Sünnipäeva tähistamine Pihiisaga/ Väga jubedad ja pisaraterohked mälestused Mehhikost…

Eile siis tähistasin oma sünnat Pihiisaga. Kuna ta Tartusse mu sünna tähistamisele tulla ei saanud, siis tähistasime seda minu juures Tallinnas. Ilmselgelt olin ma kahe inimese jaoks liiga palju süüa varunud, seega on mul nii palju toitu alles, et seda ei jõua küll keegi ära süüa. Ma üldse söön viimasel ajal nii vähe, et ise ka ei usu. Mehhikos olles sõin ma ilmselt päevas nii palju, kui ma nüüd söön nädalas. Olgu, see on nüüd natuke liialdatud värk, kuid siiski – isegi mu sõbrannad ütlevad, et kus see on see Jaanika, kellele kohutavalt meeldis süüa?😀 Mulle kusjuures endiselt meeldib, aga kogused on kõvasti väiksemad, sest nii palju lihtsalt ei jaksa😀 Ja viimasel ajal olen ma palju alkoholi tarbinud, mis on ka omamoodi, sest vahepeal oli periood, kus ma eriti ei joonud. Eelmisel nädalavahetusel reede öine väljaskäik, laupäevane sünnipäev sõpradega, pühapäeval sugulastega. Ja nüüd eile Pihiisaga istumine, reedel sai  ka natuke veinitatud.

Seoses Pihiisaga üks omamoodi asi ka. Nimelt ta üks sõbranna, keda mina ka tean, olen ühe korra teda näinud (Pihiisa sünnal) arvas mu blogi põhjal, et ehk ma olen Pihiisasse armunud😀 Kui Pihiisa mulle seda mainis, siis ma ütlesin talle ka, et tead, tüüp, ma täiega respekteerin sind, aga ma pole iial sinusse armunud olnud. Ja samamoodi Pihiisagi – ta pole ka iial minusse armunud olnud. Et selles mõttes jah – naine ja mees saavad ainult sõbrad olla, kuigi mul mõnikord kipuvad need sõprsussuhted ikka boonustega sõpruseks üle minema… Või oot, pigem on ikka nii olnud, et kui see juba läheb boonustega sõpruseks vms üle, siis see läheb suht ruttu – ja kui ei lähe, siis ei lähe kunagi.

Üleeile juhtusin Skypes üle pika aja Erilisega rääkima (mehhiklane, kellesse ma seal olles väga armunud olin). Polnud temaga vist Skypes oma kaks aastat küll rääkinud, Facebookis oleme vahel kirjutanud. Kuna ma eriti Skype-usku ei ole, siis vahepeal ei kasutanud ma seda üle aasta vist. Igal juhul oli tore teda üle pika aja kaamerast näha ning rääkida – tüüp oli päris palju alla võtnud (annab nüüd salsa ja bachatatunde ja endiselt teeb käsitööehteid, aga ise enam ei müü neid, vaid tal on inimene, kes neid nüüd müüb, õppis ka haiglaõeks, aga seda ei lõpetanud). Kuna on jõuluaeg, siis ta oli oma vanemate juures ning nägin lausa ta ema, kes mind endiselt veel mäletas. Ta ütles ka esimese asjana, et näen näost peenem välja, mis on siililegi selge, sest Mehhikos olles kaalusin ma umbes 18-20 kg rohkem kui praegu. Lisaks küsis ta ema esimese asjana, et ega ma vahepeal mehele pole läinud😀 Jaa, mäletan neid aegu, kui me Erilise vanemate juures ööbisime ning pidime eraldi tubades magama, mis siis, et me selleks ajaks olime umbes 3567 korda seksinud, aga nojah – kui peab, siis peab😀 Selle tõttu ma seal eriti tihti ei ööbinud ka😀

Eriline ise abiellus vahepeal, aga sellist ei tulnud midagi välja, seega on ta nüüd lahutatud. Ja hiljem ta kribas mulle Facebookis, et käis projekti juures lapsi vaatamas ja mõned veel endiselt mäletasid mind ning tervitasid – ilmselt need vanemad, kes mul endalgi hetkel Facebooki sõbralistis on. Kuigi nad enam väga lapsed pole, mõned juba täisealised, sest kui nad siis olid 13-14, siis nüüd ongi juba 17-18. Ja mõned, kes siis juba 20 olid ning projekti juurest lahkumas, on nüüd täiesti minuvanused.

Ma ei mäleta, kas ma sellest siin kirjutanud olen, aga just siis, kui mina Mehhikos vabatahtlik olin, juhtus seal päris mitu väga kohutavat asja – kogu selle projekti 45-aastase ajaloo jooksul oli vaid üks kord juhtunud seda, et vabatahtlik saadeti minema, see oli nii umbes 10 aastat tagasi (nüüdseks juba 15 siis), kui üks vabatahtlikest armus ühte tolleaegsesse Ipo omanikku (Ipo on lühend Ipoderacist, mis oli selle orbudekodu nimi, kus ma töötasin) – kuna ka omanik vastas tunnetele, siis pidid nad kodurahu huvides mõlemad sealt ära minema. Vähemalt neli aastat tagasi olid nad õnnelikult veel abielus, nüüdseks ma ei tea muidugi, mis neist enam saanud on. Hiljem selliseid sündumusi juhtunud polnud.

Kui mina seal vabatahtlik olin, siis tuli meile üks 18-aastane meessoost vabatahtlik USA-st. Üldiselt oli selle projekti puhul miinimumvanuseks 20 (mina olin just 20 saanud, kui ma Mehhikossse läksin), aga ju siis tehti vahel erandeid. Kuid mitte see pole selle loo juures oluline, vaid see, et üks kord tehti üks suur koosolek, kus mainiti, et see vabatahtlik PEAB kohe oma asjad pakkima ning nii kiiresti kui võimalik, sealt uttu tõmbama. Kuna niimoodi ei saadetud tavaliselt mitte kedagi minema, siis oli ilmselge see, et ta oli millegi jubedaga hakkama saanud. Ja nii oligi- 18-aastane tüüp oli ühele seitsmeaastasele lapsele öelnud, et ta annab talle viis peesot (umbes neli krooni), kui too ühe surnud linnu ära sööb!!!! Ja see poiss võttiski paar ampsu sellest surnust linnust!!!! Pärast seda rääkis see laps sellest õnneks oma juhendajale ning siis tuligi välja, et see värdjast vabatahtlik oli sellise diili välja pakkunud. Poisi enda tervisega õnneks midagi ei juhtunud, aga oleks võinud küll. See tõprast vabatahtlik saadeti õnneks kohe minema, ma ei suuda endiselt uskuda, et keegi üldse midagi sellist teha võis nagu see ameeriklane. Hiljem peeti muidugi pikk loeng sellest, et lapsed ei tohiks selliseid asju kuulda võtta, kuid nad on endised tänavalapsed – ja laps arvab alati, et täiskasvanud teavad paremini.

Teine juhus oli siis, kui ma olin kaks nädalat puhkusel. Umbes kuu aega enne mu puhkust oli Iposse vabatahtlikuks tulnud üks 20-aastane blondiinist ameeriklanna, kes tundus alguses väga tore. Mina läksin puhkusele kuus nädalat enne oma projekti lõppu – ehk siis pärast puhkust jäi mul veel neli nädalat Mehhikos olla. Juba selle kuu jooksul märkasid teised vabatahtlikud, et see noor neiu suhtleb kuidagi väga vabalt ühe 15-aastase projekti lapsega, kes tavaliselt just naisvabatahtlikele üritaski ligi ajada. Siililegi oli selge aga see, et isegi, kui see laps projekti juures oli sinuvanune (mõned olid seal siis 20-aastased nagu minagi, kes olid kohe oma elu peale suundumas), siis ei tohi vabatahtlik IIAL nende tähelepanust välja teha, sest see on reeglitevastane. Ja pealegi, oled sina täiskasvanud, nemad on siiski endised tänavalapsed, kes võivad su proovile panna – ja isegi, kui mõned neist olid juba vanuse poolest ka täiskasvanud, siis see ei loe midagi.

No igal juhul pärast oma kahenädalast puhkust suundusin ma projekti juurde tagasi ja seda naisvabatahtlikku enam polnud. Sain siis teada, et ta oli ühele juhendajale selle sama 15-aastase poisiga väga intiimseid tegevusi tehes vahele jäänud… Siis ma küll mõtlesin, et kus su mõistus oli, neiuke? Väiksematele lastele öeldi, et vabatahtlik pidi perekondlikel põhjustel USA-sse tagasi pöörduma.

Kuid kõige hullem asi, mis kogu selle projekti juures juhtus… Olin selleks ajaks kuus nädalat vabatahtlik olnud, kui meie maja juhendaja võttis kahenädalase puhkuse (juhendajaks oli umbes 155 cm naine, kellel oli uskumatu autoriteet, sest tavaliselt poisid eriti naisi ei kuulanud). Sel ajal oli meiega samas majas veel sakslasest meessoost vabatahtlik – nii et päris üksi ei pidanud ma lastega tegelema – ma olin vabatahtlik majas, kus elasid 12 last vanuses 10-14 (kokku oli projektis 72 last, kes jaotati kuude majja – igas majas siis 12 last). Lisaks saadeti meile appi ka üks nooruk vanemate laste hulgast – seal oli selline teema, et nädalavahetusel jäid kogu projekti juurde kaks täiskasvanud juhendajat ning täiskasvanud lapsed hoidsid silma peal väiksematel. Kuna mina ja see teine vabatahtlik ei pidanud päris üksinda lastega hakkama saama, saadeti meile kaheks nädalaks üks 17-aastane nooruk appi, kes alguses tundus vägagi normaalne.

Ja nagu ikka, said vabatahtlikud nädalavahetusel hinge tõmmata ning me olime projekti juurest eemal. Üks kord ma hilinesin lausa 1,5 tundi, sest nädalavahetuse reis läks pikemaks, aga suurt numbrit sellest ei tehtud, sest tol nädalavahetusel oligi lastega tegelemas see 17-aastane noormees ja lisaks siis veel suurematest lastest keegi teine.

Kui meie juhendaja siis kaks nädalat pärast puhkust tagasi tuli, olime mõlemad teise vabatahtlikuga õnnelikud, sest nüüd saime kergemalt hingata. Kaks meie maja lastest lasid küll projekti juurest jalga, mis tegi meie tuju nukraks, eriti minu, sest üks neist lastest oli just see, kes mulle mu esimesel nädalal endatehtud lumehelbekese kinkis – ja kes üldse minuga väga sõbralik oli.

Ja järsku tahtis juhendaja minu ja teise vabatahtlikuga kahekesi rääkida. Nimelt see laps, kes põgenenud oli, süüdistas seda 17-aastast noormeest, kes meile appi oli saadetud ja ühte teist suuremat last selles, et nad teda vägistanud olid – just siis, kui nad nädalavahetusel meie maja laste eest “hoolt kandsid”.

Kopeerin selle teksti oma tolleaegsest Mehhiko blogist (kuna mul tol ajal täpitähti ei olnud, siis ongi see tekst ilma nendeta, kirjutasin blogi internetikohvikutes või projekti kontoriruumides, sest oma läpakat mul Mehhikos kaasas ei olnud- siis mul ei olnudki läpakat):

See nadal on olnud uks koige raskemaid nadalaid Mehhikos. Ei, mitte koige raskemaid, vaid koige raskem… Just hingelises mottes. Tuju on ikka taiesti ara. Majas on koik rahulik, sest Rocio on tagasi, aga… Juhtus midagi nii ootamatut ja jubedat, mis on koigil Ipoderaci tootajatel tuju alla viinud, absoluutselt koigil.
Nimelt nagu koik teavad, siis Alejandro ja Ruy otsutasid Ipoderacist lahkuda ja kui ma eelmises blogis kirjutasin, et Alejandro suudistas Diegot peksmises, siis ei olnud see asi ainult peksmine. Kui Ignacio ehk luhendatault Nacho(Ipoderaci uks omanikest, peale Paco siis) laks esmaspaeval Alejandrole jarele, oeldi talle, et Alejandro oli teinud avalduse Diego ja Pablo vastu(kes on San José maja elanik nagu Diegogi ja oli sel nadalavahetusel nende jarelvaataja, kui me teiste vabatahtlikega Oaxacas kaisime). Ning asi ei olnud ainult peksmises… Mul laheb ausalt oeldes suda pahaks, kui ma sellele motlen ja kui seda sonadesse panema pean… Nimelt Alejandro suudistus seisnes selles, et Pablo ja Diego olid teda vagistanud… Ma ei tea detaile ega tahagi teada, aga keegi San Pablo maja poistest, kelle nime ei avalikustatud meile, oli Diegole lainud utlema, et vardjas Pablo on midagi nii haiget teinud ja et Diego laheks ja raagiks sellest Yescikale voi kellelegi… Aga see haige vardjas ei lainud raakima, vaid kasutas olukorda ara ja tegi jargmise nadala jooksul sama, mida Pablo tol nadalavahetusel tegi…

Kui ma sellest koigest eile kuulsin, Rocio raakis meile Rafaga, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Rocio sai sellest teada esmaspaeval, aga meile oeldi eile. See oli varahommikul, enne laste kooliminemist ja mina laksin oma tuppa ja lihtsalt nutsin selle tunnikese, mis poistel kooliminekuni jaanud oli. Mul hakkasid peas jooksma varvikillud sellest, et millal Diego midagi nii haiget teha sai, akki oli see just siis, kui ma kontorisse internetti kasutama laksin voi kui ma rahulikult magasin ja naiteks delfiine unes nagin, samas kui… Ning kuigi koigile vabatahtlikele mojus selline asi vaga raskelt, siis meie Rafaga elasime selles majas, kus see koik juhtus… Kuigi Rocio utles, et me ei tohi ennast suudistada, me ei saa kogu aeg koikjal olla, siis kuidas ma ennast tundma peaksin? Kui ma oleksin mingil ajal olnud seal, kus see koik aset leidis voi kui ma oleksin ette nainud, et need kaks sellised haiged sitapead ja vardjad on! Kuigi mitte keegi ei osanud seda neist arvata, mitte keegi. Ning ega Rociogi ennast paremini ei tundnud, sest Alejandro utles oma avalduses, et kui juhendaja ara laheb ja koigepealt saadetakse nadalavahetuseks appi Pablo ja siis Diego, kes tema araolekul midagi sellist teha suudavad. Ning Rocio peas kerkib kusimus:”Aga kui ma ei oleks puhkusele lainud? Kui ma oleksin seda koike ette nainud.”

Koigepealt raakis eile sellest meile Rocio, siis oli vabatahtlike koosolek, kus selle teema vottis ules Nacho ja hiljem kaisid Nacho ja Alma poistega veel raakimas, et mis tapselt juhtus jne… Praeguseks on Diego ja Pablo Ipoderacist valja visatud ja neil on suudistused kaelas ehk neid ootab loodetavasti vaga pikk vanglakaristus. Mina pooldaks sellistele vardjatele surmanuhtlust. Ruy poordub ilmselt Ipoderaci tagasi, aga Alejandro mitte ja see on taiesti arusaadav, miks tema tagasi poorduda ei saa. Kuidas ta saaks parast koike seda siin olla, kui see koik temaga just siin toimus? Tema viidi pealinna, kus ta saab teraapiat, sest seesama asi juhtus temaga juba siis, kui ta veel kovasti vaiksem oli.

Eile ohtul uritasin lugeda, aga vaatasin vaid raamatukaant ning lakke ja motlesin… Enam pisaraid ei valanud, aga hinges oli selline valu, et lausa kipitas. Vaatasin Alejandro kingitud lumehelbekest ja tema Jeesus Kristuse pilti, mille ta mulle andnud oli peas jooksid motted nagu a la: “Kui ma oleksin tookord tunnikese varem Oaxacast tagasi joudnud, kui vardjas Pablo vardjale Diegole toovahetuse ule andis voi kui ma poleks oosel nii suure unega voi kui ma poleks tookord internetti lainud voi…” Ja nii lopmatuseni.

Ma arvan, et nuud ei moodu paevagi, mil ma sellele ei motleks. Ja mul laheb suda pahaks, kui motlen, et istusin need kaks nadalat Diegoga uhes soogilauas voi kui Pabloga vahel koogis koos tootasin. Ma loodan, et need kaks madanevad vanglas. Aga isegi kui see niimoodi on, siis Alejandro elu ei ole enam kunagi sama. Ta oli Ipoderacis neli kuud olnud, ta tuli siia turvalisust leidma ja oma minevikust ule saama, aga mis juhtus? Temaga juhtus seesama, mis temaga juba kunagi juhtunud oli. Ja ta vajab meeletult teraapiat, et sellest ule saada, aga sellisest asjast ei saagi ju kunagi ule saada. Kogu tema tulevik on selliste toprate ja vardjate parast rikutud ja seda igaveseks…

Rocio kusis meilt tana Rafaga uuesti, kuidas me end tunneme. Ja isegi kui ma enam selleparast ei nuta, ei tahenda see, et see asi haiget ei teeks. See teeb krdi haiget ja kogu aeg motlen, et kuidas Alejandrol laheb, kas ta kunagi uldse normaalselt elu elama hakkab. Hetkel seda kirjutades on ka pisarad silmis, sest ikkagi kerkib kogu aeg kusimus, kuidas me seda ikkagi ei marganud… Ja kuigi meile Rafaga oeldakse, et me pole suudi, me ei saa ennast suudistada ja sama oeldakse Rociole ka, siis nad voivad seda miljon korda oelda, siis ikkagi jaab see tunne ju, et kui me oleksime marganud voi tahele pannud jne. Me Rafaga olime ju need kaks nadalat siiski olemas ja poleks kunagi uskunud, et niimoodi minna voib…

Ma ei suuda ega taha sellest enam kirjutada, mitte hetkel. Selline asi teeb ikka nii haiget, et seda ei anna sonadesse panna. Pealegi pean kooki ka toole minema.

Igal juhul ma loodan, et Alejandrol on sellest teraapiast vahemalt mingitki kasu ja ta saab aru, et see, mis temaga juhtunud on, pole tema suu.

Krdi raske on ikka…

Jaa, see oli kõige kohutavam aeg Mehhikos… Ma olin mitu nädalat omadega läbi – ja hiljem ei saanud ma seda lugu ka peast välja, kuigi pisaraid enam ei valanud. Hiljem Diego ja Pablo läksid kinni (tol hetkel, kui see juhtus, olid nad 17-aastased veel ehk siis alaealised). Alejandro oli siis 12 ning ta oli sama kunagi läbi elanud, siis omaenda vanemate poolt. Meil oli seal projekti juures üks 14-aastane laps, kelle ema istus kinni, sest oli omaenda lapse tapnud ( ehk siis selle 14-aastase lapse venna) – ja tegelikult selle lapse vanemad olid hoopis õde-venda, aga see poiss ei teadnud seda.

Tegelikult tahtsin muudest asjadest ka kirjutada, aga hetkel pole enam tuju…

5 thoughts on “Sünnipäeva tähistamine Pihiisaga/ Väga jubedad ja pisaraterohked mälestused Mehhikost…

    • Jah, aga Mehhikos olles sõin ma nii palju rasvast, mida ma Eestis kunagi ei sööks. Seal võtsingi väga palju juurde, tulin sealt ära umbes 85 kilogrammisena (hetkel olen kuskil 66 kg). Enne seda võtsin lapsehoidjana ja niisama Euroopas seigeldes ka 7 kg juurde, mis kõik Eestis olles kadus. Samamoodi kadusid ka Mehhikos tulnud kilod. Välismaa ei mõju mulle kaalu suhtes hästi, ainult viimane kord Hispaanias praktikal olles ei võtnud ma viie nädala jooksul mitte juurde, vaid hoopis 2kg alla😀

  1. Issand kui kohutav lugu! Kas tead ka kui kauaks need elukad vangi pidid minema? Loodan, et nad mädanevad seal ikka veel…:/

    • No õnneks on Mehhikos karmimad seadused, seega ikka aastateks, ma täpselt küll ei tea, aga nad olid siis alaealised, vbl selle tõttu oli see aeg lühem. Hetkel peaksid nad minu andmetel veel kinni istuma, ma tõesti loodan, et see niimoodi on!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s