Täna me räägime nutmisest (ehk siis lugu sellest, kui pisarad ei tule…)/ Kui mõned inimesed teevad häid nalju :)

Nutmine on selline omapärane asi. Milline naine sellega ometi kokku poleks puutunud (no eks mehed puutuvad ka sellega kokku, aga nemad ju nii väga ei tunnista seda)?

Mina olen selline emotsionaalne inimene ning pisarad tulevad mul kergesti, kui ma olen haiget saanud, kellelegi ise oma lollusest haiget teinud vms. Juba lapsena olin ma üks suur piripill, kuigi siis tegin ma seda tihti sellepärast, et oma vanematele närvidele käia (mõtlen siis seda aega, mida ma ise mäletan – ehk kuskil vanuses 5-12 kindlasti kui mitte rohkem). Kuna ma olin pesamuna ja lasteaias ei käinud (vanaema hoidis, kui vanemad tööl olid), siis teada värk ju, et vanaemad ikka hellitavad kasvatamatud jõnglased ära, mida mina suurel määral ka olin. Kui telekast oma lemmiksarja vaadata ei saanud, siis suur jonn lahti! Kui kindlal kellaajal sööma pidin, siis suur jonn lahti! Ainuke, kes mu jonnituuridega iial kaasa ei läinud, oli mu isa. Ema ja vanaema arvasid, et ärgu ma parem pilligu, sest siis on vähemalt vaikus majas, kui ma jälle midagi tahtsin. Need tahtmised olid alati seotud selliste lihtsade asjadega, sest materiaalselt pole ma kunagi midagi nõudnud, kuna ega rahadega kiita ei olnud. Võinoh, eks ma ikka nõudsin, aga seda ei saanud ja kogu lugu.

Et selles mõttes olin ma väiksena üks paras manipulaator. Ja ma teadsin täpselt, et vanaema ja ema puhul saan ma seda rohkem olla kui isa puhul. Ma lihtsalt nutsin kiusu pärast, mul oli tihti suva sellest saatest/sarjast, mis telekast jooksis, aga kuna ma nii pidin oma tahtmise saama, siis sellepärast ma töinasingi. Muidugi nüüd on jube mõelda, et ma käitusin niimoodi kuskil 12-aataselt ka – siis tegin ma seda emaga (vanaema suri, kui ma olin kaheksa-aastane).

Õnneks mingil ajal tuli mõistus rohkem koju, kuigi suur vinguja olin ma edasi, lihtsalt enam ei valanud pisaraid. Et selles mõttes minuga lihtne ei olnud😀

Päris kibedaid pisaraid olen ma valanud matemaatika pärast. Jah, just nimelt selle õppeaine pärast, mida ma kooliajal tohutult jälestasin. Ma kartsin, et ma ei tee üheksanda klassi lõpueksamitki ära, aga õnneks siiski tegin. Kuigi nädalavahetusel (eksam oli reedel ja vastused pidime saama esmaspäeval) mulle meenus, et ma panin mingi ülesandega nii puusse, seega olin ma nii masenduses, sest arvasin, et sealt lähevad nüüd kõik punktid ja niimoodi ma läbi kukungi. Ma olin lausa nii masenduses, et mu ema helistas klassijuhatajale (tema oli matemaatikaõps) ja küsis, kas neid tulemusi ei saaks varem teada. Õps kinnitas, et ma saan nagunii läbi. Saingi, sain mingi keskmise kolme, nii et päris napikas ei olnud. Ülereageerija olen ma alati olnud😀

Gümnaasiumis jäin ma matemaatika pärast suvetööle, mis oli puhtalt mu enda lohakus, sest kes see siis viitsis õigel ajal õppida ja asjad korralikult ära teha. Pealegi olin ma põhikoolis viis aastat oma targa pinginaabri peal liugu lasknud, seega olid mul väga suured lüngad matemaatikas sees – gümnaasiumis vahetasin kooli ning sama asi polnud enam võimalik, sest seal oli karmim õpetaja. Küll ma loopisin seda matemaatikaõpikut vastu seina ja olin kindel, et ma nagunii ei tee ära. Tegin ära. Minu puhul ongi tihti see teema, et ma teeksin vajalikud asjad küll ära, kui ma viitsiksin. Matemaatikaga oli aga see asi, et no nii suured lüngad olid sees, et ma oleksin pidanud nii kaugelt nende likvideerimist alustama – ja kes seda viitsis teha! 11-nda lõpus ma küll suvetööle ei jäänud, aga pidin mingeid asju järele vastama, sain isegi mõned tööd neljad, nii et kõik oli siiski õpitav, kui väga tahta. Kuid ma ei tahtnud mitte kunagi😀

Kui ma selle suvetöö ära tegin, siis ma nutsin õnnest. Kui ma 11-ndas sellest pääsesin, siis ma nutsin ka õnnest, nii et matemaatika pärast olen ma palju pisaraid valanud😀

Filmid mind eriti nutma ei pane. Olen küll paar korda elus nutnud nende pärast, kuid siiski mitte eriti palju. Näiteks Mehhikos vaatasime lastega “Rohelist miili” ja kui tavaliselt mind see film nutma ei aja, siis seal ma nutsin sellepärast, et kõik lapsed seda tegid. Kui lastega hüvasti jätsin, siis nutsin ka megapalju, poleks iial uskunud, et nii kurb on lahkuda, sest mäletan ju algust, kui ma sinna projekti juurde jõudsin ja mõtlesin, et kuhu ma end segasin…Nii palju lapsi ning kõik räägivad mingis imelikus hispaania keele slängis, millest ma suurt midagi aru ei saanud (kuigi ma juba siis oskasin natuke hispaania keelt).

Nii, aga nüüd jõuame meesteni. Mehed on mind ikka kõvasti nutma pannud😀 Esimese ajal lausa nutsin end magama ning ärkasin nuttes (siis kui lahku hakkasime minema). Ja mulle ei meeldi see, et mul tulevad pisarad sellistel puhkudel nii kergelt. Ja kuna mul mõnikord aastas on sellised melanhoolsed tujud, kus ma tahan jäätist pugida ning niisama töinata (nagu paar päeva tagasi oli), siis tavaliselt aitab see, kui ma mõne kurva laulu peale panen ning pisarad hakkavad jooksma😀 Ja tavaliselt on see kurb laul mingi mehega seotud vms, vähemalt kaudselt. Ja kuna tavaliselt on ikka mingi mees, kelle pärast pisaraid valada, aga no tutkit – enam pole. Mõtlesin, et no kui ma Romantikuga seotud nutulaulud peale panen, et siis hakkan nagunii nutma, aga ei miskit! Päris nukker olukord, kui sa tahad nutta, aga miski ei aja nutma😀

Sellistel puhkudel mingi filmi vaatamine ka ei aita, sest need ei mõju mulle niimoodi, anonüümsed ja inetud kommentaarid ka ei mõju… Ja tegelikult peaks ju ma rahul olema, et nutulaulud ka nutma ei aja, aga jah – tüüpilised naised, pole iial millegagi rahul!

Kui nüüd nutmisest õnne pärast rääkida, siis seda on oluliselt vähem ette tulnud. Matemaatika pärast, nagu ma juba ka mainisin, aga just natuke aega tegi Pihiisa chatis sellist nalja, et mul peaaegu pisarad silmis naermisest😀 Kuidagi jõudis asi selleni, et hakkasime välimusest rääkima😀

Pihiisa: Sa oled roogitav räim😀

Printsess: Indeed. Sa oled ka poleeritav riist. Irw😀😀

Pihiisa: See on mingi komplimendi uus tase😀

Hiljem rääkisime veel sada muud asja ja vahel ma lihtsalt naeran end ribadeks, kui ma Pihiisaga räägin😀

Kuid kui nüüd endise teema juurde tagasi tulla, siis jah, umbes paar korda aastas tulevad mul mingid sellised melanhoolsed mõtted ja tavaliselt tulevad siis vajadusel ka pisarad, aga sel korral mitte. On see nüüd siis hea või halb, mine sa võta kinni, eksole!😀

Ahjaa, meestega olen ma ka sellepärast nutnud, et oma tahtmist saada. Need ajad jäävad küll rohkem Omakasupüüdmatu ja Ego aegadesse, kuid siiski. Võib-olla oma tahtmist saada ei ole päris õige väljend, sest mul tulevad pisarad nii kergelt, aga eks ma olen neid natuke sellistel puhkudel ära kasutanud küll.

Kui nüüd suhtlusest Pihiisaga veel rääkida, siis ta just küsis, et kas ma sünnat ootan, ma ütlesin, et vist mitte, sest alles olin 18, nüüd tuleb 25 juba, ta ütles, et mis mul viga, ta juba 30 varsti – ja ma lisasin, et ega jah, mõlemad vallalised ja lastetud😀 Pihiisa ütles, et krt, ma ei ole üldse hea lohutaja ning ma mainisin, et ega pole jah, ikka otse ja pauguga😀 Ta on mitu aastat juba vallaline olnud ning sellega ka ära harjunud, aga mina olen suht kogu aeg hõivatud või vähemalt mingi teema on – sest mulle meeldib suhtes olla😀

Kunagi ta ehk kirjutab mu blogisse külalispostituse (teema ka paigas juba, aga las see hetkel jääb) ja ma ütlesin, et siis räägib oma vaatenurgast ja ta mainis kohe, et ma ju nagunii tean. Ma ütlesin, et tean jah ning ta ütles, et näed, kas pole uhke tunne, et ma kõige rohkem tean. Ja nüüd ma pidin temaga ühes asjas nõustuma ning Pihiisa ütles: “Kirjuta blogisse, et Pihiisal on alati õigus! Nuta või naera!”😀

Ma olen seda postitust nii kaua kirjutanud, sest olen saja muu asjaga samal ajal tegelenud, nii et nüüd lõpetan.

12 thoughts on “Täna me räägime nutmisest (ehk siis lugu sellest, kui pisarad ei tule…)/ Kui mõned inimesed teevad häid nalju :)

  1. No nüüd ma olen sunnitud kirjutama…😀
    Aga need naljad, nendest parem ära kirjuta…

    • Jah, kõike ei saa isegi minusugune kirjutamishull kirja panna, seega detailid jäid hetkel välja😀 Aga sa oled selle külalispostitusega nii kaua viivitanud, et nüüd ma pidin ära mainima😀

  2. Mina ei saa aru kuidas on võimalik matemaatikat jälestada. No minu arust see on nii mõnus ja lõõgastav, ma ausalt öeldes olen seda vahel isegi närvide rahustuseks praktiseerinud. Pole mingeid AGAsid ega mitmetimõistetavust, kindlad ülesanded ja vastused. Sul on reeglid ja sa pead lihtsalt loogika abil leidma tee selle vastuseni. Mulle just ei istu need uinamuina ja kirjutamise ained, kus on 100 erinevat tõlgendusviisi ja igaühel oma tõde. Matemaatika on mõnus universaalne, sama keel kehtib kõigile.

    • Mulle just meeldib, kui on erinevad tõlgendamisviisid. Sellepärast mulle kirjandus omal ajal meeldiski, võtsin lausa koolieksami ka selles, aga piletiga läks halvasti, sain “Kuritöö ja karistuse”, aga seda olin ma lugenud 10-nda klassi alguses, seega olin paljud asjad unustanud… Võinoh, mis halvasti nüüd, nelja sain, aga eks ma ikka tahtsin viit muidugi😀 (koolieksamite eest pandi ju hinded).

  3. Ja kusjuures see tark ja tragi pinginaaber, eriti selline kes laseb ka enda peal liugu lasta, gümnaasiumis on küll karuteene,sest kes siis viitsiks ise õppida:d pigem istuda natuke rumalamaga, siis ei jää muud üle kui ise õppida. ülikoolis juba saad ise aru, et vajalik ja õpid ikka ise ka, aga gümnaasiumis enamasti kui ikka ei pea siis ei tee. Ja õpik vastu seina-päris bravuurikas :d

    • Mu kutsekas õppisin ise, aga eks seal sai ka spikerdatud, kuid oluliselt vähem🙂

      Jah, gümnaasiumiajal sai tõesti õpikut vastu seina loobitud😀

  4. Ma ka nautisin matemaatikat just samadel põhjustel, mõnus lihtne ja loogiline. Võtad oma pähkli ette ja muudkui pusid ja oi kui hea tunne kui lõpuks välja tuleb🙂 Kirjutamisega mul samas probleeme polnud, ma lihtsalt ei võtnud seda kunagi tõsiselt. Meil oli üliemotsionaalne õpetaja ja siis see ajas mind naerma, kuidas ma kirjutasin mingit totaalselt ila (sest see meeldis talle) ning alati tulid max punktid. Ka lõpukirjandi sain 100 aga noh, samamoodi oleks võinud ka mingi 60 saada, täiesti subjektiivne värk. Uus eksamisüsteem tundub igati mõistlikum.

    • Mulle pigem uus eksamisüsteem ei meeldi, sest kui nagunii pead kirjutama, siis las olla juba see 600-800 sõnaline kirjand. Nüüd on ju 400 sõna ja veel grammatika osa ka… Mul on hea meel, et mina sain veel vana süsteemi nautida.

      Ma sain lõpukirjandi 79, aga ma panin sisust ikka suht mööda ka😀 Grammatika oli see, mis päästis😀 (sest seal sai ju vastavalt sisule ja grammatikale punkte).

      • Väike parandus, ei ole praeguse eksamisüsteemiga mingit grammatikaosa. On 400-sõnaline kirjand ja siis lugemistest, kus on 4-5 esseetüüpi küsimust mingi teksti kohta ja nendele pead vastama 50-100 sõnaga.

  5. Tundsin paljuski ennast ära. Eks ole samamoodi matemaatikaga maadeldud ja gümnaasiumi ajal olin isegi kahel korral suvetööl. Kuigi füüsika pärast vist stressasin veel rohkem😀
    – Ja nutmine, olen igas oma suhtes suur piripill olnud ja imestan siiralt, kuidas mehed meid välja kannatavad.

  6. Printsess, kirjuta uudishimust ja teiste eludes sobramisest!😉 nii söbrannade kui meeste kui kuulsuste

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s