Kui naine on tagaajaja ja mees tagaaetav…

Ma siin hakkasin mõtlema, et milliseid lollusi naised meeste pärast teevad. Jah, mehed teevad naiste pärast loomulikult ka, aga ma hetkel pigem keskendungi sellele teemale, mida naised korda saadavad. No ehk kõik ei saada ka – ma ei tea, kuid ma usun, et korra elus on kõigil midagi sellist ette tulnud.

Tegelikult on päris jube mõelda, et mõnikord me jookseme mõnel mehel niimoodi järgi… Minu kõige markantsem näide on muidugi Egoga suhtlemise algus, aga eks neid ole minevikus veel olnud. Ja me oleksime nõus kas või oma vasakust jalast (või mõlemast!) loobuma, et see mees ometi meile mingitki tähelepanu pööraks. Ja asi ei ole selles, et me aru ei saaks, et me idioodina käitume, me isegi saame sellest aru, aga kuna me kas oleme liiga armunud, pimestatud või vahepeal viimsegi mõistuseraasu ära kaotanud, siis ei aita ei ussi-ega püssirohi.

Oleks siis veel niimoodi, et see teine pool kas jooksebki teadmatusse kaugusesse või ütleb kohe ära, et tead, tibin, sul pole minuga võimalustki (me ei räägi hetkel seksist, eksole). Kuid kui mees (ja ka naine tegelikult, aga hetkel räägin siis sellest ühest poolest) tajub, et naine on rohkem huvitatud kui tema, siis võibki alguse saada kassi-hiiremäng. Et selline asi üldse toimida saaks, peab tagaaetav väga hästi oma kaarte tajuma – ning mis peamine – neid ka kasutada oskama. Ja see on lihtne, kui üks pool on ilmselgelt rohkem huvitatud, aga teine tahab lihtsalt… lõbutseda.

Ja tihti on selleks põhjuseks, et me armume sellesse nii-öelda pahasse poissi, kelle puhul me alguses juba teame, et me saame nagunii kõrvetada, et sellest ei tule iial midagi tõsist (noh, meil Egoga suhe küll pärast tuli, aga see on hoopis teine teema).

See on täpselt selline haige tunne, et kui sa sellise mehega baaris tutvud (kasutan hetkel Ego näidet, sest tema mõju oli kõige pikaajalisem ja hullem ka), siis sa saad juba sel samal õhtul aru, et sellest ei tule midagi head. Sa tegelikult saad. Kuid sa ei pööra sellele tähelepanu, sest see mees on ju nii krdi seksikas ja ta sinised silmad ning kena naeratus ja…… oledki tehtud. Ja see väliselt näiline suhtumine, et a la, ma saan nagunii kõik naised, keda ma tahan – see ajab sind nii faking närvi, et sa tahaksid sellisele mehele kannaga näkku lüüa, aga… samas sa tahad endale tõestada, et keri perse, mees, mina sinu lummusesse ei lange. Hilja juba, sest tegelikult sa juba oled selles lummuses. Ja siis hakkab karussell keerlema.

“Järgmisel nädalavahetusel sa oled Pärnus, küll sa näed. Ma ju tean seda.”

“Ei, ma ei tule. Ma ei tule.”

“Tuled ju. Ma tean seda. Tahad, veame kihla?”

Ja kuigi sa terve selle nädala kinnitad endale, et sa ei lähe, sa ei lähe, sest see mees on egomaniakist tropp, siis avastad sa end ühtäkki ikka Tartu-Pärnu bussist. Kui keegi vaid selle bussi peatuma paneks! Keegi, ometi?

Ja nii saabki alguse see saaga, kus üks pool (hetkel siis mees) kontrollib täielikult kogu mängu. Vahel sa võid ju endale valetada, et ehk see asi siiski ei ole nii hull, aga tegelikult on see veel hullem. Iga kohtumine on ühtpidi tore, aga sa taipad, et sina oled rohkem huvitatud. Samal ajal, kui tema teiste naistega lõbusalt aega veedab, mõtled sina kodus, et peaks selle kõik ometi kuradile saatma. Aga siis ta annab endast märku, et sulle rääkida, mida kõike paremat ta tegelikult teiste naistega korda saatis – ja sina soovid lihtsalt edu. Tegelikult selleks ajaks on mees ehk isegi juba tunnistanud, et ta ei hakka sind iial nagu naist vaatama, aga sa pole ikka mõistnud, et sellest ei tule midagi.

Nii möödus minu kevad-suvi aastal 2011. Võinoh, pool suvest, sest siis läks Ego Soome tagasi. Ma praktiliselt elasin Pärnus, jõin kohutavalt palju (sest Ego armastas ka palju juua), olin alati olemas. Kui vaja, siis pühkisin pisaraid (ja Ego armastas palju nutta, kes seda oleks võinud arvata, eksole).

Mingil hetkel hakkas mulle küll kohale jõudma, et sellest asjast head nahka ei tule, et me ei saa iial paarina koos olla, sest kui sind ei taheta, siis sind ei taheta. Kuid ikkagi veetsin temaga aega ja olin nukker, kui ta ära läks.

Hiljem juhtus aga see, mida ma kogu aeg tahtnud olin – kui Ego oli Soomes ja mina Eestis, hakkasin mina erinevate meestega väljas käima ja talle sellest rääkima (sest tema ju mulle oma naistest alati rääkis). Järsku muutus ta armukadedaks. Alguses ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu, sest eks ta ütles neid asju purjus peaga. Kui aga kaine peaga ka juba sama rääkima hakkas, siis sain ma aru, et nüüd olen mina olukorra peremees. Ja see tunne oli krdi hea! Kõik need pisarad, mis ma valanud olin; kõik need ülelaskmised, mis ta mulle korraldanud oli. Kui ta mulle helistas, ei võtnud ma vahel päevi kõnesid vastu (vahel oli põhjuseks ka see, et ma lihtsalt veetsin teiste meestega aega). Kui ta siis mulle juba mitu kuud järjest rääkis, et nüüd ta mõistis, et ta ikka tahab minuga suhet, siis mu ainus mõte oli, et kus sa kõik need kuud olid, kui ma oleksin kõik andnud, et sinuga koos olla? Kus ometi? Nojah, hiljem me küll olime suhtes, aga mitte see pole hetkel oluline.

Tegelikult tavaliselt see asi ikka niimoodi ei lähe. Kui sa ikka mehel nagu idioot järel jooksed, siis enamasti ei hakka ta sind iial märkama. Vähemalt mitte niimoodi, nagu sa tahaksid. Minul vist Egoga tekkis see teema, et ma tahtsin enda meelest paha poisi ära kodustada. Ma tahtsin teda ainult endale. Ja see teadmine, et ma seda ei saa (või vähemalt siis arvasin, et suhte puhul ei saa) ajas mind nii närvi. Ega tegelikult ei saagi. See on lihtsalt üks lollakas illusioon, mida naised loovad, et ehk ajapikku… Ajapikku ei juhtu mitte midagi.

Kogu seda tagaajaja emotsiooni saaks kokku võtta umbes selliselt (jällegi Ego näite põhjal):

Sa vaatad seda magavat meest… Mida kõike sa annaks, et teda endale saada. Kohe päris endale, mitte ainult su voodipartneriks – mitte ainult tema keha, vaid ka tema hinge. Sa oled armunud. Kuigi sa ehk ei tunnistagi seda endale. Veel vähem talle, sest mis kasu sellest oleks, kui sa nagunii tead, et tema sind sama pilguga ei vaata? Tema jaoks oled sa vaid seks. Nojah, vbl oled siis natukenegi paremas olukorras – boonustega sõber. Sellel väljendil iseenesest pole ju midagi häda, aga sa oled armunud. Sa ei taha olla lihtsalt boonustega sõber, sa tahad olla midagi enamat. 

Ja tegelikult sa ei mõistagi, millesse sa armunud oled. Sest iseloom see nüüd küll olla ei saa, kui ta sind kokkuvõttes ikka kui kõntsa kohtleb. Tema välimusse? Tema pealtnäha ülbesse olekusse? Selleks ajaks oled sa juba teada saanud, et see mees nutab rohkem kui ükskõik milline teine, aga pealtnäha jätab lihtsalt sellise mulje, kes iial pisaraid ei vala. Või ehk see sind just köidabki, et ta ei ole nii tropp, nagu alguses paista võib? Või äkki sulle meeldib see haiglane adrenaliin, mis temaga koos olles tekib, sest tegelikult sa ju tead, et see kõik lõpeb halvasti. Küsimus on vaid selles, millal see kõik lõpeb. 

Sa mõtled neile pisaratele, mida sa tema pärast valanud oled, aga millest temal aimugi ei ole. Iga kord, kui ta räägib sulle, et ta tutvus uue naisega, tahaksid sa karjuda. Sa võiksid ju ka erinevate meestega tutvuda, aga sa ei suuda, sest sa tahad ainult teda. Sind ei huvita teised mehed. Vahel sa tahaksid talle näkku karjuda, et sa oled temasse armunud, aga sa ei tee seda, sest see ei annaks tulemust. Pealegi on ta sellest juba ammu ise aru saanud ja kasutab olukorda lihtsalt ära. Milline teine naine oleks alati nii olemas? Milline ometi?

Ja nii sa siis lihtsalt vaatad seda magavat keha… Ja unistad, et ehk ühel päeval… juhtub ime. Enamasti seda imet ei juhtu. Ja kui peakski juhtuma, siis sa võid ehk avastada, et sa enam ei tahagi seda kõike. Äkki sa tahtsid lihtsalt sellepärast, et sa teda ei saanud? Mõnikord me tahame endale tõestada, et krt, me saame seda, mida me tahame. Kas või nui neljaks. 

Olete teie ka kunagi mõne mehe järel nagu hull jooksnud? Kaua läks aega taipamaks, et see asi ilmselt oodatud tulemuseni ei vii? Või äkki siiski viis?

Ja ilusat naistepäeva ka!🙂 Kuigi natuke hilinenult.

9 thoughts on “Kui naine on tagaajaja ja mees tagaaetav…

  1. Selle kohta on olemas ilus kokkuvõttev ütlus kus ma tõlgiks “love” armumiseks mitte armastuseks: Armumine annab mõistuse sellele kellel seda pole ja võtab sellelt kellel see olemas on.

    Küllab on kõik seda mingil hetkel oma elus teinud/olnud. Kellel kolm kuud, kellel kolm aastat.

  2. Jah, nii ta on. Olen liiga palju kogenud seda võluväge, mis on minnalaskmisel. See töötab ALATI – täpselt siis, kui olen oma peas ja oma südames selle vabastava minnalaskmise teinud, roomavad nad tagasi. Kes nii, kes naa-moodi, aga see töötab alati. Ja siis on 2 varianti – kukele saata (kuna nüüd on see oluliselt lihtsam, või noh, vähemalt võimalik, mitte nagu enne seda murdepunkti) või siis hakkab kogu ring otsast peale. Minu kogemus ütleb, et tuleb kukele saata, midagi head sellest enamasti enam ei tule nagunii…

  3. 2 aastat. ja ilmselt läheb veel pikalt. Miljon korda olen mõelnud lõpetamisele, et nüüd on kõik, aitab, miks ma piinan ennast, isegi kui ta endale saan, siis sellest ei tule nagunii midagi välja. Aga pole hakkama saanud. meeldib mind piinata ja mulle teda ka. Olen “lõplikult lõpetanud” meie suhtlust u 10 korda, kus otsustan et nüüd ei vasta enam kõnedele, maksimaalselt olen ignoreerinud 4 kuud. Ja selle aja jooksul ei möödunud sekundit ka, kui ma talle poleks mõelnud. Kui 4 kuud täis sai, siis juba vaikselt hakkasin harjuma, mõtlesin prioriteedid ümber ja siis papahh, tuli see kõne ja me olime jälle alguses tagasi. Nüüd jälle sama rada pidi edasi. Ei lõppegi vist see. Ja selle asja juures on kõige halvem see, et ma ei anna teistele inimestele võimalustki endaga suhelda, sest mõtted on nii kinni temas.
    Kuidas lõpetada? Loobuda? Olen kõike proovinud: tööle, koolile, trennile pühendunud, mediteerinud, päevikut pidanud, lohutussuhted, peod, reisid, sõbrannadelt abi palunud, võõrastele kurtnud jne jne jne. 2+ aastat noorust lihtsalt raisatud. Kuigi tegelikult ei saa öelda, et raisatud, sest temaga koos oldud aeg on parimatest parim. Aga see asi on lihtsalt never meant to be.

    • Ega see loobumine ongi kõige raskem üldse… Kuid ma siiski soovitan seda teha, sest pole mõtet raisata oma elu kellegi peale, kes seda väärt ei ole. Jah, kaks aastat vbl ei tundu veel nii pikana, aga kui nii edasi läheb, saab sellest viis, siis 10 aastat. Ja edasi?

      Tegelikult see ongi kõige kohutavam, et me saame ise aru, et see kõik on nii vale, mida me teeme, aga me ikkagi teeme seda. Ja nii võib tekkida juba see tunne, et vihkad ennast juba kogu selle jama juures, et sa nii loll oled. Ja lubad endale, et enam ei vasta kõnedele jne, aga siis hakkab ring otsast peale. Vahel isegi mõtled, et krt, leiaks see mees juba mingi uue naise, siis tal ei tekiks vahepeal tahtmist minuga ühendust võtta…(sest ise ei suuda teiste meestega tutvuda).

      Kuid edu! Ja ma siiski loodan, et selline kemplemine 10 aastat ei kesta… Sest seda aega ei anna keegi hiljem tagasi. Mitte keegi.

  4. Aga Printsess…ma kōrvaltvaatajana vōin tegelikkust veidi vidakalt mōista, aga, kas ei vōi ka nii olla, et just Ego oleks sinu jaoks parim mees olnud ja vōimalik, et temast paremat ei leidugi. Sest vaata – igalühel meist on oma head ja vead ning suhte puhul on alati vōimalus, et satud uue ja hullema otsa.
    Jah, ma tean, et ta kasutas sinu suhtes vägivalda, aga ma tean ka seda, et mida suuremad tunded, seda pimestatumaks ja hullunuks vōib mōni hetk pöörata ja inimene ei taju oma tegevuse tagajärgi.
    Pealegi Ego vōttis ju oma “elutööks” sinu ees vabandamise ja tegi kōik absoluutse vōimaliku, et seda suhet päästa, siit ka mōttevälgatus, et ehk oligi tema see kōige sobivam ja õigem. Vōmalik, et temast oleks saanud vaga truu ja pühenduv abikaasa ja oleksid sina ka muutunud…

    • Annaliisa, sa oled vist ikka väga kõrgelt kukkunud? Tõsimeeli soovitad inimesele, kelle kallal elukaaslane/abikaasa/poissõber kasutab vägivalda, temaga kokku jääda või veel enam – sa ütled, et see inimene oli just talle see kõige õigem ja parem? Segane oled?
      Mis mõttes ” aga ma tean ka seda, et mida suuremad tunded, seda pimestatumaks ja hullunuks vōib mōni hetk pöörata ja inimene ei taju oma tegevuse tagajärgi”.
      See on tüüpiline peksa saanud naise vabandus, otsib oma mehe tegudele vabandusi ja jääbki igavesti mehe vägivalda taluma, sest vabandusi suudab leida elu lõpuni.

  5. Sittagi ma soovitan.
    Vt., mõnest erinevalt on mul kalduvus näha asjades ka postitiivset poolt. Jah olen ise ka, ōnneks küll suht kergel moel vägivalda tunda saanud (kerge raputamine, et mōistus pähe tuleks ja õnneks tuligi) ja päris ausalt olen ise ka meest löönud ( kui kerge kõrvakiil arvesse läheb) pimestatuna suurest armastusest.
    Põhiline on ikkagi selgeks rääkida, et miks juhtus ja teha kōik, et enam ei juhtuks.
    Printsessil ju ka mingit löömist ja peksu polnudki ja ära unusta, et ta ise keeras tookord sita kokku oma valetamisega.

  6. Tegelikult on see sama teema mis siin kuskil FB grupis arutleti selle 12 aastase tibi “vägistamisjuhtumit”. Kas ohver võib olla ise süügi? Jah võib küll. Ohver võib olla samas ohver ja samas tagajärgedes ka ise süüdi. Kui muidu oleks saanud perse saadetud, siis valel hetkel vale asja ütlemine võib viia selleni, et tehakse midai hullemat. Okey, 12 aastane ei ole veel eriline inimeste tundja aga 25-35-.. aastane peaks või vähemalt võiks seda juba olla… eriti kui tegemist ei ole võõraga tänavalt vaid inimesega keda sa juba mõndaaega tunned. Ohver ei ole kunagi süüdi selles, et ta on ohver aga ohver võib olla süüdi selles milles ta ohvriks saab olema. Naised on provokatiivsed “loomad” ja see ei ole saladus vaid reaalsus. Kahjuks on provotseerimist väga keeruline tõestada ja see mis ühele on provokatiine ei pruugi seda teisele üldse olla provotseeriv aga see ei tähenda, et provotseerimine on normaalne ja sellele ei pea kuidagi reageerima.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s