Kui teiste jaoks ebameeldivad asjad juhtuvad kogemata…

Kui sa juhuslikult avastad, et oled kellelegi kogemata käki kokku keeranud, siis ega see just parim tunne pole. Sellistel hetkedel sa mõistad, millised inimesed on tegelikult head. Mina vastupidises olukorras vist nii rahulikuks poleks jäänud. Tegelikult sain ma sellest üldse täiesti juhuslikult teada… Ja kuigi mul endal polnud sellest kõigest aimugi, siis nõme tunne tekkis ikka. Hoopis teine asi on see, kui sa tahadki kellelegi keerata, sest siis sa lihtsalt teed seda. Ja hiljem ilmselt sajaga kahetsed, aga siis sa vähemalt tead, et sa tegid seda meelega. Ja et tol hetkel see tundus õige tegu. Aga kui sul endal sellest vähimatki aimu polnud, siis on see tunne veel nõmedam (kuigi loogiliselt võttes ei peaks ju olema?).

Vot sellised olukorrad panevad mind mõtlema, et inimesed alati eeldavad, kuidas keegi teine mingis situatsioonis reageerib. Sest me võtame seda enda käitumise järgi, sest meie teeksime hoopis niimoodi. Ja kui see inimene üllatab ja seda hoopis positiivses võtmes, kuigi sina oled talle totaalse jama kokku keeranud (mis sest et kogemata ja mõtlematult, kuid siiski), siis see paneb mõtlema, et appi, küll mõned inimloomad on ikka heasüdamlikud. Ja sa saad aru, et sina ise ilmselt vastupidises olukorras selline ei oleks. Kas see teeb sinust halvema inimese? Ilmselt küll.

Tegelikult on mul mitu korda sellist käitumist ette tulnud, kus ma tõsiselt üllatun inimestes, sest oma isekas maailmas teen ma täpselt niimoodi, nagu mina tahan. Ja mõnikord sellise käitumise puhul ei arvesta ma väga teiste inimeste või nende soovidega. See praegune möödapanek oli küll täiesti teadmatult, kuid on ka neid olukordi, kus ma teen seda teadlikult. Ja kui ma ka hiljem ehk kahetsen, siis ma tavaliselt eeldan, et ega sel enam vahet pole (sest mu enda puhul see enam ei loeks). Ja tegelikult see kõik loeb. Ja väga palju.

Mõned vead oma elus olen ma teinud täiesti hooletusest. Kõige ehedam näide ongi ehk see, kui ma Prantsusmaal 19-aastaselt lapsehoidja olin ning kogemata pereema jäneseid toita unustasin (ta ise oli haiglas ega saanud, pereisa ei tuletanud mulle ka kordagi meelde). Kui hostema siis haiglast kahe nädala pärast koju lasti, olid kõik jänesed puurist põgenenud ning mitte keegi ei teadnud, mis neist sai, ilmselt surid üldse ära. Kui keegi oleks minu jänestega niimoodi käitunud, siis mul oleks ilmselt katus sõitma hakanud, sealne pereema aga suutis asja väga rahulikult võtta. Ka siis, kui ma ühe maali seina pealt maha kukutasin ning katki tegin. Ja isegi siis, kui ta teada sai, et ma lasin ta kuueaastasel lapsel üksinda koolist koju tulla. Jah, me elasime ühes megapisikeses külas ning kool asus 100 m kaugusel, aga Prantsusmaa külades on lapseröövid väga levinud. Nojah, pereisa jättis lapsed üldse vahel minuga niimoodi, et läks ise mitmeks päevaks minema, mu mobla oli tol hetkel katki, neil ei olnud internetti, tavatelefon ei töötanud – seega olin ma maailmast täiesti ära lõigatud (pereema oli siis haiglas oma selja pärast). Hommikud olid kõige raskemad, sest kuueaastane poiss ei tahtnud üldse kooli minna ning kolmeaastase neiu juukseid oli megaraske kammida, sest ta lihtsalt röökis nagu ratta peal ja ütles, et igatseb emmet, mis oli ju ka loogiline. Mina olin lihtsalt mingi võõras neiu, kes oli nende juures nädalake elanud – ja nüüd oli mind lastega üksinda jäetud. Ma olin siis ise veel täiesti laps, käitumiselt vähemalt küll.

Kui lapsed koolis ja lasteaias olid, siis ma tihtipeale nutsin, sest sain aru, millesse ma end seganud olin. Mina, täiesti kogemusteta lapsehoidja, olin arvanud, et mis see siis ära ei ole, hoian paari jõmpsikat ja saan natuke taskuraha. Kuna kõik eelnevad kogemused olid ka pekki läinud, siis seda enam ma mõistsin, et olin liiga uisapäisa neid kogemusi otsima läinud. Nüüd järele mõeldes ma ei kahetse, sest enne Mehhikot mõjus see mulle hästi, kuid tol hetkel oli küll tunne, et olin oma võimeid üle hinnanud. Ja eks ma tegelikult olin ka. Kuid kuna ma ise olin suure suuga selle tee ette võtnud, siis ma teadsin, et pean hakkama saan.

Aga jah, postituse algusesse tagasi tulles… Ei maksa eeldada, et me teame, kuidas teised inimesed teatud olukordades käituksid. Minu probleem ongi see, et mina just seda teengi, ma eeldan. Võib-olla on asi selles, et ma näen enda arust korduvaid mustreid, kuid siiki – iga inimene on erinev. Ja teeb oma otsused vastavalt sellele, kuidas õigeks peab. Ja vahel lausa nii õilsameelselt, et ise ka ei usuks, et selliseid inimesi on olemas, kui nendega kokku poleks puutunud.

6 thoughts on “Kui teiste jaoks ebameeldivad asjad juhtuvad kogemata…

  1. Kas see on mingi salajane terminaatoripostitus? Muidu seletad küll kõik 80 x lahti, et kes on kes ja kus ja mida ja … aga nüüd selline häma😛

  2. Mulle meeldib see postitus, sest siin on nii kenasti esile toodud see pool sinust millega sa inimesi võlud🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s