta oma 8-tunnistel kõnedepidamistel umbes pool ajast rääkis, kuidas tal kõht kinni on – või siis vastupidi – kuidas tal kõht kogu aeg lahti on, aga no see tüüp… Riik on nagunii perses omadega, inimesed seisavad järjekorras, et talongidega kõige esmavajalikumat osta. Minu vanemad õnneks ei pea, sest nad on paremal järjel, aga need, kes seda ei ole… ”

No kui ma talle mainisin, et mu eks on Kolumbiast pärit, küsis Venezuela tüüp kohe, et mis ta nimi on, sest arvas, et ehk ta teab teda. Elas ka mingi aeg ju Tartus (siis me veel ei teadnud teineteist, hiljem kolis Tallinnasse ja suhtlema hakkasime vist Couchsurfingu kaudu). Ma ütlesin, et ta ei saa teda teada, sest Romantik kolis Eestisse palju hiljem. “Ma vist isegi tegelt tean ta nime, ta on midagi su Facebooki piltide või staatuste all kommenteerinud.” Haha😀

Paar nädalat hiljem nägin teda uuesti, aga siis võtsin sõbranna ka kaasa (kes juhtus siis Tallinnas olema, sest nüüdseks elab ta Lõuna-Eestis koos oma kallimaga koos), sest üks mu bestikatest räägib ju samuti hispaania keelt. Mulle öeldakse alati, et mul on Mehhiko aktsent juures, kui ma räägin, eks see loogiline ole muidugi🙂 Temal oli ka üks Venezuelas sündinud sõber kaasas, kes oli aga terve elu Hispaanias elanud. Ma olin muidugi uudishimulik (nagu ma alati olen välismaalaste puhul), et millised need Venezuela naised siis on😀 Mu tuttav mainis, et tal on seda raske kommenteerida, sest ta on ju viimased 10 aastat mujal elanud (hetkel on 33) ja tal on ainult üks Venezuelast pärit kallim olnud. Kui ta kunagi ka Eestis elas, siis tal olid eestlastest kallimad. Aga venezuela naised on tõesti väga ilusad, näiteks mehhiklannadega eriti võrrelda ei saa. Mehhikos on levinud see, et naised on väga ülekaalulised. Tihtipeale ongi niimoodi, et mees on marupeenike, aga naine on üle 100 kg😀 Venezuelas ja Kolumbias on aga see teema, et kui perel vähegi võimalik, siis juba naise 16-ndaks eluaastaks kingitakse neile rindade suurendamise operatsioon (kui endal muidugi juba suured pätsid olemas pole, sest siis pole ilmselt vaja). Ja sellist asja eriti ette ei tule, et neiu ütleks, et ta ei taha vms. Ilukultuse teema.

Aga noh, hispaania keeles on alati tore suhelda, sest hetkel ma seda eriti ei tee. Välja arvatud vahel, kui Romantikuga Facebooki chatis juhtun suhtlema.

Haha, Salapärane just mainis Facebooki chatis, et kunagi ma olin kõrvik, suurte kõrvadega naine😀 Aga enam vist pole😀. Kõrvik tähendab tegelikult vist hoopis umbrohtu või kõrvaklappidega mütsi😀

Hetkel vast lõpetangi🙂

8 thoughts on “Lugu sellest, kuidas mind kukil Patkuli treppidest üles viidi… Ja niisama loba ka!

  1. Sul sellest Salapärase naisest kahju ei hakka, et ta mehega lihtsalt tuima näoga kõrvalt paned?

    • No kui sinu arust söömas käimine ja kukil vedamine on kõrvalt panemine, siis mis seal ikka. Ei seksi temaga, ei suudle, aga mis ma ikka lollile seletan…

  2. Salapärane… Ma ei tea, kui mina oleks Salapärase naine, siis mind ajaks ikka sitaks närvi, et ta sinuga niimoodi räägib temast taga – niimoodi veits alavääristavalt, et oo, mu naine keppi ei taha ja suhelda ei viitsi ja sina kindlasti hoopis tahaksis. Rääkigu sellest oma naisega, lahendagu siis oma probleeme. Ühesõnaga, see ei ole minu silmis hea mees, kes enda suhtest teistele latrama kipub.

  3. Sellessuhtes minu jaoks ongi arusaamatu, kuidas Jaanika laseb Salapärasel oma naisest rääkida. Justnagu tegelikult ise õssitaks veel juurde. Samas on teada, et Jaanika ongi üks libe uss. Ühelegi naisele ei meeldiks kui tema mees käiks teise naisega niisama söömas ja siis veel flirdiks ja tassiks kuskil treppidel. Samas mul ongi mulje jäänud, et Jaanika teebki kõik, et mees naise maha jätaks.

    • Mina ei tee selleks küll midagi, ma pole Salapärasest kui mehest huvitatud. Mu elus hoopis muu teema hetkel. Ja kui ka ei oleks, siis ma poleks Salapärasest huvitatud.

      Minul on hoopis teada, et lugupeetud kodanik mina kommenteerib mind alati halvasti, nii et ära vala oma pahameelt minu blogis välja, mina pole süüdi, et su endal elus midagi mäda on🙂 Päikest südamesse, vbl tuleb natuke parem tuju ka. Ole tubli!🙂

  4. Sa võid oma blogi ilmselt varsti kinni panna. Sellest hetkest kui sa “salapäraseks” hakkasid ja enda elus toimuvast suurt ei räägi, kadus enamuse huvi sinu vastu tundub.

    • No ei tea, lugemise numbrid on küll alati suht laes, kui ma postituse kirjutan (ja viimase kahe postituse puhul veel eriti, rohkem kui isegi siis, kui ma veel kõigest kirjutasin).

      Mina kirjutan eelkõige enda jaoks. Kui mind ka ei loeta, mis seal ikka siis🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s