Lugu sellest, kuidas Printsess geiklubis käis / Blogimisest, kriitikast ja sellest, kuidas endale paks nahk kasvatada…

Ma käisin nädalavahetusel üle pika aja peol. Kuna Truu (mu geisõber) oli üle pika aja Eestis ja mul oli vaba õhtu, siis käisime väljas. Lisaks oli temaga kaasas üks sõbranna (kes on hetero) ning hiljem liitusid meiega veel mõned inimesed.

Jalad viisid meid geiklubisse, kus ma varemgi ühe korra käinud olen. Siis oli aasta 2011 ning maruhea retromuusika tuli, nüüd lubati küll eesti muusikat, aga seda tuli siiski maruvähe. Tore oli sellegipoolest, kuigi ma polnud nii ammu tantsimas käinud, et ma isegi ei mäleta viimast korda(vist oli juulis?). Enamasti siiski istusime niisama ning ajasime juttu. Laval üritas üks neiu meeste tähelepanu võita ning tegi postitantsu (mitte mina! :D), aga talle vist hiljem meenus, mis klubiga tegemist, seega see oli üpris ebaõnnestunud ettevõtmine. Kui hiljem üks noormees samamoodi tegi, siis sai ta endale kõigi meeste pilgud, kes parasjagu tantsisid.

Krt, need geimehed on ikka päris kenad😀 Kui ma ühe tüübi kohta seda Truule mainisin, siis ta ütles, et mul on kohutav maitse. Nojah, noormees oli lokilammas ja teine seksikas samast seltskonnast oli hoopis kiilakas (ja nad olid paar ilmselt, vähemalt tundus). Tegelikult käivad geiklubides ka väga paljud heterod (küll naised rohkem vist), seega otsekohesus on seal asja võti – aga nende meeste puhul oli aru saada, et tegemist on geidega. Ja paljud on biseksuaalid ka, kuigi Truu arvates on biseksuaalid pigem otsustusvõimetud, kes rohkem kalduvad siiski geide või lesbide poole. Kui ma korraks lauda üksi jäin, siis hakkas mingi naine minuga vestlema, vastasin viisakalt küll, hiljem tulid Truu ning ülejäänud seltskond tagasi.

Hästi tore õhtu oli, algas tequilaga, mis seekord mind ära ei kamminudki. Mulle üldiselt tequila ei meeldi, sest see kammib mind tavaliselt nii ära – ja kui kunagi oli päris vinge niimoodi pidu panna, et hommikuks oli megapaha olla, siis nüüd on sellised korrad väga harvaks jäänud. Kuigi peol olime just täpselt nii kaua, kui pidu kestis, sest tore oli. Truu on ikka tõeline tantsukunn nagunii, on seda alati olnud😀 Ja ülejäänud seltskond oli ka vahva ning nalja sai kogu õhtu jooksul.

Kui nüüd blogindusest rääkida, siis viimasel ajal on beebiblogide puhul nagu kaks leeri tekkinud – need, kelle arvates on okei end natuke vabamalt tunda, kui naine on äsja sünnitanud ( a la mitu päeva ühte särki kanda jne) ning teine leer, kes arvavad, et naine peab alati naiseks jääma ning laps ei vabanda selliseid asju. Ma ei mäleta, kelle Ask-is ma lugesin mingi lugeja arvamust (vist Marina?), et teatuid blogijaid tuuakse noortele heaks eeskujuks ning need ülejäänud on siis halvaks eeskujuks.

Kuna ma ise loen nii palju erinevaid blogisid, siis mulle just see meeldibki, et kõigil on oma nägu. Kes on tasukaalukamad, kes mitte. Kui ma loeksin ainult skandaalseid blogisid, siis mul hakkaks igav. Või kui ma loeksin ainult tasakaalukaid blogisid, siis mul hakkaks samuti igav. Lisaks sellele, et ma olen blogija, olen ma ka lugeja.

Ma ei ole blogimaailmas tegelikult nii väga uus inimene, samas ma ei ole ka väga vana kala (näiteks võrreldes Rentsi või Merjega), aga just viimasel ajal on see võimuvõitlus kuidagi eriti märgatavaks läinud. Tean ju omast käest, et alati on nendel postitustel rohkem lugejaid, kui blogija elus toimub mingi draama või skandaal ( a la kui ma Romantikuga lahku läksin olid lugejanumbrid laes või kui Henry mu isiku paljastas). Kui ma kirjutasin, et olen Võrratusse megaarmunud, siis kõik olid, et appi, Printsess, miks sa sellist jama ajad. Lugeja seisukohalt oli see igav, sest minu blogi sai alguse ju sel ajal, kui ma tõesti mitmel rindel sebisin. Alguses olin ma anonüümne ning siis oli veel eriti hea kirjutada. Ja alateadlikult on mu kirjutamine natuke ikka muutunud, anonüümsena kirjutasin ma avameelsemalt, ma tean seda. Ja nüüd olen ma lugemise mõttes igavamaks läinud, sest ma hoian deitimise mõttes madalat profiili.

Nagu AbFab mu mingi postituse all kommenteeris, et ma oleksin päris rikas naine, kui saaksin iga enda välimuse kohta öeldud kommentaari kohta raha -vahet pole siis kas positiivse või negatiivse. Kui ma võtaks seda negatiivset kõike südamesse, siis ma nutaks ammu voodi all ega tahaks sealt mitte kunagi välja tulla.

On inimesed, kes suudavad mind endast välja viia. Need on inimesed, keda ma isiklikult tean ja kellest ma hoolin. Ja ka sellisel juhul peavad nad piisavalt osavad olema. Anonüümsed kommenteerijad seda ei suuda, sest on ju marumugav oma kodus ebaviisakaid kommentaare vorpida – et ainult enda päev paremaks läheks. Kui see vaid ka nii oleks, siis oleks ju tore, aga teada värk, et hiljem on ikka sama pask olla. See on ärapanemise efekt – et ehk mul endal hakkab ka parem olla pärast seda.

Kui see viimane peaks paika, siis peaks üks pensionär juba paradiisis elama ning iga päev Margaritasid jooma😀 Ta on küll paar korda mu blogi kommenteerinud, aga üldiselt sajatab igal pool mujal. Kui sa oled kellegi jaoks juba kinnisideeks muutunud ning sa ei tea teda isiklikult, siis peab see inimene peast ikka päris soe olema. Ja ometi tahab ta mu eluga nii kursis olla, et on mu blogi endale pähe õppinud ning teab iga viimastki sõna, mida ma saates öelnud olen või ei ole.

Ega alguses lõi ka minul see jalad alt ära, minul, kes ma olin saanud selle blogi eest piisavalt kriitikat – ma arvasin, et mul on piisavalt paks nahk. Mida aeg edasi läks, seda rohkem ma sain aru, et mul on sellest inimesest hoopis kahju. Kui ühes inimeses on nii palju negatiivsest energiat (ja ta ei materda mitte ainult mind, vaid väga paljusid teisi ka, mind vbl lihtsalt sellepärast natuke rohkem, et tema meelest elan ma patust elu jne – aga selle kohta on teadagi ütlus, et tavaliselt on inimestele pinnuks perses just need aspektid, mis ka enda puhul häirivad või häirisid… Nii et kes teab, mis elu see “ülikorralik” pensionär nooruses elas, aga lihtsalt siis ei saanud seda nii vabalt teha nagu mina praegu ju – ja jumal hoidku selle eest, on mul veel jultumust sellest veel täiesti avalikult kirjutada!), siis peab see eluke ikka väga nukker olema.

Lugejatele ütleks nii palju, et blogijad ei pea mingiks eeskujuks olema. Et keegi endale mingi blogija halvaks või heaks eeskujuks võtab, on selle inimese enda probleem. Mina ropendan ka vahel, ka siin blogis (kuigi viimasel ajal vist vähem). Sest mõnikord on see täiesti õigustatud ning on just vajalik, et oma emotsioone väljendada.

On loogiline, et blogijad ise võtavad oma blogisid marutõsiselt, aga lugejad peaksid neid vabamalt võtma. Sest tegelikult see, mida te blogis loete, on ainult üks osa blogija elust. Selleks, et üldse mingit paremat ülevaadet saada, peaks blogijat isiklikult tundma. Sest kuigi blogijad jäävad kirjutades iseendaks, siis inimesed loevad välja sealt just seda, mida nad ise tahavad.

Minu puhul on näiteks omamoodi see, et ma võin vabalt seksist, tunnetest jne kirjutada, aga on asju, mida ma blogis iial ei lahkaks. Naljakas, sest seks ja tunded on ju just nii isiklikud asjad, aga vot – minu puhul ei ole. Veidrik, mis seal muud😀

Aga kuidas siis endale paks nahk kasvatada? Tegelikult on see ülimalt lihtne – tuleb lihtsalt ette kujutada, kuidas need vihased anonüümsed kommenteerijad istuvad oma arvuti ees… ja kuidas nad siis selle kommentaari ära panevad ning tunnevad end maruhästi, umbes paariks minutiks. Ja siis nad tunnevad seda nõmedat tunnet, et miks nad jälle selle inimese blogi loevad või kommenteerivad, keda ma nii väga vihkavad, aga ometi peavad nad siia jälle tagasi tulema. See on nende jaoks nagu haigus, millest nad lahti ei saa. Ja sellised inimesed vihkavad, kui neid haletseda. Ja mina just seda teengi🙂 See kujutluspilt, kuidas nad paksude põskedega (minu kujutluses on neil paksud põsed :D) nii väga su tegusid jälgida tahavad, et neil endal on vererõhk ammu laes ning süda lööb miljon lööki minutis – see on kõige parem asi! Kui ma oskaksin joonistada, siis ma joonistaksin, millisena ma neid anonüümseid sapipritsijaid ette kujutan🙂 Peabki ühelt tuttavalt uurima, kes oskab joonistada, siis paneks selle pildi ehk blogisse ka😀

Edit: Ma lausa võrdleksin seda eelmist tunnet sellega, et kui sa hakkad kohe orgasmi saama ja siis… soss, sa ei saagi seda. Just niimoodi tunnevad ennast need anonüümsed sapipritsijad – ehk see tunne on tegelikult ülipask, sest me kõik oleme elus seda kogenud, et koheee tuleb… ja tegelikult ei tule mitte essugi😀

80 thoughts on “Lugu sellest, kuidas Printsess geiklubis käis / Blogimisest, kriitikast ja sellest, kuidas endale paks nahk kasvatada…

  1. Me oma kutiga oleme mõelnud, et võiks grupikat proovida ja kellegi kolmanda lisaks võtta. Olenemata siis kas mehe või naise, aga võiks ikka atraktiivne olla. Siiamaani on kõik kellele ettepanek tehtud valehäbi tundnud ja keeldunud. Ise oleme alles 20ndates. Mis sa arvad, kas sealt geiklubist leiaks kellegi kolmanda endale vallatuks seikluseks juurde?😀

    • No ma usun, et geiklubis on see täiesti võimalik, sest seal on inimesed väga vabad – nii et proovida ju tasub🙂 Hea on ka ju see, et välimusest saab kohe sotti, netist otsides võivad pildid olla üks asi, aga tegelik välimus natuke teistmoodi. Nagu Truu mulle mainis, siis geiklubis on inimesed palju konkreetsemad ja otsekohesemad kui tavaklubides – seega proovida ju võib🙂 Kui ka keeldutakse, siis mis seal ikka, vähemalt on proov tehtud.

    • Sa otsid/küsid siis ikka väga valest kohast. Kõige keerulisem on grupikat leida üksikul mehel. Kõige lihtsam aga paaril kellel pole vahet kas kolmandaks tuleb mees või naine. Tallinnas korraldatakse iga kuu grupiseksi huviliste tutvumisõhtuid. Ma viimased kaks aastat pole nendel käinud aga varem sai ikka käidud. Üsna hiljuti tuli vana meili peale kutse järjekordsele peole kus inimesed tutvumas käivad… Seal käivadki just need inimesed kes samal eesmärgil seal on.

  2. Mulle väga meeldib, et sa nii hästi kriitikat talud! Ei tea teist sellist blogijat🙂 Aga, mis on need teemad, millest sa oma blogis pikemalt ei kirjuta? Millega/kellega seonduvad?

    • No ma ei kirjuta väga oma igapäevaelust – a la tööst jne🙂 No ma olen kirjutanud küll, aga konkreetselt mitte. Ja mõnedest sellistest ideedest ka, mis pähe tulevad ja mis alles algusjärgus on, sellest vbl kirjutan siis, kui midagi kindlamat on, aga sedagi pigem mitte. Selles mõttes olen ma veider, et teised blogijad just kirjutavad sellest, aga mina ei taha.

  3. Heh, mina kuuluvat sinna ” sobib eeskujuks” gruppi, aga ma ise natukene muigan selle kõige üle, sest tõesti..neid järeldusi tehakse nii väheste asjade põhjal ja lõppkokkuvõttes me kõik valime mida me kirjutame ja mida mitte.

    Keegi paneb kirja selle kuidas ta kaks päeva ehk oksese pluusiga ringi käis, aga jätab mainimata, et koristas mõlemal päeval kodu korralikult, tegi praadi,küpsetas kooki ja noh..tegeles koduga.

    Ja siis võin olla mina, kes ma näen puhas ja viks välja, beebioksest ei tea midagi, aga näe..mõnikord juhtub, et nõud ajavad üle ääre, aga millegi pärast ma pole veel selle peale tulnud, et see mitu tassi mul kraanikausis on, peaks olema äärmiselt huvipakkuv asi, millest lugejatele rääkida🙂

    Nagunii keegi ju 100% oma elust blogisse ei lao, mingid killud jäävad alati välja, aga just need killud võivad olla need, mis annaksid edasi inimesest tõelise pildi.

    Mulle on mitu korda öeldud, et ma olen palju vabam ja toredam inimene kui läbi blogi tundun ( noh, et polegi niiiii konservatiivne ja nii kuri ja muud jutud)

    • Mulle sa blogi põhjal kurja muljet pole jätnud, konservatiivse küll, aga seda mitte üldse halvas võtmes🙂 Et jah, tegelikult ongi niimoodi, et väga paljud aspektid jäetakse blogist välja ning täispilti kellegi elust siiski ei saa, saab selle osa, millele inimene ise keskendunud on.

      Selles mõttes on neil blogijatel lihtsam ka lugejaid mõista, kes ise ka teiste blogisid loevad- mõned seda ei tee, siis on neil raskem end ka lugeja rolli asetada. Mina enne blogimist olin mitmeid aastaid lugeja, seega mõistan ka seda poolt väga hästi, kus nii-öelda lugejad asuvad🙂

  4. Mina olin alles mõni aasta tagasi selline, kes kustutas postitusi tänu kriitikale. Aga ma leian praegu, et minu blogimise mõtte ja stiil olid täiesti valed. Alles viimase aasta jooksul olen leidnud selle päris oma “keele” ning nüüd ma ennast eriti kõigutada ei lase. Jah, vahel mõni salvang teeb kurvaks küll (eriti hormoonidest pakatava raseda :D), aga üldiselt ei muuda ma oma stiili ja vaateid kellegi anonüümse solvangu pärast.
    Alles oli see, kui kirjutasin pikalt sellest, et ma ei taha rasedana kõike sisse ajades üli suureks paisuda ja peale seda kaaluga vaeva näha. Kellegi kommentaar selle peale oli, et minusuguse mõtlemisega inimene ei peaks üldse rohkem rasedaks jäämagi. Noh jah, mis mul ikka teha, ega tänu sellele ju oma vaateid ei muuda😀

    Lugejana pole mu jaoks samamoodi nagu Sul, üldse vahet mida üks või teine blogija kirjutab. Ma loen seda, mis tundub huvitav ning mitmekülgsus rikastab🙂. Kui panna kõik beebiblogijad kokku, saabki reaalse pildi, mis on elu lapsega😀

    • Kati, mul on hea meel, et nüüd sa enam kriitika pärast postitusi ei kustuta, sest eks tegelikult kritiseerijad just seda ootavadki – kui sa seda teed, on nemad oma tahtmise saanud. Ja seda lõbu ei maksa neile küll pakkuda😀 Kui blogija ise tahab oma blogi sulgeda, siis see on okei, minul on alati kurb, kui keegi teeb seda kritiseerijate pärast.

      Kusjuures see viimane lause tundub päris õige😀 Kuigi mul lapsi pole, aga täiesti loogiline, et sellisel juhul saaks selle kogu pildi kokku🙂

  5. Võin sulle täies rahus öelda, et su blogikene ei ole midagi sellist, mis mu vererõhku karvavõrdki mõjutaks. See on suvaline praht, millest käin silmadega üle kui tööl kohvi joon ja vahepeal netis ringi piilun, samamoodi vaatan ka Delfisse ning mõnikord ka Õhtulehte, loen vahepeal kommentaare jne. Ja igaühel meist on mõni guilty pleasure, see ei ole midagi häbenemisväärset.

    Jäi lihtsalt silma, kuidas sa tihtipeale korrutad, et sa oled veidrik. Võin rahus öelda, et vähemalt blogi põhjal pole sa mitte kusagilt otsast veidrik või eriline, täiesti tavaline noore neiu jutt, kes ei ole vaimselt ega emotsionaalselt veel puberteedist väljunud ehkki vanus võiks seda juba lubada. Vanus ei ole aga mingi näitaja ja ka see ei tee sind kuidagimoodi eriliseks või veidraks – ka 30. kandis leidub neid “pubekaid” küll ja veel.

    • Merr, kusjuures ma konkreetselt ei mõelnudki ainult enda blogi või enda lugejaid selles väitega (kui ainult ehk ühte konkreetset inimest, kellest ma ka kirjutasin, temal tõesti tõuseb vererõhk alati pärast mu blogi lugemist :D).

      • Merr, mul on sulle hoopis küsimus, et miks sa loed seda prahti siis? Mul enne jäi see sõna üldse märkamata (nagu näha, siis ma ei viitsi osasid kommentaare isegi korralikult lugeda, sest sinu nime alt tuleb alati mingi selline jama :D). Jah, mina loen ka Delfit ja Õhtulehte, aga mina neid prahiks ei pea, sest oma eesmärki täidab see igal juhul. Ja mul on suva, et mõned inimesed loevad ainult Postimeest, Päevalehte, Ekspressi või Äripäeva – palun väga, kui nad seda tõesti teevad. Enamik inimesi loevad Delfit ja Õhtulehte ka, aga kui keegi küsib, siis nad pole midagi kuulnud ega näinud😀

        Minu meelest on naljakas hoopis see, et inimesed seda häbenevad, et nad Delfit, Õhtulehte või minu blogi loevad. See oli nagu siis, kui ma väike olin ning keegi ei julgenud koolis rääkida, et nemad ka seebikaid vaatavad, aga kui a la Fernandoga midagi juhtus, siis teadsid kõik😀

      • Maailmas peab valitsema tasakaal. Kui sa muidu loed ainult asjalike asju, vaatad telerist asjalike filme/saateid, siis kuskilt tuleb ka seda sitta ammutada, et asi tasakaalus oleks

  6. Paistab, et Westons jõudis vastusega juba ette aga enamvähem nii see tõepoolest ka on.
    Ma ei varja ega eita, et sirvin paari blogi, Delfit, mõnikord ka Perekooli foorum, harvem sekka ka Õhtuleht (see ei ole lihtsalt isegi sellisel juhul “põnev” kui ajaviiteks saasta tahan ning kommentaarium on ka väga igav). Vahepeal on tarvis lihtsalt mitte kaasa mõelda ja millegi ajuvabaga tegeleda🙂 Õhtuleht kipub tihtipeale samasse kasti väga paljude Eesti saadetega, nt mingi kanal 2 omatoodang, mis on vahepeal nii piinlik, et kui kasvõi paar minutit vaadata, siis võtab toolil nihelema ja hakkab ebamugav.

  7. Jäin korra nüüd mõtlema, et ma olen ikka kohutavates kogustes igasugust saasta tarbinud eri põhjustel. Mul mees alati nokib mind selle teemaga. Nt olen ma suutnud läbi lugeda 4 või 5 Paulo Coelho raamatut. Sealt sain sellise alateadliku valiku endale sisse, et kui keegi mainib kusagil vestluses, et mõni Paulo Coelho raamat muutis ta elu ja on vapustav – siis seda inimest ma kahjuks tõsiselt võtta ei saa. Ja kui maailma haaras see “50 halli varjundit” saaga maania, siis suutsin kõik 3 raamatut läbi lugeda. Vot see oli juba väljakutse, sest autor on täiesti kirjaoskamatu ja kui esimene raamat veel kuidagimoodi edeneb, siis teised kaks nõuavad tsut pingutust. Reklaamitud kui äärmiselt seksuaalne ja oi oi oi mis kõik veel – seksi koha pealt haigutamaajavalt igav ja terve raamat on täis kordusi. Kui nüüd järgi mõelda, siis see meenutab vägagi su blogi.

    • Olen Coelhot lugenud (“Veronika otsustab surra” ja “Üksteist minutit”, midagi oli vist veel, aga enam ei mäleta, ), “50 halli varjundit” ei ole.

      Kui raamatute ja ajalehtede puhul ma ehk veel mõistan, miks inimesed loevad seda, mis neile ei meeldi, siis blogide puhul küll ei mõista. Merr, neid üliintelligentseid blogisid on ju ka, mine loe neid siis, kui need ajuvabad nii vastu hakkavad🙂 Kohati enesepiinaja ehk? Minu meelest näitab see lapsikust, kui sa loed saasta lihtsalt selleks, et mingisugune salapatt peab ju olema😀

      • Üldisest tasakaalust sa aru ikka ei saanud. Ei ole olemas inimest kes teeb ainult head. Samuti ei ole olemas inimest kes teeb ainult halba. Sa ei saa lugeda ainult häid/vajalike/tarkasid teoseid sest selliseljuhul sa ei saaks aru et nad on head/vajalikud/targad. Sa ei saa öelda, et üks või teine mees seksib hästi kui sa pole kunagi halba seksi kogenud. Igas asjas on olemas oma tasakaal. Ei pea olema mingi salapatt (ta ju ütles, et isegi ei varja seda järelikult ei saa olla salapatt) vaid just selleks, et tekiks mõistmine hea ja halva vahel.

  8. Kohe kindlasti ei ole vaja kogeda halba seksi, et head ãra tunda. Kui sul on ikka väga hea olla, siis see ongi sinu jaoks hea seks, selleks pole vaja halba kogemust, et aru saada kas sul oli hea või ei. Samamoodi ei ole vaja lugeda halbu teoseid aru saamaks kas teos oli hea või ei. Kui raamat inimesele midagi pakub- harib, arendab, lõbustab, mida iganes, on see juba inimese jaoks hea ja vajalik teos.

    • Kunks, kui ei ole olemas halba (kui sa ei tea mis on halb) siis kuidas sa tead, et see mis sul on on hea? Veel eriti imestan ma inimesteüle kes ütlevad, et “ma pole kunagi mootorrattaga sõitnud aga mulle see ei meeldi”. Kuidas sa tead, et see sulle ei meeldi kui sa pole seda kunagi teinud? Et saaks eksisteerida hea, selleks peab eksisteerima halb

      Oma esimese elukaaslasega aastaid tagasi… ta oli (on täna ka) minust 11 aastat vanem ja tema arvas, et see seks mis ta sinnani kogenud oli, et see oligi parim seks. Lühikirjeldus võiks olla see, et “Voodis teki all, pimedas ja kähku mehele ära teha, et see tüüp minema kobiks”. Naine, 33 aastane püüdis mulle (toona siis 22 aastasele) meesterahvale segeks teha, et talle ei meeldi keelekas ja siis tuli välja tõde, et talle pole seda kunagi tehtud.

      • Seks on midagi, mida sa koged ja oma kogemuse järgi peaks inimene aru saama kas tal oli just selle tegevuse ajal hea olla, kas ta nautis seda. Pm võiks toiduga võrdluse tuua, kui sa midagi sööd ja sulle see meeldib, siis ei ole sul vaja süüa midagi halba, et aru saada kas esimene asi sulle maitses?.
        Järelikult sinu eksi senise elu parim seks oligi selline nagu sa kirjeldasid, aga kas ta ütles, et talle endale see meeldis? Ehk talle siis meeldiski selline maha-ja-taha või üritas lihtsalt endale sisestada, et see ongi super seks.. Senise elu parim ei tähenda tingimata, et see tema jaoks hea oli, halbadest saab ka parima valida. Inimene oskab üldjuhul halba ja head üksteisest eristada juba enne kui ta seda nö vastandasja on tundnud. Kui su eks ise tundis tookord,et on head seksi saanud, siis tema jaoks see tunduski ja oli tol hetkel ju hea. Hiljem lihtsalt lisandusid uued kogemused, mis osutusid veel paremateks,aga see ei tähenda, et see mis tookord oli hea ei olnudki tegelikult hea, see tähendab,et inimene õpib, areneb, kogeb uusi asju ja selle käigus muutub ehk ka tema arvamus heast ja halvast. Nagu näiteks lapsed, kes ei söö sibulat, sest see on halva maitsega, suuremaks saades hakkavad paljud seda hindama ja sööma, maitsed muutuvad. Samamoodi võib mõnest lapsepõlve lemmikust küllastus tekkida ja täiskasvanuna on see halb. Inimene lähtub sellest mida ta tunneb teatud asja suhtes hetkel, ta saab mingi kogemuse ja ta kategoriseerib selle oma tunnete järgi ise kas heaks või halvaks.

      • Kuule kunks… lapsed söövad imikutena rinnapiima… väga hea on… oled sa seda täiskasvanuna proovinud? no tegelikult on ikka väga väga jäle. Mingi asi mis kunagi oli hea ja enam ei ole siis järelikult sa ei teadnud mis on hea ja arvasid, et see oligi hea aga näed ajaga arened edasi ja saad aru, et tegelikult on heani ikka palju maad minna.

      • Täiuslikkuseni on alati palju maad minna, aga sina väidad praegu reaalselt, et öelda, et miski on hea peab inimene olema ~150 aastane ja kõike maailmas kogenud ja alles siis saab ta õigusega öelda, et miski oli hea. Mina väidan,et hea ja halb lähtuvadki sellest, kes sa praegu oled ja mida praegu tunned ja millisteks oma tundmusi hindad. Jääme lihtsalt eriarvamusele.

      • Aaa… Sa tahad selle “praegu” eksisteeriva hea juurde jäädagi ja mitte edasi areneda!? No jah els meiö kõigil on oma soovid.

      • Oeh… kust sa nüüd seda välja lugesid? Loe mu eelmist kommentaari. Ajaga inimese väärtushinnangud,standardid ja nendega seoses ka eelistused muutuvad, see on paratamatu. Arendad ennast ja arenevad ka teised ja ootused on suuremad, aga see ei tähenda, et sa minevikus halba elu elasid ja head ei kogenud. Inimene tunneb ise mis on tema jaoks antud hetkel hea, aga sa ajad migit jumala ulmet juba.

  9. Ja ma olen suht kindel, et jaanika ei üritagi siin oma blogiga pretendeerida mingile lugejate intellektuaalse arendamise auhinnale, tegu ongi meelelahutusega. Võid öelda selle kohta praht või mis iganes, aga kui sa siin käid, loed, kommenteerid, siis see lahutabki su meelt ja tänapäevases ületöötamise ja aju***** maailmas on see minu arust ainult positiivne ja ehk vajalikumgi kui mingi ‘Anna Karenina’ lugemine.

    • Kunksmoor, sul on õigus, ei üritagi. Tegelikult blogid ongi meelelahutuseks, kui sa just tõesti mingit füüsikateemalist vms blogi ei loe, aga ka sellisel juhul pakub see konkreetsele lugejale meelelahutust, sest inimestele meeldivadki erinevad teemad🙂

  10. See on vist siin blogis ebapopulaarne arvamus aga nagu tegelikult ka paljudes muudes asjades (olen päris tükk aega blogi jälginud aga sõna võtsin ise alles hiljuti), siis nõustun taaskord Westonsiga. See sinu paaniline sõnelemine kommentaariumis tema suhtes on päris naljakas ja kusjuures üks põhjus, miks ma olen jäänud siia blogi juurde – sisu on ju suhteliselt igav. Seda on koomiline kõrvalt jälgida, võtan kohvi ja haaran ühe küpsise ja itsitan natuke omaette. Ei tunne teist kumbagi aga Westons tundub küll keskmisest intensiivsem inimene olevat (mis kindlasti paljudele ei sobi üldse mitte) aga siiski selline mõistlik inimene, kes kusagilt otsast sulle halba ei soovi ja pigem neutraalseid kohati isegi heasoovlikke soovitusi sulle annab. Sa ei taha aga üleüldse aru saada ja muudkui kordad oma aastatetaguseid heietusi nagu mingit posimist.

    Muidu siiras soovitus sulle, loe seda “50 halli varjundit”. Blogi põhjal mulle tundub, et see võiks olla täpselt sinule sobiv raamat ja võiksid seda nautida. Vanem mees võtab naiivse noore neiu ette ja avab ta seksuaalselt. Sinna juurde lõputud heietused ja ohkimine selle noore neiu poolt, kus mõeldakse siis täiesti tavalisele tõprale kuldne kuu selga. Ja see soovitus ei ole üldsegi mitte mõnitavalt mõeldud. Inimestele meeldivadki erinevad asjad, mul sõbranna on muidu väga asjalik inimene aga naudib selliseid “The Notebook” filme, mida mina ei suuda. Seega iga kord kui mulle taoline film kogemata ette sattub, siis tean kohe, kellele soovitada.

  11. Enamik inimesi on suht munad. Eriti just siin Eestis, kus inimesed ei taha oma nina kusagile toppida, ei taha tähelepanu, tahaks kõik vaikselt ja vagalt korda saata. Kui on õige koht oma suu avamiseks ja arvamuse avaldamiseks, siis valdav enamus on hästi kuss isegi siis kui neile tegelikult mõte ei meeldi. Paari aktivisti eestvedamisel võetakse siis otsus vastu ja siis need ülejäänud 80% porisevad siis kodus kardina taga, et ilgelt nõme olukord ikka. (See kõik on ilmselgelt äärmiselt üldistatud ja lihtsustatud versioon asjadest.) Tänu sellele on ka Eestis jube lihtne oma asju teoks teha, sest kui sul on piisavalt nõudlik hääl, tead mida tahad ja pole suu peale kukkunud, siis ega keegi sulle ei ei ütle ega vastu ei hakka. No seljataga muidugi sajatavad aga noh – ma olen saanud kõik asjad just nii nagu mina tahan ja muu mind väga ei liiguta.

    Sa tundud siis see mitte muna. Mitte, et ma arvan, et sa mingi kange aktivist oleksid aga lihtsalt, sul paistab oma arvamus olevat ja ei ole ka probleeme selle väljendamisega. Muidugi taaskord, absoluutselt ei tunne sind ja see kõik põhineb selle blogi kommentaaride lugemisel. Võib juhtuda, et panen ka täiesti puusse oma muljetega.

    • selge… ei kinnita ega lükka ümber. Ma ei saa olla endale kõrvaltvaatajaks. Ja kuna mina olen suhteliselt avalik inimene, siis on võimalus kõigil ise teada saada kes või milline ma tegelikult olen…

  12. Kui Printsessi mõttemaailma küündimusest kaugemale mõtlemine on hullus, siis olen tõepoolest sellega nõus😀

  13. Westons ja kunksmoor räägivad teineteisest täiesti mööda. Üks ütleb, et objektiivse skaala ulatust pole võimalik tajuda enne, kui pole mõlemat äärmust puudutanud. Teine aga väidab, et iga inimese subjektiivsel skaalal võib kõrgeim väärtus olla mistahes objektiivse skaala väärtuse juures, sest mida pole kogemud, ei oska tahta.

    Mõlemal on õigus ning vaidluseks mingit põhjust pole.

  14. AAAAAA hahahaha, Westons ja mõistlik inimene, kes halba ei soovi😀

    Mina loen seda blogi kommentaariumi pärast. Pole ammu postitusi läbigi lugenud, aga kui hakkab kogunema üle 20 kommentaari, eriti kui see juhtub lühikese aja jooksul, on juba enne kommentaaride avamist selge, et Westons annab siin kellelegi oma heatahtlikku ja erapooletut nõu, ja siis tuleb vaatama tulla, mis järgmine lihtsameelne siia kohale on roninud sõelaga vett kandma.

    Oo, see on nagu narkootikum, ei saa kohe eemal olla. Leidke pildilt iroonia ja sarkasm.

  15. Üks asi on käia aeg-ajalt mingit pahna lugemas, ajaviiteks, noh, et satud Elu24 peale, loed paar artiklit ja oledki mõneks ajaks done (kusjuures ei pea su blogi pahnaks, aga need kaks siin, räägin neist). Teine asi on käia REGULAARSELT “pahna” lugemas ja siis kommenteerimas, eriti veel kui see toimub nii meeleheitlikult kuidagi. Igast lausest loed välja, et on antud 100% punnitamist, et võimalikult ärapanev tekst kirjutada. Terve inimese mulje sellest Henryst ei jää kahjuks. Täiskasvanud normaalne mees selliste asjadega üldjuhul sellises ulatuses ei tegele. (ühe inimese stalkimisega siis)

    Mina isiklikult ei saa aru, kuidas üldse saab teise inimese mõtteid ja tundeid ja tegevusi mingiks pahnaks sildistada? See on juba eos nii ebaviisakas, et…

    • Piuks, mina ei käi kuskil delfit, õhtulehte või elu24 lugemas samuti ka mitte mingeid perefoorumeid… ma koondan selle sita kõik ühest kohast kokku. See ei võta mul erilist aega, sest RSS feed toob postituse mulle otse telefoni/tahvelarvutisse seega ei pea ma isegi käima seda siin vaatamas kas miskit on toimunud… kui toimub, küll siis teada saan.
      Tänan muretsemast, et äkki ma saan songa püüdes kõvasti pingutada, et kõigile ära panna aga no ei pinguta üldse, seega su hirm on asjatu.

      Regulaarselt tähendab mida? Mingiaeg oli jaanikal endal paus kus ta ei kirjutanud (vist isegi sattus teema kus keegi ei kommenteerinud) ja ma panin seda postitust tähele alles siis kui ta tegi järgmise postituse millele etuli ka mõni kommentaar

  16. Piuks, ära muretse, tõepoolest, ma ei ei näe üleüldse vaeva ja see tuleb mul täiesti loomulikult. Ja üldse ei eita, et mõni mu arvamusavaldus võib kellelegi ebaviisakas tunduda. Eks inimeste tundlikkuse levelid on vägagi erinevad. Printsess väidab siin aga end väga paksu nahaga pohhuist olevat, seega ma arvan, et väike reaalsuslaks või mõni natukene teistmoodi arvamusavaldus ei tohiks teda nutma ajada. Halloo – vaata, kus ta töötab :)! Sellessuhtes peab küll kiitma, mina isiklikult ei suudaks midagi nii labast taluda, närv ei peaks vastu aga seetõttu oleks ma ka parema võimaluse puudumisel enne koristaja või nõudepesija vms.

    Naljakas koht on ikka see blogimaailm ja siinne kommentaarium. Ütled paar kommentaari ja oh jummel, nõustud selle vihatud Westonsiga kah veel, siis peab kohe hulluks tembeldama ja paari panema. Ei ole ju võimalik, et keegi normaalne inimene lihtsalt arvab teistmoodi. Tänud igastahes, ma arvasin, et puhkuselt tulles on väga masendav uuesti töörütmi tagasi tulla aga mu kohvipausid on igastahes lõbusamaks muutunud😉

    Ja kui Printsessikesel ükskord üle viskab, siis tal on suurepärane võimalus mu kommentaare lihtsalt mitte avaldada.

    • Jaa, sul on õigus, kommentaarid mind nutma ei aja🙂 Ma olen üldiselt väga emotsionaalne inimene, aga ainult nende puhul, kellest ma hoolin isiklikult. Kui sellised inimesed mulle haiget teevad (või mina neile kogemata teen) või nendega midagi juhtub, siis võin ma küll palju pisaraid valada. Võõrastega mul selline pisarakanal puudub.

      Ja siiani olen ma kõik kommentaarid heaks kiitnud, teen seda ka edaspidi.

  17. Printsess, millised naised sulle meeldivad? Millist tüüpi. Võid näiteks tuua mõne tuntud näitleja vms avaliku elu tegelase, kelle pilt internetis leida saab😛

    • Hehe, hea küsimus🙂 Maailmast rääkides, siis minu meelest väga ilusad ja üldsusele tuntud naised on Jennifer Aniston, Kate Hudson, Catherine Zeta Jones, Scarlett Johansson, Charlize Theron (tema on kohe eriline lemmik välimuselt , sest need silmad on nii ilusad lihtsalt, sellised läbitungivad, tahaks endale ka selliseid:D). Eks neid ole veel, aga esimesena kargasid need nimed pähe. Nagu näha, siis blondid on esirinnas😀

      Kui nüüd vähem tuntumatest rääkida, siis Ladina-Ameerika staaridest meeldivad mulle Sonya Smith (kes kunagine seebikate vaataja oli, siis need teavad, et tema mängis Tahmanäos, Maria Celestes ja Rosangelicas peaosas :D)- tema on üks mu lemmikuid läbi aegade, aga ta on lisaks kõigele ka megailus. Vahepeal oli ta tumeda peaga, aga blond sobib talle palju paremini. (http://magazines.famousfix.com/tpx_8722610/eme-magazine-mexico-2-february-2012/), siis Aracely Arambula, Maite Perroni, Angie Cepeda, Gaby Espino (tõeline wow, oli abielus kompu Jencarlos Canelaga, kes mulle meestest välimuselt tõsiselt meeldib :D) Näide ka:

      Eestlastest meeldib Ines, Evelin Võigemast, Birgit Õigemeel. Hmm, krt, eestlastega on kõige raskem😀 Kindlasti on keegi veel, aga hetkel ei meenu. Jaa, muidugi, “Kartulite ja apelsinide” Viviani osatäitja Elisabet Reinsalu on ka naine, kes on minu silmis väga ilus🙂

      Ma nendele Ladina-Ameerika omadele ei viitsinud kõigile viidet panna, aga nimesid googeldades tulevad kohe pildid ka🙂

      • Minu jaoks on nendes naistes välimuselt midagi erilist. Ja nad on tegelikult kõik suht erinevad ka.

        Kui ma saaksin ainult ühe valida kõigist kolmest nimekirjast, mis ma ära tõin, siis esimesest Charlize Theron, teisest Sonya Smith ja kolmandast Evelin Võigemast – nii et blondiinid siiski esirinnas😀

  18. Tglt. Westons näib tark ja Merr tundub olevat meeldivalt elutark…
    Printsess on veel lihtsalt ägedalt naiivne…vbla seda ongi lahe jälgida, et inime on nii endas kinni ja ei pea üldse vajalikuks muutuda?
    Olen mõelnud, et kellega ma siinsetest tegelastest kõige rohkem päriselus kohtuda sooviksin – ilmselt westonsiga, sest oleks millest rääkida ja kosutav disskussioon oleks ilmselt garanteeritud, ma ei kahtle selles. Kindel on, et westons oleks kordades vingem kohtinguallikas kui printsess, ilmselt põhjusel, et ma väärtustan rohkem sellist vaimset küpsusastet mida printsessil veel ei ole…

    • Annaliisa, nüüd sa tõmbasid küll kogu selle blogi tiinekate viha omale kaela🙂
      Aga natuke tõsisemalt rääkides, siis minuga on võimalik alati kokku saada, jah kohtingut ma kahjuks või õnneks pakkuda ei saa aga miskine õhtune jalutuskäik vanalinnas on üsna tõenäoline (ma talvel käin seal pildistamas palju) ja seltsis ikka segasem.

      Alles üks (ma oletan, et siinsetest) kirjutas mulle et tahaks kokku saada ja vaataks kuidas mõni pilt sünnib. See kas ta oli siinsetest lugejatest keegi või mitte mulle väga korda ei lähe ja kas ta on siin minu “poolehoidja” või materdaja ka mitte eriti.

      Tuligi hea mõte, et kui miski minek on, siis annaks teile siin teada, eks siis ise teate kas tulete salaja piiluma või julgete ka ligi astuda. Ma isegi ei karda kui te kambakat plaanite.

      • Herny, pärast leiad veel eluarmastuse ka mu blogist😀

        Ei, tegelikult mis viha, kõigil inimestel on õigus oma arvamusele. Mina kusjuures ei olegi sind lolliks pidanud, Henry, mul on lihtsalt väga erinev arusaam elust kui sul. Ja nii ongi.

  19. Bhahaa… no see oleks muidugi kirss tordil aga ma mingil kindlal põhjusel ütlesin ka, et ma ei saa no ja tegelikult ka ei taha kellelegi kohtingut pakkuda. Ükskõik siis kas keegi arvab, et sellepärast, et mul on naine või siis sellepärast, et mulle meeldib vallaline olla. Mõlemal juhul on võimalus tänaval komistada oma eluarmastuse otsa.

  20. Jaanika, aga miks sa ei võiks oma blogi lugejatega ja herr henryga mingit istumist kunagi korraldada, et kõik saaksid härraga paar krõbedamat sõna vahetada.?

    • No minul jaanikaga küll mingit istumost vaja pole… Been there, done that. Aga ega sa ju niikuinii ei julgeks kohale tulla. Nagu ma ütlesin, mul kontaktid avalikud, helista, kirjuta mulle, saame kokku ja no siis võid mulle öelda krõbedaid asju

    • okey okey ma saan aru, et siis on ikka julgem krõbedaid sõnu pilduda kui mingi hulk sinuga samal arvamusel inimesi seljataga on ja kaasa noogutab, see on puht psühholoogiliselt juba sedasi. Kahjuks on sedasi, et ega inimesed ei julge otse näkku teistele oma arvamust öelda kui see veel negatiivne ka on ja siis tehakse seda internetis. Miks? Aga sellepärast, et ei teata kuidas teine reageerib ja ei osata omale plaani välja mõelda, et mis siis kui ta reageerib nii või mis siis kui ta reageerib naa. Muidugi teine asi on veel see, et ok, sa avaldad oma arvamust siin… sa oled anonyymne aga mis siis kui saad kokku ja sinu arvamus muutub 180 kraadi? Kuidas seda siis nagu teiste ees välja näidata? No keerame vindi üle… armud ära… nö. armastus esimesest silmapilgust… teiste ees oma sõnu süüa ei ole ka hea, samas see kellesse sedasi paugupealt ära armud talle ka siis “ära panna” ei saa, sest pärast ei saa seda enam olematuks muuta… siin anonüümselt on võimalus lihtsalt ära unustada ja mitte enam sõna võtta ja asi vajubki unustustesse.

      Igaljuhul jah, kui keegi tahab krõbedaid sõnu öelda, siis tuld! Mulle on neid elus palju öeldud ja ma olen ka ise see kes seda alati otse ütleb. Suur poiss, saan hakkama ja ei pea ennast anonüümsuse taha varjama.

  21. See oli pigem iroonia, ma ei mõelnudki, et saagem nüüd sinu sõimamiseks kokku. Miks ma ei peaks julgema kohale tulla? Ma ei ole nagu midagi häbiväärset öelnud ega teinud, et hirmu tunda. Lihtsalt selleks, et sulle midagi halvasti öelda ma küll helistama või sind üles otsima ei tule, aga huvitav oleks sellegipoolest näha kellega tegu ja ka jaanika on blogi põhjal kindlasti paljudele jätnud teistsuguse mulje kui reaalselt on. Ja miks ma peaksingi sulle midagi halvasti ütlema, mul enamus ajast pole sinu vastu midagi, ainult siis on, kui sa siin nõmedaid kommentaare loobid.

    • No jaanikaga saab kokku saada suhteliselt lihtsalt, vaatad telekavast millal tal saade on ja lähed Maakri 23a ette… 1 max 2 tundi ennem läheb ta stuudiosse ja pärast saadet läheb ta sealt minema. Taksod neil hoovi ei sõida, seega võid vabalt ta enne taksosse istumist kinni püüda. Kui ta taksoga ei lähe, siis lähed hommikul vara viru bussi terminali ja ootad kuni jaanika sinna oma bussi ootama tuleb.

      Aga miks sa ei peaks julgema kohale tulla? Hmm.. umbes samal põhjusel miks sa siin anonüümsena esined mitte avalikult.

      • Edu sellega, ega ma igal öösel saates pole😀 Kuid sul on päris hästi teada mu ajakava tõesti. Ja kui ka keegi tuleks, siis mul oleks ükskõik (ei mõtle Kunksmoori, räägin üldiselt)🙂

      • Ega ma ei arvagi, et sa igapäev tööl oled. Sellepärast ma ütlesingi, et vaadata telekavast järgi millal saade on. Mul õnneks või kahjuks kanal 12 ei ole seega ma su saateid ei ole ka vaadanud. Suuremosa sellest infost oled sa tegelikult ise siin blogis välja öelnud ja seda, et taksod teile hoovi ei sõida… No olen ka mina seal majas käinud inimesel järgi peale tööd.

      • Saade on peaaegu iga öö (ainult neljapäeva öösiti on “Südamelt ära”, mida juhib Diana Klas, hetkel näiteks Anu Saagim saates koos temaga, ma ka just vaatan, ööinimene nagu ma olen :D) aga alati pole mina saatejuht, seega kava annab vähe aimu sellest, kes saates on😀 Ülejäänud kuus ööd on Night Chat.

      • OMG, see on küll creepy täiega. Uskumatu, et keegi tõsimeeli tahab sellise stalkija ja paranoikuga kohtuda? Tegelt ka, otsige adrenaliini kuskil mujalt kui düsfunktsionaalsetest inimestest, olge head. Mul on lihtsalt kahju, et mõni inimene selline lammas võib olla!

      • Oot kus mina nüüd see stalkija olen? Jaanika ise kirjutab siin blogis kuidas ta tskdoga tööle ja bussiga koju käib. See, et mina olen samas majas kunagi lellelgi järgi käinud ja tean, et hoovi nad ei sõida ei tee mind kuskilt servast stalkijaks. Milleks mul vaja teda stalkida? Eriti kui ma temaga ei taha kokku saada!?

      • ja lily, düsfunktsionaalne oled ju sina. Sa suudadminust tekitada maailmapildi siinsepõhjal samas mind mitte teades. Ma kohtun päevas kümnete inimestega ja paljudega neist korduvalt ja samas sina pead mind düsfunktsionaalseks

      • Samas Westons, võib-olla oled ikka sina düsfunktsionaalne, sest suudad lilyst tekitada pildi siinse põhjal, teda mitte tundes.

        I am so deep.

      • Aga õnnestus mul siis ka siit kommentaariumist eile ühe neiuga kokku saada… kui päris üdini aus olla, siis tegelikult olin ma temaga kunagi varem ka juba kohtunud ja isegi teda pildistanud… seekord ta siis astus ka ligi ja tutvustas ennast. Eks ta ise võtab sõna kui tahab teada anda kes ta on. Elu on kummaline

  22. Aga kas on mingi põhjus miks blogi kommentaariumis ei või anonüümne olla? See on sinu valik, et sa tahad avalik persoon olla. Mina eelistaks, et kõik minust internetis maha ei jääks ja loomulikult tunnen ennast ka vabamalt tänu sellele. Kõike ehk tõesti oma isiku alt kirja ei paneks, eriti kui ka tööandjad jne googeldavd tänapäeval päris hoolega inimest enne tööle võtmist. Mitte, et ma midagi nõmedat inernetis kirjutaksin, aga vabam on tõesti. Ja see mida ma kirjutan on ainult minu arvamus. Ma ütlen ausalt, et ma pole välja uurinud kes sa oled, tean sinust ainult seda mida siin kirjutatud on ja mind ei huvitagi milline sa välja näed või misiganes, mina vastan sinu siinsetele kommetaaridele ja toetun sellele kes sa siin blogis oled ja mida ütled, pole vahet kas sa oled keegi avalik henry või tavaline anonüümik. Ma ei tule sinu õllekõhtu või kõõrdis silmi kommenteerima, seega mis vahet minu jaoks on kas sa oled avalik või mitte? Ja mis vahet sinu jaoks on kas mina olen avalik või mitte?

    • Aga see ei tähenda, et ma kellegagi kokku saada ei julgeks, suured inimesed, üksteist ära ikka ei tapa.

    • See teebki sinust tavalise inimese. Sa ei eristu kuidagi nendest ülejäänutest. Mul on täiesti savi kas ja mida minu tööandja arvab minu ütlemistest. Need on minu arvamus ja kui temale see ei meeldi, siis see on tema probleem. Kurat, eestlased on nagu orjarahvas ikka… ja seni kuni te annate järgi sellisele manipulatsioonile, seda rohkem seda kasutatakse teie vastu. Ma olen kõik tööpakkumised pikalt saatnud kus on minu FB sisu tahetud näha. Mul ei ole nii häda minna tööle mingisse firmasse ja siis neile meeldida. Mul on oma arvamus asjadest ja see ei pruugi mu tööandjale meeldida aga ma ei müü talle oma arvamust vaid oma oskust twma ettevõttele kasulik olla. Kui tema sellest aru ei saa, siis minul pole sellesse firmasse asja. Ma tahan olla mina ise ja pakkuda ettevõttele teenust milleks ta on mind palganud mitte ma ei taha olla see kes mulle öeldakse et ma pean olema. Siiani olen ma päris hästi hakkama saanud ja mida aeg edasi seda lihtsam on. Teie aga elage hirmus, et kui ühes prahtblogis oma nimealt sõna võtate, siis võite järgmisel päeval näiteks maksima kassapidaja miinimumpalgaga kohast ilma olla… Mina teie asemel kes üldse on nõus seda vastu võtma alguseski, peaks sealt ära tulema ja vaadake siis kuidas kaupluse juhataja kassapidajaks hakkab. Ise olete nõus sellega, et teid piiratakse ja pannakse raamidesse, mina ei ole sellega nõus

      Seda, et sa oled anonüümne siin, sinu kahjuks ei ole. Jah iga suvaline ei pääse sellele infole ligi (vähemalt mitte kohe ja kiiresti) aga kui juba üks pääseb, siis järelikult pääseb veel keegi. Postituse kellaaja ja ip aadressi järgi pole mingi kunst teha kindlaks kes sa oled. Eestis töötavad sysadminnid on siiski ka kõigest inimesed. Enamasti on nad kõik või vähemalt suuremenamus omavahel tuttavad. Mida vähem püütakse varjuda anonüümsuse taha seda kindlam on meie endi tulevik.

      Anonüümsust ei ole olemas! Juba 20 aastat ei ole seda olemas.

    • Küsimus ei ole selles kas olla anonüümne või mitte olla vaid selles, et kui olla anonüümne, siis miks olla anonüümne. Kui selle pärast, et tööandjad googeldavad, siis see on väga vale põhjus

  23. Minu suurim hirm ei olnudki tööandjad, tõin selle näiteks. Minu point oli selles, et mulle meeldib olla anonüümne suvalises kohas kui ei ole nõutud olla avalik. See on lihtne ja mugav ja ongi vabam olla. Kui keegi tahab mu isikut teada siis ei varja ma seda paaniliselt, aga kui rohkem ei nõuta, siis nagu tüüpiline laisk inimene ma ka rohkem ei anna.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s