Täna me räägime nutmisest (ehk siis lugu sellest, kui pisarad ei tule…)

Nutmine on selline omapärane asi. Milline naine sellega ometi kokku poleks puutunud (no eks mehed puutuvad ka sellega kokku, aga nemad ju nii väga ei tunnista seda)?

Mina olen selline emotsionaalne inimene ning pisarad tulevad mul kergesti, kui ma olen haiget saanud, kellelegi ise oma lollusest haiget teinud vms. Juba lapsena olin ma üks suur piripill, kuigi siis tegin ma seda tihti sellepärast, et oma vanematele närvidele käia (mõtlen siis seda aega, mida ma ise mäletan – ehk kuskil vanuses 5-12 kindlasti kui mitte rohkem). Kuna ma olin pesamuna ja lasteaias ei käinud (vanaema hoidis, kui vanemad tööl olid), siis teada värk ju, et vanaemad ikka hellitavad kasvatamatud jõnglased ära, mida mina suurel määral ka olin. Kui telekast oma lemmiksarja vaadata ei saanud, siis suur jonn lahti! Kui kindlal kellaajal sööma pidin, siis suur jonn lahti! Ainuke, kes mu jonnituuridega iial kaasa ei läinud, oli mu isa. Ema ja vanaema arvasid, et ärgu ma parem pilligu, sest siis on vähemalt vaikus majas, kui ma jälle midagi tahtsin. Need tahtmised olid alati seotud selliste lihtsade asjadega, sest materiaalselt pole ma kunagi midagi nõudnud, kuna ega rahadega kiita ei olnud. Võinoh, eks ma ikka nõudsin, aga seda ei saanud ja kogu lugu.

Et selles mõttes olin ma väiksena üks paras manipulaator. Ja ma teadsin täpselt, et vanaema ja ema puhul saan ma seda rohkem olla kui isa puhul. Ma lihtsalt nutsin kiusu pärast, mul oli tihti suva sellest saatest/sarjast, mis telekast jooksis, aga kuna ma nii pidin oma tahtmise saama, siis sellepärast ma töinasingi. Muidugi nüüd on jube mõelda, et ma käitusin niimoodi kuskil 12-aataselt ka – siis tegin ma seda emaga (vanaema suri, kui ma olin kaheksa-aastane).

Õnneks mingil ajal tuli mõistus rohkem koju, kuigi suur vinguja olin ma edasi, lihtsalt enam ei valanud pisaraid. Et selles mõttes minuga lihtne ei olnud 😀

Päris kibedaid pisaraid olen ma valanud matemaatika pärast. Jah, just nimelt selle õppeaine pärast, mida ma kooliajal tohutult jälestasin. Ma kartsin, et ma ei tee üheksanda klassi lõpueksamitki ära, aga õnneks siiski tegin. Kuigi nädalavahetusel (eksam oli reedel ja vastused pidime saama esmaspäeval) mulle meenus, et ma panin mingi ülesandega nii puusse, seega olin ma nii masenduses, sest arvasin, et sealt lähevad nüüd kõik punktid ja niimoodi ma läbi kukungi. Ma olin lausa nii masenduses, et mu ema helistas klassijuhatajale (tema oli matemaatikaõps) ja küsis, kas neid tulemusi ei saaks varem teada. Õps kinnitas, et ma saan nagunii läbi. Saingi, sain mingi keskmise kolme, nii et päris napikas ei olnud. Ülereageerija olen ma alati olnud 😀

Gümnaasiumis jäin ma matemaatika pärast suvetööle, mis oli puhtalt mu enda lohakus, sest kes see siis viitsis õigel ajal õppida ja asjad korralikult ära teha. Pealegi olin ma põhikoolis viis aastat oma targa pinginaabri peal liugu lasknud, seega olid mul väga suured lüngad matemaatikas sees – gümnaasiumis vahetasin kooli ning sama asi polnud enam võimalik, sest seal oli karmim õpetaja. Küll ma loopisin seda matemaatikaõpikut vastu seina ja olin kindel, et ma nagunii ei tee ära. Tegin ära. Minu puhul ongi tihti see teema, et ma teeksin vajalikud asjad küll ära, kui ma viitsiksin. Matemaatikaga oli aga see asi, et no nii suured lüngad olid sees, et ma oleksin pidanud nii kaugelt nende likvideerimist alustama – ja kes seda viitsis teha! 11-nda lõpus ma küll suvetööle ei jäänud, aga pidin mingeid asju järele vastama, sain isegi mõned tööd neljad, nii et kõik oli siiski õpitav, kui väga tahta. Kuid ma ei tahtnud mitte kunagi 😀

Kui ma selle suvetöö ära tegin, siis ma nutsin õnnest. Kui ma 11-ndas sellest pääsesin, siis ma nutsin ka õnnest, nii et matemaatika pärast olen ma palju pisaraid valanud 😀

Filmid mind eriti nutma ei pane. Olen küll paar korda elus nutnud nende pärast, kuid siiski mitte eriti palju. Näiteks Mehhikos vaatasime lastega “Rohelist miili” ja kui tavaliselt mind see film nutma ei aja, siis seal ma nutsin sellepärast, et kõik lapsed seda tegid. Kui lastega hüvasti jätsin, siis nutsin ka megapalju, poleks iial uskunud, et nii kurb on lahkuda, sest mäletan ju algust, kui ma sinna projekti juurde jõudsin ja mõtlesin, et kuhu ma end segasin…Nii palju lapsi ning kõik räägivad mingis imelikus hispaania keele slängis, millest ma suurt midagi aru ei saanud (kuigi ma juba siis oskasin natuke hispaania keelt).

 

Advertisements